Mercedes Merimaa

taimetark

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

Õpetaja Aino laenas mulle lugeda kaks raamatut: “Elu tekkimine maal” ja “Jäljed kivil”. Tõsi – autoreid ei mäleta, see oli 4. klassis. Avastada ise elu loomise ja tekkimise lugu – see oli ääretult põnev. Olen hiljem sageli mõelnud, et just need raamatud määrasid minu huvi ja edasised otsingud elus. Mul oli tekkinud palju lahtisi küsimusi. Unistasin sellest, kuidas loomad minu käest süüa võtavad ja kuidas ma neist aru saan. Kui selili taevasse vahtisin – mõtlesin, kuidas see kõik omal ajal tekkis.

Mõni raamat või autor, mis või kes on teenimatult ära unustatud?

Undo Uusi “Blindness of modern sience” – see polegi raamatuna eesti keeles ilmunud. Selle teose lugemine paneks meid esitama küsimusi ja tõe kuulutamise asemel tõde otsima. Inimene peab andma endale aru, et absoluutset hoomata pole võimalik ja me peame tunnistama tänapäeva teaduse (teadusliku meetodi) piiratust. Ka teadus tugineb oma meetodi kui tõe kriteeriumi usule. “Inimesed on ära õpetatud,” ütles mu vanem tütar Merle viiendas klassis.

Ent raamatute raamat, mida soovitaksin kõigil lugeda, on Looduse Raamat. Seal on kirjas kõige uuem teave. Olen seda juba mõnda aega veerinud ja lugemine saab järjest hoogu.

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?

Massaru Emoto “Vee sõnumite”.

Ise olen vee olemust õppinud oma isalt, kes käis kolme kilomeetri kauguselt allikast vett toomas ja sellise käitumisega esitas mulle küsimuse: “Miks allika vesi on parem kui tavaline vesi?”

Aknal jäälilli vaadates küsin, kuidas saab vesi olla nii andekas, et luua sellist harmoonilist ilu? “Vee sõnumid” juhatas mind ka õietilkadega ravitsemiseni. See baseerub samuti mustrite mõistmisel ja harmoonia hoomamisel.