“My One and Only Thrill”

(Decca)  

Barbra Streisand

“Love is the Answer”

(Columbia) 

Melody Gardot kukkus minu jaoks otse taevast nagu ingel. Asi ei ole ülinaiselikus vokaaldžässis, mida Melody vabalt valitseb; orkestreeringutes, mis tundlikult kõrva paitavad, ega moodsalt tumemeelsetes klaverisaadetes; tema kirjutatud lauludes, mis on peenelt konstrueeritud vokaal­džässi kullafondis juba ammu omaseks saadud kõladest, harmooniatest ja meloodilistest tsitaatidest, aga on väga gardot’likud. Asi on Melody Gardot’ hääles, milles on sõnades väljendamatu lubadus – kähe, kuid samas selge; vaikne, kuid ennast visalt meelde tuletav. Traditsiooniline, kuid samas eksimatult ülimoodne, tänapäevane. Natuke ohtlik, seksikas, natuke teeseldult plikalik, kuid igatahes täiesti küps üllatusvõimelist kuulajat õnnelikuks tegema. Gardot’ laulud on väga tänapäevased, isegi siis, kui ta markeerib diksiländi, blues’i või mainstream’i, Antony and The Johnsons-tüüpi kurbtumedad laulud on ülimoodsad juba iseenesest. “My One and Only Thrill” sisaldab kaht plaati, millest üks on stuudio- ja teine kontsertsalvestus Pariisist. Mõlemad ühtemoodi suurepärased, nagu loodud erineva meeleoluga kuulamiseks.

Ka Barbra Streisandi uus plaat on puhas õnnistus. Tema ja Diana Kralli sõprusest sündinud kogumik sisaldab klassikalisi džässlaule, kuhu on hoolega valitud just väga häid, kuid vähem lauldud laule (nt “Here’s To Life”). Krall laenas Barbrale oma orkestri, bändi, orkestreerija ja salvestas plaadi enda lemmikstuudios. Tulemus – väga hea muusika erakordselt tundeküpses esituses. Mõlema plaadi ümbrised ja bukletid on üliromantilised nii piltide kui teksti poolest, ja kindlasti on see oluline osa tervikust. Melody Gardot 9, Barbra Streisand 8