26.04.2007, 00:00
Merca „Narrivile"'
Merca;“Narrivile”;Tänapäev, 2007. 106 lk.
Mäletan selgelt seda hilissuve-varasügispäeva,
kui Merca, kaks patsi peas tolknemas ja kapsaussikarva kest ümber,
diivanisse maandus ning teatas, et kirjastus Tänapäev on otsustanud
tema kogutud teosed välja anda. Sarjas, kus enne teda ilmunud Viivi Luik,
Marie Under, Heiti Talvik... “Mis kirjandusklassik sina nüüd,
sul pole sihukesi riideidki,” umbes selles võtmes sai toona
lõõbitud. Aga kui nüüd valmis raamatut käes hoida
ja tõsiselt rääkida, siis tuleb tõdeda, et tegelikult
on see, mis nende militaarroheliste kaante vahel elab, muidugi klassika. Kui
lähtuda sellest, et see asi ei lähe vanaks ega hapuks ja ka
kümne või kahekümne aasta pärast pole seda piinlik
või lihtsalt mõttetu kätte võtta.
Sõprade kohta on Merca ise öelnud, et ta suhtleb ikka inimeste, mitte nende sünniaastatega, ja vahet pole, kas keegi kellestki mituteist aastat noorem või vanem on... Luuletustega käitub Merca samamoodi. Teisalt on luuletused legokomplekt, millest saab mitmeid erinevaid maju kokku ehitada. Mis sest, et mõned klotsid tutikad ja teised suisa nõukaaegsed, saabki huvitavama maja. Muidugi teatavad kandvad sakid tuleb omavahel haakuma saada... ja see tuleb Mercal pagana hästi välja. Vanad asjad omandavad uues kontekstis hoopis uue värvi ja tähenduse.
Näiteks “Heledast häärberist” tuttava Danae saaga on Merca selle raamatu jaoks julmalt puruks saaginud. Danaest on nüüd refrään saanud. Mitte nii võimas/võimukas, aga hoopis uuel moel vürtsikas. Paljud Merca luuletused on lühifilmid või performance’id , mida lugedes perfektselt paigas kaadrid silme ees jooksma hakkavad. Võtke kas “Tipptunnil linnaplatsil”, “Hele häärber” või “Rändrotid”... sarnaseid asju on veel palju-palju. Kui keegi viitsiks korraliku kaamera võtta ja need asjad ära teha, saaks sellest hirm-armsa filmiprogrammi kokku panna. Sarnases võtmes bänd Mercal juba on. Nii et eriti mitmedimensioonilised lullad.
Õnneks on kujundaja Mall Nukke lähenenud asjale hoopis kolmanda kandi pealt. Mall mitte ei illustreeri Merca tekste, vaid astub nendega dialoogi. Luues nii veel ühe dimensiooni. Ta on sealjuures sama jõuline, vaimukas, otseütlev ja mitmemõtteline kui Merca ise. Et seda kõike näha, peate poodi minema ja raamatu ostma. See on üks neist raamatutest, mida mina välja laenata ei kavatse.
Sõprade kohta on Merca ise öelnud, et ta suhtleb ikka inimeste, mitte nende sünniaastatega, ja vahet pole, kas keegi kellestki mituteist aastat noorem või vanem on... Luuletustega käitub Merca samamoodi. Teisalt on luuletused legokomplekt, millest saab mitmeid erinevaid maju kokku ehitada. Mis sest, et mõned klotsid tutikad ja teised suisa nõukaaegsed, saabki huvitavama maja. Muidugi teatavad kandvad sakid tuleb omavahel haakuma saada... ja see tuleb Mercal pagana hästi välja. Vanad asjad omandavad uues kontekstis hoopis uue värvi ja tähenduse.
Näiteks “Heledast häärberist” tuttava Danae saaga on Merca selle raamatu jaoks julmalt puruks saaginud. Danaest on nüüd refrään saanud. Mitte nii võimas/võimukas, aga hoopis uuel moel vürtsikas. Paljud Merca luuletused on lühifilmid või performance’id , mida lugedes perfektselt paigas kaadrid silme ees jooksma hakkavad. Võtke kas “Tipptunnil linnaplatsil”, “Hele häärber” või “Rändrotid”... sarnaseid asju on veel palju-palju. Kui keegi viitsiks korraliku kaamera võtta ja need asjad ära teha, saaks sellest hirm-armsa filmiprogrammi kokku panna. Sarnases võtmes bänd Mercal juba on. Nii et eriti mitmedimensioonilised lullad.
Õnneks on kujundaja Mall Nukke lähenenud asjale hoopis kolmanda kandi pealt. Mall mitte ei illustreeri Merca tekste, vaid astub nendega dialoogi. Luues nii veel ühe dimensiooni. Ta on sealjuures sama jõuline, vaimukas, otseütlev ja mitmemõtteline kui Merca ise. Et seda kõike näha, peate poodi minema ja raamatu ostma. See on üks neist raamatutest, mida mina välja laenata ei kavatse.