Meisterlik. Täpne. Üllatav
Kunstiakadeemia tekstiiliosakonna juht ja õpetaja
professor Mare Kelpman (49) on tuntud kui üllatavate ning uudsete kangaste
looja. 2003. aasta tööde eest pälvis ta aasta tekstiilikunstniku
tiitli. Tema pan-klekslik eksperimenteerimishuvi on nakatanud tudengeid
sedavõrd, et võiks suisa kõneleda koolkonnast. Koos on
esinetud iga sorti välismaistel messidel ning näitustel.
Personaalnäitusel esitab Kelpman laseriga lõigatud eesti
etnograafilisest tikandist inspireeritud kangaid ning pimeduses helendavaid
padjakesi.
Millal oli sinu eelmine
isiknäitus?
2003. aastal Eesti Tarbekunsti- ja
Disainimuuseumis, seal oli väljas kolmemõõtmeliste
rõivakangaste kollektsioon, mille ma teostasin Soomes.
Mis nendest töödest edasi sai?
Üks neist on
võitnud Jaapanis rahvusvahelisel konkursil Japan Textile Contest mitte
küll peapreemia, aga väga hea töö preemia – work with
superior quality. Osa nendest on rännanud erakogudesse ja kaht nendest
kannan ma mantlina. Ja osa on kodus kapis. Minu jaoks polnudki niivõrd
tähtis teha tiražeeritavat rõivakangast kui tööstuses
kontrollida ja järele proovida uusi tehnoloogiaid. Kaks nädalat
elasin siis seal kohapeal.
Enne seda näitust olid
pikemalt Itaalias. Mida sa seal tegid?
Ma lihtsalt elasin seal
kaks kuud. Mul oli Soome kunagise peaministri Väino Tanneri nimelise fondi
stipendium. Ja ma elasin Rooma lähedal ühes ateljees üksinda.
Sõitsin hästi palju ringi ja ei tegelenud üldse
tööga, vaid vaatasin kunsti, mida olin õppinud, aga mida
polnud enne näinud. Liikusin väikelinnades etruskide
jalajälgedes, Napolis ja mujal... Käisin ka Veneetsia biennaali
avamisel.
Ja uus rahvuslike mustritega
kangakollektsioon sündis just seal?
Jah.
Põhitöö tegin arvutis, laseriga lõikamine on alles
viimane asi. Aga õige materjali otsimine on ka keerukas. Nende
tööde oma tellisin Ameerikast, see on kõrgtehnoloogiline
mittekootud kangas. Minu jaoks on väga olulised materjalid ning just nende
kaudu sõnumi edastamine.
Mis on selle kollektsiooni
sõnum?
Ma ei teinud suurt kunsti, vaid midagi, mis oleks
kasutatav. Soovin, et me suudaksime midagi muuta. Mitte, et kui noor inimene
midagi teeb, siis ei ole aru saada, kas ta on teinud seda 1980ndatel või
21. sajandil.
Mul on seal triibulised rahvuslikust vaibamustrist
inspireeritud ja osaliselt fosforestseeruva lõngaga kootud padjad. Kui
oleksin kudumiseks kasutanud lambavilla, siis oleks tulnud teistsuguse imagoga,
vanaaegsed asjad. See pole halb, aga ma tahtsin näidata, et ka meie
moodsates kodudes võiks kasutada ja ümbritseda end oma
algupäraste mustritega ning kõrgtehnoloogilised materjalid on
selleks sobivamad. Kui lööd lahti järjekordse ajakirja ja seal
on ruumikujundaja kujundanud kodu, siis näed liiga sageli ühtesid ja
samu välismaiste disainerite ja tootjate kangaid. Enamik on
Lõuna-Euroopa taustaga. Need mustrid töötavad seal väga
hästi ja kangad on ülikvaliteetsed. Aga siis mõtled, et miks
on meie laanes ainult võõrad mustrid?
Kas sinu
kangad on Eestis valmistatud?
Ei, kootud kangad on tehtud Soomes,
Eestis ei ole võimalik selliseid kootud asju teha, aga nad on ootel ja
kui on tellimus, siis on nad kohe valmis seda täitma. Alati
töötan selliste materjalidega, mida katsetan ise ja saan ka juurde
tellida. Disain ei ole see, et kapist leitud lõng ja Abakhani
kangasiil.
Aga kas auguliste kangaste puhul on tähtis
muster v&o
tilde;i vari, mida see tekitab?
Mõlemad. Meil on ju suured
aknad ja kasutame ka palju kunstvalgust. Kangaste varjumängud muutuvad
erineva valgusvoo ja selle liikumisega.
