19.09.2008, 00:00
METALLICA: Me ronisime hauast välja!
Janar Filippov kohtus Metallicaga. Solist James Hetfield ja bassimees Robert Trujillo rääkisid verivärske albumi “Death Magnetic” ilmaletulekust ja legendaarse bändi uuestisünnist.
Nad on müünud 100 miljonit plaati. Esinenud sadu kordi viimseni
läbimüüdud kontsertidel kõigis maailmajagudes.
Ületanud kõik mõeldavad populaarsuse piirid, mida
sedavõrd raskepärase muusikastiili puhul võib ette kujutada.
Neile kuulub Tallinna lauluväljaku publikurekord, mida ei
suutnud ületada isegi tänavune öölaulupidu. Nad on teinud
läbi totaalse muutumise hevimuusika uljastest teenäitajatest, thrash
metal’i rajajatest põlatud rahamasinateks ja jõudnud
sügavasse identiteedi- ja keskeakriisi.
Nüüd on nad
silmitsi karjääri suurima väljakutsega – kuidas murda
ennast välja viimaste aastate loomingulistest ja mainekujunduslikest
ebaõnnestumistest ning võita tagasi fännide usaldus.
Metallica üheksas stuudioalbum “Death Magnetic” peab andma
vastuse.
*
12. september 2008. Vestergade
tänav öises Kopenhaagenis, kell on 1.15. GUFi plaadipoe ees
hüpleb õnnejoovastuses taanlane. Vanust näib olevat 30 ligi,
pikkust meeter üheksakümmend. Tal on käes Metallica 1984. aasta
“Ride the Lightningi” rohelises ümbrises
vinüülplaat (tõsi, mitte originaalrariteet, vaid feik) ja
ta juubeldab: “Näe, Ulrichi autogramm, kas te saate aru?!
Ulrich! Ulrich!” Kutt taob trofeega endale vastu pead ja kaob
öösse.
Vestergade on sel hetkel ainus koht maailmas, kus
Metallica fänn ihkaks olla. Enne keskööd algas siin aasta
ühe oodatuima albumi müük. Pisikese poe keldrikorrusel
pakivad müüjad plaate. Ent ülal, leti taga istub thrash
metal’i ikoon neljas isikus – James Hetfield (45), Kirk Hammett
(45), Robert Trujillo (43) ja Lars Ulrich (44). Nad on silmapaistvas
vormis ja suurepärases tujus. Küllap on hea tunne olla tagasi.
Sel ööl on muusikute instrumentideks viltpliiatsid. 840
õnnelikku saavad lisaks plaadile ka neli autogrammi ja neli
käepigistust. Bändi trummar, aju ja südametunnistus Lars Ulrich
küsib paljudelt: “Hei, kuidas sul läheb? Kas kõik on
okei?” – ja nii poolteist tundi järjest.
See pole
naljaasi. See on tõsine kummardus fännidele.
“Ooo, jälle teie! Polegi ammu näinud,” hüüab
Hetfield, kui järjekorras jõuavad temani külalised Eestist, ja
demonstreerib oma kuulsat heasüdamliku lõvi naeratust.
Kümme tundi varem andis James Hetfield esimest korda elus intervjuu
Eesti ajakirjanikele – Ekspressile ja Raadio Kahele. Allakirjutanu
kõrval kohtus oma iidoliga R2 saate Metallion juht Jan “Mop”
Berkovitch. Kingituseks sai elav legend Eesti ansambli Me Myself & I uue
plaadi.
Aega intervjuuks oli vaid veerand tundi. Sestap
rääkisime üksnes uuest albumist, vahest olulisimast
verstapostist juba 27 aastat tegutsenud bändi ajaloos – vigade
parandus, tagasipöördumine juurte juurde, viimane
õlekõrs – kuidas kellelegi.
*
Hetfield: “Meid inspireerib elu ise!”
Pikk ja
sale armilise näoga habemik istub Skt Petri hotelli viienda korruse
luksusnumbri tugitoolis, T-särk seljas, tätoveeringutega kaetud
tugevad käsivarred rinnal risti. Tema käepigistus on soe, silmad
säravad. Hetfield tundub pisut väiksem kui kõigis neis
videotes ja kontserdilaval nähtuna. Aga tema hääl täidab
terve toa, otsekui oleks huultel nähtamatu ruupor.
