Irreaalne ja korrastatud maastik: Toomas Vint “Austusavaldus, kadakad ja muna”, 2004. Repro Vallo Kruuser

Toomas Vindi juubelinäitus “Mäng maastikus” Tallinna Kunstihoones, kuni 2. maini.

Aastate eest, algaja tudengina töötasin ma nädalalõppudel ühes Tallinna vanalinna kõrvalisemat sorti galerii-poekeses. Põhilised võimalused enese lõbustamiseks, mida too nukker asutus pakkus, olid tolmupühkimine ning võimalus vaadelda harvade sinnakanti eksinud elavate hingede kohtumist galerii salarelvaga: ekspositsioonis aukohtadel asunud kümnekonna väiksema ja rutiinsema Toomas Vindiga. Protsess nägi enamikul juhtudest välja üsna ühtmoodi. Subjekt siseneb, seisatab lagedavõitu ruumis kohmetult, otsib pilguga personali, noogutab või pomiseb tervituse. Siis silmab Vinte.

Eestlane: “Ooooh. See on ju Vint, eks? Toomas Vint?” (Turist: “Ooooh. These are by a local artist? What’s his name?”) Vastuse järel õhkavas toonis ja vabas sõnastuses repliik mõttega “väga ilusad” ning mõneminutiline süüvimine siirasse imetlusprotsessi, ekstravertsemate indiviidide puhul ka eelmainituga samatähenduslike epiteetide korduv kasutamine. Siis aga pilk hinnakirjale ja tagasi maa peale jõudvas toonis “Aaaah...” või “Mmmm...” või koguni peavangutusega “Oioi...”. Igal juhul märkis see õiget hetke osutada kõigest 50 krooniga pakutavale kõvakaanelisele Vindi albumile, mis seejärel enamikul juhtudest ka kaubaks läks. Kuna galeriil omakorda oli õnnestunud varuda vist veel suurtiraazhide ajastul trükitud albumit hinnaga 12 krooni tükist, oli äri lausa hiilgav. Ja nõnda, nende paari kuuga hakkaski mulle paistma, et Vindi kaunilt sinavates ja rohetavates maastikuvaadetes on kõrvuti aina mainitava “metafüüsilisusega” ka paks kiht häbenematut konjunktuursust. Nüüdne Kunstihoone näitus, mis on pealtnäha umbes sama üllatuslik nagu Elvise greatest hits, ainult süvendas seda veendumust.

Kuidas saakski Vint mitte olla laia kunstipubliku lemmik? Tal pole ju mitte ainult absoluutselt äratuntav käekiri, arusaadav ja pigem positiivse laenguga motiivistik ning harmooniline, teinekord lausa magusavõitu värvikäsitlus. Vettpidavate kompositsioonivõtete ja hillitsetult dramaatilise valguskäsitluse abil kuhjab ta piltidesse seda midagi, mida võiks lamedalt nimetada tähendusrikkuseks (vabandust, olen liiga küüniline, et suuta “metafüüsilisust” lahti seletada kuidagi teisiti kui lamedalt), niisugustes kogustes, et vaid pime võib mitte näha, et üks Vint on midagi hoopis enamat kui tavaline n.ö. pööblipärane impressionistlikus maneeris loodusmaal. Korrutades nimetatut järjekindlusega on võrrandi tulemuseks masside harras imetlus. Ja miks peaks keegi seda pahaks panema? Liiatigi kui sellest end tõsiselt võtvale kunstnikule nagunii rahuloluks ei piisa.

Küllap on suurejoonelised juubelinäitused tunnustatud, ent veel täies loomejõus kunstnikele õigupoolest ka põhjus muret tunda: kas pjedestaalile upitamise ja klassikuks tembeldamise varjus ei püüta n.ö. omade ringis äkki ka eest ära muuseumiriiulisse trügida? Ehkki mõni kriitik on seda Vindi Kunstihoone tagasivaate puhul ka juba teha proovinud, näitusel enesel seda tagamõtet ei paista. Eero Epneri tundliku kuraatoritöö läbi tõuseb valikus esile hoopis ridamisi Vindi huvitavaid ja seni süvitsi käsitlemata jooni. Uue värskusega jäävad silma kontrollijanu, pildimaailma absoluutne staatilisus, kliinilise varjundiga järjekindlus lehtede-liblede paikatippimisel ning vormide ja värvide korrastamine piirini, kus muidu nii turvaliselt ähmane ja pehme loodusmaalizhanr omandab uue, võõrastavalt kalgi ja irreaalse mõõtme. Pildiruumi jätmine õhu ja sügavuseta, nii et keskkond on esmapilgulise idüllilisuse varjus lausa kombatavalt inimvaenulik. Inimkäsitlus, mida ei saa vist õieti inimkäsitluseks nimetadagi, kuna mida edasi, seda maskilikumateks ja hingetumateks kompositsiooniaktsentideks need humanoidsed kujud taanduvad. Rittaseatuna mõjub Vindi looming nagu jada stoppkaadreid värvilisest, aga erakordselt painavast unenäost. Kahju, et Eestis sisuliselt puudub psühhoanalüütiline kunstikäsitlus.

Ja viimaks. Kui vaatasin näitusetöid üle CD-lt, kus need on kümnendite kaupa kataloogidesse jagatud, hakkas väga silma kummastav sarnasus mitmeid 1990. aastate maale ilmestanud paradigmamurrangu üle valulemise ning mõnede kümmekond aastat varasemate piltide vahel. Viimaseid võiks iseloomustada väljendiga “Toomas Vint tembitud eheda 80-te sensibiliteediga”. Kui Vint tõesti maalib aina üht ja sama pilti, kohendades seda aeg-ajalt mõningase garneeringuga “trendikamaks”, nagu plaadi pildiridadest mulje jääb, siis armas aeg, kas kogu see skandaalitsemine ja lõrisev kätsh käis omal ajal ka ainult trendi tabamise nimel?! (et ülbed üheksakümnendad ikkagi?)