Mere peal ja mere pärast. Toomas Hussari "Kon-Tiki"
Mängivad Margus Prangel, Margus Tabor, Garmen Tabor, Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm.
Esietendus Käsmu meremuuseumi rannas 10. juulil.
Mart Kivastiku "Käsu Hansu ajalootund"
Lavastaja Ingomar Vihmar. Mängivad Sulev Teppart, Ain Lutsepp, Mart Toome, Tiit Sukk, Ragne Pekarev, Markus Luik, Mari-Liis Lill, Raimo Pass, Janek Joost.
Esietendus Viinistu kunstimuuseumi õuel 11. juulil
Imelise vaatega lahesopile, Käsmu meremuuseumi taga rannas imelisel päikeselisel õhtupoolikul, kere sooja supikõhutäie üle rõõmustamas ja kajakad ning mere tüüne loksumine hoolitsemas kõrva paitava helikujunduse eest... Olgem ausad, nii võiks paar tundi jutti ka sipelgate siblimist jälgida, ikka oleks rahul. Toomas Hussari (pealtnäha) pretensioonitu, minimalistlik, magusa absurdimaiguga "Kon-Tiki" (Thor Heyerdahli raamatu põhjal) sobib sinna täpselt sama hästi kui sisaliku jälg kivile.
Neli meest - kaks teadlast ja kaks sõjakangelast - asuvad Inkade päikesejumala järgi nimetatud puust parvega (ääretult efektne tilluke "lava") teele Peruust Polüneesia saartele, et tõestada Thori hüpoteesi, et Polüneesia hõimud on Lõuna-Ameerika päritolu. Miks nood hõimud nii hullumeelse retke, mille sihtkohtagi nad teada ei võinud, üldse pidid ette võtma - seda küsimust Heyerdahl ei küsinud. Tema tahtis tõestada, et see oli võimalik.
Need napisõnalised skandinaavia mehed kuude kaupa ninapidi koos, esialgne põnevus ammugi asendunud hullema rutiiniga kui "tavalises elus". Hussar küsib, miks need mehed nii nii kergesti nõusse jäid? Misasi see kihutab kodust ära? Küsimus on laiem - miks need mehed lähevad mäetippe vallutama, maratoni läbima, jalgratastel ümber maailma sõitma, üksinda üle ookeani purjetama, džunglisügavusi või meresügavikke avastama? Ja miks on nii, et kõik muutub inimese käes rutiiniks ja sunnib, käed taeva poole, ahastama: "Ainult ääretu meri ja ilus sinine taevas. Masendav!"
Minemata lihtsama vastupanu teed ehk lavastamata suureks karakterite kokkupõrkeid suletud ruumis, on Hussari nõksuks hoopis kõige minimaalsema tasandi võimendamine: kas või asjalkäimisest misanstseeni välja võlumine. Nii hakkab publik igat näitleja suuavamist kui ilmutust ootama. (Ka vaheajale minek ning seedimisorganite ülesäratamine on lavalt igatsusega valge saia järele ära lavastatud).
Teine vaatus aga kujuneb spontaanseks sümpoosioniks, avatakse viinapudelid, et oleks pisut kergem põhiküsimusega - miks me siin oleme ja mis siis, kui me eluga ei pääse - tegelemist pisut kergemaks teha. Kui aja kulg ja reaalsustaju sinise avaruse keskel juba kaine peaga kippus käest minema, siis pole purjutamise puhul imestada, kui ekspeditsiooni ainus naissoost isik - papagoi Lorita - ühtäkki kireva kostüümiga koduperenaiseks muutub ja mõnusasti end ladina-ameerika seebikaid vaatama sätib.
*
Vabaõhulavastuse puhul ilmajutust mööda ei saa - kui ikka vihm nüri järjekindlusega publiku keepidele sabiseb ja näitlejate jutt ei kosta kolmandast reast kaugemale, siis eks see oma pitseri jätab. Niiskest liivast oli ajaloo liivakastis muidugi lihtsam linnu ja losse ehitada, küll aga oli vaatajal pidevalt tähelepanu pseudoprobleemidel - jumal, nad peavad sinna märja diivani peale veel istuma; taevas, kui mustaks need valged kostüümid lähevad; näed, vee pritsimine voolikust nüüd küll efekti ei anna; kas kunstnik siis kampsikuid ei võinud ette näha, et lapsed külmetama ei peaks jne.
Ilmakapriiside üle virisemisest Viinistus on vähe tolku. Küll aga tuleb hoiatada ilma elamuseta jäämise võimalusest. Jah, neid, kes pärast vaheaega tagasi ei tulnud, oli natuke palju. Vihmari lavastus katsub erinevad ajastud ja ajalootõlgendused kõik ühte liivakasti üksteisega mängima panna. Kohati on mäng isegi lustlik, aga suurem osa ajast loobitakse üksteisele liiva silma ja tervikpilt jääbki häguseks. Üksikuid hea stiilitundega tehtud misanstseene on, aga neist ei piisa, et ülejäänuid, lõdva käega ja esimese pähekaranud mõttega teostatut välja kanda.
Käsu Hansust saab Kivastiku fantaasiadraamas Forseliuse õpilane, kes esimese eestlasena lugema, kirjutama ja arvutama õppis ning kes Rootsi kuninga Karli juurde nagu tsirkuseloom väljanäitusele viidi. Veel kohtume Vene karu, Peeter esimese ja Loll-Ivaniga.
Stseene Rootsi kuningakojast, tsaari õukonnast ja Liivimaalt noore Käsu Hansu (Markus Luik) külakeskkonnast ümbritseb raamina vana Käsu Hansu (Sulev Teppart) ajalootund, kus ta ajalugu oma vaatevinklist tõlgendab. Kuidas kõik tegelikult oli, on kirjas põhjalikul kavalehel.
Kuna meediumivõimetega Käsu Hansu nooruses keegi kuulda ei võta, siis hakkab vana Hans käima noorel öösel unedes külas ja kahekesi üritatakse ajalugu ümber kirjutada. Tüütute korduste läbi saame teada, et see ongi tühi töö ja vaimu närimine. Ja et meri on kõiges süüdi.
Loo puust ja punaseks võõbatud moraal - on nagu on, mis seal minevikus tuhnida, tulutu on püüda teda muuta, õppida temast keegi nagunii ei taha, vaatame parem tulevikku. Et nagu isatapp Juhan Liivi püstitatud missioonile - kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta?
Kõige selle kohal hõljub aga ka küüniline kõrvalpilk tollele tulevikuusule - mis tulevikkugi sel väikesel jonnakal matsirahval, kelle kultuurikiht on mõne sajandi paksune ja kes Käsu Hansu aegadel seepi ja raamatuid sihtotstarbelise kasutamise asemel hoopis nahka pista üritasid.
"Huinjaa," lõugab Tiit Suka poolearuline Ivan teises vaatuses kistud naeru saatel, valge bemmiga mussi tümpsudes kohale kihutanud bojaaride delegatsioon teeb ajaloo kordumise farsina vist ka kõige väsinumale selgeks.