Palju õnne, James. Suurepärane album, viimase 20 aasta parim.
Tänan-tänan. Mulle meeldib see ka.
“Death Magnetic” on üks aasta tähtsamaid
albumeid, seotud suurte ootuste ja eelarvamustega. Kuidas seda teades, sellise
pinge all kunsti tehakse?
Mnjaa. Kunsti, ütled sa. Täpselt
nii see ongi. Kunst on siin võtmesõna. Kunstnik teeb kunsti
olenemata sellest, missugused on ootused. Me oleme kunstnikud ja minu arvates
on see aus kunst, mida me teeme, ja me teeme seda eelkõige iseendale.
Meie olemegi Metallica suurimad fännid.
Alati on negativismi.
Jutte. Sa võid teha parima võimaliku albumi ja tulemus on sama
– üks räägib üht, teine kirjutab teist. See, mida me
tahame kuulajatele anda, on aus kaup – ja ausus on see, mida me vastu
tahame. Aga kui hakkad kirjutama lugusid fännide jaoks, siis oled sa
kaotanud. Sa kaotad oma kunstnikulitsentsi, hehee.
Teid on
ju selles süüdistatud. Kirjutamises massidele...
Nooh, meid on kõiges süüdistatud. Metallica on (joonistab
kätega õhus suure ringi) hiiglaslik sihtmärk. Paljudele
meeldib lasta suurte sihtmärkide pihta, see on lihtne, sellega võib
populaarsust võita. Ausus on meie kilp. Sa ei saa eksida, kui teed
midagi, millesse tõeliselt usud.
Su pikas
muusikukarjääris oli see esimene kord teha albumit kaine peaga. Oli
see kerge või raske?
Ohohoo. Jaa. Tõsi mis
tõsi. See oli esimene täiesti kainena tehtud album. Mis siin
rääkida – olid ajad, kui ma ei teinud mitte midagi kaine peaga.
Okei, ma ei olnud kogu aeg täis, vähemalt mitte lava
peal. Aga mingi pilve sees siiski. Kui sul on pohmell, kui see jama on elanud
su sees nii kaua, siis...
Nüüd on väga hea olla, aga
alguses oli hirmus. Pabistad – kas ikka tuleb vaim peale ja kust ta
tuleb? Kuidas ma saan oma igapäevaste mõtete eest pakku? Kuidas ma
saan minna koopasse ja tulla jälle tagasi? Selgus, et on päris paras
julgustükk – usaldada oma annet.
Aga nüüd
valitseb selgus ja see on väga hea. Eriti kontserdilaval. Sa näed ja
tajud kõike. Nii ongi saanud uueks eesmärgiks, kuidas olla kogu aeg
täiesti selge. Võtta hetkest maksimum, olla iga hetke sees.
Ja uueks inspiratsiooniallikaks on siis...?
Eks ikka elu. Kaine ja selge elu. Kui sa uurid seda plaati, mis
kannab nime “Death Magnetic”, siis esmapilgul pole siin muud
kui surm-surm-surm igal pool. Aga see kõik lähtub elu vaatenurgast.
Metallica jäi ellu. “St. Anger” oli meile kui ansamblile
surmalähedane kogemus. Filmist “Some Kind of a Monster”
(dokfilm bändi madalseisust selle sajandi alguses) näed, kuidas
inimesed varisevad kokku, on üksteisele väljakannatamatud. Nad ei
suhtle. Nad on ehitanud seinad sinna, kus varem koos liiguti. See on ohtlik. On
ime, et ellu jäime.
Ma arvan, et see ühe jalaga haua
põhja jõudmine muutis meid – selgus, et me vajame
üksteist rohkem, kui vihkame. Selgus, et me saame teha vägevaid asju
Metallicaga. Metallica logo, see on võti.
Mis saab
Metallicast edasi – mis on teie tulevik?