Tegin kõigepealt endale
sellise osaliselt pitsilise ruloo, milles läbipaistev osa võib olla
nii kõrgel kui ka mööda maad lohiseda. Ja see varjumäng,
mis päikese liikudes seintele ja põrandale tekib, on kogu aeg
erinev.
Sa oled kogu aeg olnud katsetamislemb.
Jah, kui ma midagi juba väga hästi tunnen, siis see mind enam
väga ei huvita. Ka kooli üritan pidevalt tuua uut teavet või
inimese, kes seda võiks tutvustada.
Kas sulle on
pigem oluline, et proovid eri võtted ise ära, või pigem
nende vahendite abil loodav tunne, emotsioon.
See on nii ja naa.
Soovin, et tekstiiliteave Eestis areneks. Mulle on oluline, et noored inimesed
teaksid, mis maailmas toimub.
Kui
üheksakümnendatel tegeleti rohkem kontseptuaalse tekstiilikunstiga,
siis sina ja dotsent Krista Leesi olete suuna seadnud
tööstusdisainile?
Me tegeleme ikka tekstiilikunstiga
ka, aga jah, kui mind 2003. aastal valiti tekstiiliosakonna professoriks, siis
astusime osakonnaga kohe tekstiili- ja rõivatootjate liidu liikmeks.
Hiljuti oleme Suvale teinud uusi sokke, mis on etnoteemal, aga väga
vinged.
Meie eesmärk on olnud, et tööstus hakkaks meist
huvituma. Ja ka tudengeid tahame vastavalt suunata. Iga kursus läheb korra
ettevõttesse, nn ellujäämiskursustele kaheks nädalaks.
Nad on olnud Baltikas, Suvas, Design Digestos ja mujal, ka väikestes
disainibüroodes. Ja osale on pakutud hiljem töökohta või
koostöövõimalust. Tõesti tahaks midagi ära teha,
et saaks öelda, et oleme aidanud kaasa uute toodete loomisele.
Paljud tootjad leiavad omale kangad siiski välismessidelt.
Rõivakangatootmist ju Eestis ei ole. Paar aastat tagasi
osalesime magistrantidega “Premier Visionil”, mis on suurim
rõivakangaste mess, satelliitmessil “Indigo”, kust otsitakse
uusi ideid, ja meil läks päris hästi, meie boks oli
populaarne ja müüsime mõned ideed. Kahjuks ei ole meil
raha, et seda korrata. Paljudel koolidel on see kohustuslik
õppekava osa.
Meil on ka abiks üks agent, kes tegutseb
Ameerikas ja käib eri messidel. Just hiljuti müüdi üks
Kärt Ojavee kangadisain. Oleme üritanud tudengitele näidata, et
maailm ei lõpe Eestis ja ainus väljund ei ole kohalik
näitusetegevus. Tekstiilielu on rikkam. Ka me ise ei näita ega
müü oma asju niipalju siin kui mujal. Augustis oli meie tudengite
ekspositsioon Austrias Linzis toimuval “Ars Electronical”, mis on
suur elektroonilise kunsti festival. Meil oli seal väljas kolmest esemest
koosnev kohviku idee: soojendav istumismätastega vaip, mis on tehtud
koostöös IT Kolledžiga; kiik, mis on kohvikutooli asemel ja liikudes
helendab, ja laudlina, mis soojenedes muudab värvi ning võid
trükimustril kohvitassi liigutades sõbrale sõnumeid anda.
Ja teist aastat lähme jaanuaris Frankfurti, kus on suurim
sisustustekstiilide tootjate mess “Heimtextil”, meil on seal
stend tudengite campus’es. Ka osaleme Saksa töösturite
algatatud projektis “Rooms for free”, oleme käinud
peamiselt endise Ida-Saksa poole peal toimuvatel workshop’idel.
Meie tudengid on olnud ka mitmekuulistel praktikatel näiteks
digitrükidisainiga tegelevas ettevõttes Saksamaal ja
disainibüroos Londonis, mis tegeleb silmuskudumite disainide
väljatöötamisega. Ma arvan, et uue põl
vkonna tegevusvaldkond on laiem, kõike ei pruugi me näha
näitusesaalides.
Millest tunned veel
puudust?
Kas või kui linnapildis vaatad, siis
mõnikord tasuks lihtsalt eri taustaga loojatelt nõu
küsida. Näiteks Soome tekstiilikunstnik Outi Martikainen teeb
koostööd arhitektidega, aidates klaasfassaade kujundada. Need
tööd on palju tundlikumad, kui meie eksterjöörides
näha võib. Tema arvamus on, et tekstiilikad on koolitatud tegelema
tonaalsuste ja mustritega ning seda oskust on tark eri situatsioonides
rakendada.
Mare Kelpmani kanganäitus on SooSoo
galeriis (Soo 4) avatud 6. novembrini.