Ei tea, eks
näis. Pensionile minekuks pole põhjust. Peatuma jääda
pole põhjust. Polegi põhjust praegu tulevikust mõelda,
sest praegu on tähtsad hetked käes.
Pensionile
muidugi mitte. Pidasin silmas loomingulist arengut – kuidas kavatsete
muusikamaailma muuta?
Ma ei tea. See... maailma muutmine
ei ole minu missioon. Minu missioon on teha nii head Metallicat kui
võimalik, ja kõik. Maailma muutmine – noh, teen ainult oma
väikest osa.
Globaalse nähtusena on teil ju kõik eeldused olemas –
laulda poliitikast, sõjast ja rahust?
Kuule, ei, see
ei ole minu asi. Mina tahan saada vanaks koos Metallicaga. Näidata, et see
on võimalik. Et meid maha kanda oli viga.
*
Robert Trujillo: “Põhiline on jalad maa peal
hoida!”
Bassimees Robert Trujillo on lühikest
kasvu turd latiino. Tema täisnimi on Roberto Agustín Miguel
Santiago Samuel Trujillo Veracruz. Veebruaris täitus viis aastat, kui ta
Metallicaga liitus. Oli bändi madalseis ja sestap on Trujillot nimetatud
bändi päästjaks. Teda võrreldakse hukkunud Cliff
Burtoniga.
Astun hotellituppa, kus tõmmu mees hirmsa hooga
salatit vohmib. “Sorry, aga meil on kombeks enne jutuajamist natuke keha
kinnitada.”
Sa oled kuulunud viis aastat ühte
maailma kuulsaimasse bändi. Kas oled ära harjunud?
See on väga erutav kogemus. Aga minu jaoks on elus kõige
tähtsam hoida jalad maa peal.
Suurtel asjadel, nagu
Metallicasse kuulumine, ei tohi lasta pähe ronida, see ei ole
põhjus pidada ennast teistest paremaks. Minu jaoks on Metallica uus
seiklus, uus tase ja võimas kogemus. Ma mitte ainult ei õpi
nendelt kuttidelt ega naudi neid kogemusi laval, vaid tunnen, et aitan
bändi uuel teekonnal.
“Death Magnetic” on
su esimene album Metallicaga. Kirjelda, kuidas seda albumit tehti.
Me tuuritasime mööda maailma ja igal õhtul enne
lavaleminekut improviseerisime natuke.
Kui mängid koos sellise
mehega nagu James Hetfield, kes võtab kitarri kätte, mängib
natuke ja sealt sünnib kohe maailma parim rütm, siis ei taha midagi
kaotsi lasta – võtsimegi kõik linti ja lõpuks oli
meil 60 tundi materjali. Siis hakkasime ehitama. Siis hakkasime selekteerima.
Olla osa protsessist, kus Lars ja James arranžeerivad, see on
imeline. See, kuidas need kaks geeniust omavahel ühenduvad – vahel
võib see ühendus säriseda, siis oli minu roll pinget maandada.
Suuremaid tülisid ei tulnud?
Seesama pinge, mis loob briljantseid tulemusi – sellel on ka teine
pool. Kui näiteks James mõne akordiga kohe hakkama ei saa, siis...
põgene ja poe peitu. Sa näed ta laubal tukslevat veresoont ja
higipiisku, siis sa pead põgenema. Ükskord see juhtus – James
kaotas kannatuse ja ma tõstsin häält. Selle hetke
intensiivsuse põhjustas kirg täiuslikkuse ja keerulisuse vastu.
James ründamas akorde, mida enamik kitarriste ei julgeks kunagi puudutada.
See oli tegelikult ilus hetk.
Sa tundud lustlik sell, aga
plaadilt ei kõla muud kui surm, häving, haud. Kuidas see su
loomusega istub?
Hea, et sa seda küsid. Sõnad,
kogu kontseptsioon ja albumi kunstiline kujundus on mitmeti
tõlgendatavad.
Surm on meie ümber. Mõnikord ta
meelitab meid. Mõnikord me esitame surmale väljakutseid. Need
võivad olla negatiivsed, nagu enesetapukatse. Või vastupidi
– võrdleksin surfamisega. Sõidad laineharjal
mööda peenikest joont – ühel pool nauding, teisel pool
häving. Sama paralleel kehtib ka rock’n’roll’is.
James on toonud näiteks Layne Staley (90. aastate kuulsa
grungebändi Alice in Chains solist suri 2002. aastal 34aastasena
narkoüledoosi tagajärjel). Sa tuled sellesse maailma, sa oled andekas
ja kirglik kunstnik. Väga eriline inimene. Aga kogu aeg on kiire, kogu aeg
meeletu pinge. Ühel hetkel tundub, et ainus koht, kust sa saad
lisaenergiat, on narkootikumid.
Ja ühel hetkel oled kaotanud. “Death Magnetic”
sümboliseerib minu arvates ses mõttes kogu Metallica ajaloo
polaarsust. See suurepärane punt võinuks lõpetada
väga halvasti. Hauda variseda. Aga Metallica jäi ellu või
sündis uuesti. Elus tuleb kohaneda, muutuda. Põrkad vastu seina,
see võiks sind hukutada, aga sa ei kuku, vaid muutud tugevamaks. Nii
lihtne see ongi.
*
Ah jaa. Lõpetuseks kõige
tähtsamast. Mis siis ikkagi on kujutatud “Death Magneticu”
kaanel? Kopenhaageni kesklinnas pubis The Rock toimunud pressikonverentsil
tuleb küsimus ära. Rootsi ajakirjanik: “Mulle näib, et see
ei ole lihtsalt kirst või haud?” – “Mis see on
siis?” küsib Hetfield vastu. “Ee – mm...
tuss!” Saal rõkkab, Kirk Hammettil ja Lars Ulrichil on hetkeks
sellised näod nagu väikestel poistel, kes esimest korda Playboy
kätte saanud.
“Tõsi mis tõsi,” teatab
Hetfield. “Oleme korduvalt öelnud, et see album jutustab
vastanditest, poolustest – surma vastand on sünd ja kust mujalt siis
inimesed sünnivad...
eks ole?” Hetfield läheb sellest
mõttekäigust hoogu ja jätkab saali juubelduste saatel:
“Teate, tegelikult me salvestasimegi selle albumi haiglas, sest meie
naised pole vahepeal muud teinud kui sünnitanud. Haiglas oli
jämmituba, kust meid vahepeal kordamööda välja vupsanud
beebit vastu võtma kutsuti, ja siis lasime muudkui edasi.”
* loe täispikalt www.ekspress.ee
* vt ka Areeni
nädala album B 14
Kahurikuuli lend
Metallica karjäär meenutab maailmaruumi lennutatud kahurikuuli. Kõigepealt ülikiire ja järsk tõus, seejärel aeglane ja peaaegu pidev langemine. Nende õnneks oli tõus nii võimas, et purukskukkumist pole seni toimunud. Ent tõe hetk – kas maandumine tuleb valus ja lõplik või algab uus tõus – on lähedal.
Bänd tekkis 1981. aasta oktoobris. Kopenhaagenis sündinud lootustandev tennisist Lars Ulrich pani Los Angelese ajalehte The Recycler kuulutuse: “Trummar otsib teisi metal-muusikuid, kellega koos jämmida.”
Kuulutusele vastas James Hetfield. Poisina Aerosmithist innustatuna kitarrimängu selgeks õppinud Hetfield oli pärit religioossest perest. Muu hulgas välistas usk arstiabi. Rekkamehest isa oli pere maha jätnud. Ema suri vähki, kui James oli 16aastane. Raskemat lapsepõlve olnuks raske kujutleda.
Ulrichi puhul oli kõik risti vastupidi. Kuulsuste perest võrsununa võib tema sattumist hevibändi seletada teismelise mässuga oma vanemate mõjuvõimu vastu. Larsi isa Torben Ulrichit meenutavad Taani vanaprouad tänaseni hea sõna ja heldimusega. 1950.–60. aastail võitis ekstravagantne Ulrich paarkümmend rahvusvahelist tenniseturniiri, 1967 Davis Cupil mängis ka meie Toomas Leiuse vastu...
Niisiis, 1982. aasta alguses salvestati Metallica esimene laul “Hit the Lights”, mille esimeses stroofis lubatakse enesekindlalt: We are gonna kick some ass tonight! (Täna läheb andmiseks!)
1983. aasta suvel ilmus esimene album, jõuline ja kiire “Kill’em All”, mis tähistas uue muusikastiili thrash metal sündi. 1984, 1986 ja 1988 ilmusid klassikasse kuuluvad “Ride the Lightning”, “Master of Puppets” ja “... And Justice for All”, mis arendasid uue stiili täiuseni, väljudes hevimuusika mõeldavatest piiridest.
Viies album, 1991. aastal ilmunud “Metallica” (mida nimetatakse ka “Mustaks Albumiks”), osutus üleilmseks hitiks – 15 miljonit koopiat USA turul ja mitu edukat singlit. Metallica oli saavutanud absoluutse kuulsuse. Tuhandete “karvaste” (loe: tõsimeelsete) fännide asemele ilmusid miljonid siledad hitiaustajad. Hevibändist oli saanud popiidol.
Möödus ligi neli aastat täis “Mustale Albumile” pühendatud maailmaturneesid, kuni sai selgeks, et supergrupp oli päikesele liiga lähedale lennanud ja sattunud loomingulises mõttes vabalangemisse.
Albumid “Load” (1996), “ReLoad” (1997) müüsid rahuldavalt, kuid ei teeninud rock’i-kriitikutelt sooje sõnu. Eksperimenteerimisega (või massidele meeldida tahtmisega?) mindi liiale, tulemuseks nii mõnigi stiilikatastroof. Võib arvata, et plekk-kitarri kõlaga kantriballaadi “Mama Said” kuulmine oleks 80. aastate keskel pannud Metallica mehed aknast välja hüppama. Plaadid olid liialt lugusid täis tuubitud, mistõttu kvaliteet jäi ebaühtlaseks ja mõnigi võeti vastu ohkega – milleks?
2001 lahkus Metallicast bassimees Jason Newsted. Andekas muusik liitus bändiga pärast Cliff Burtoni surma 1986. aastal, ent teda ei võetud lõpuni täiesti omaks.
Hetfieldi ja Ulrichi suhted muutusid nii halvaks, et mehed ei saanud enam kuidagi ühele lainele. Uue albumi kallal tehtavat tööd asus jälgima filmigrupp. Kaadrid kubisevad keskealiste multimiljonäride omavahelisest nääklemisest, suhteid kutsuti klaarima psühhoterapeut. “Apokalüptilistest ratsanikest”, kes 80ndatel iga albumiga muusikamaailma muutsid, oli saanud hevimetali mõistes hunnik õnnetust...
Aga asjad läksid hullemaks. 2003. aastal ilmunud “St. Anger” debüteeris Billboardi edetabeli esikohal, ent lõpetas bändi kõigi aegade väikseima müüginumbriga. See oli Metallica esimene samm tagasi juurte juurde, paraku “unustati” paar olulist asja. Plaadil ei leidu Kirk Hammetti kuulsaid kitarrisoolosid, trummidel oli harjumatu “plekkpurgi” kõla, laulusõnad olid mittemidagiütlevad. Metallica oli jõudnud tasemele, kus neid vihati kirglikumalt, kui armastati.
Pärast Trujillo liitumist 2003. aasta alguses taastus bändi sisekliima. Produtsendiks palgati Rick Rubin, kes teistelegi identiteedikriisis rokkbändidele uue elu sisse puhunud. Rubin teatas: teeme uue “Master of Puppetsi”! Kuigi see on võimatu, oli meestel käes selge suund ja hea põhjus vältida 2003. aasta albumi suurimat viga – kitarrisoolode puudumist.
Toona leiti, et kitarrisoolod on “ajast ja arust”. Värske album tõestab vastupidist – nii ongi soolokitarrist Hammett selle plaadi suurim staar.
Kuigi Ulrichi trumm kõlab uuel albumil pisut laisalt ja kiuslik kuulaja võib kohati laulusõnade või lugude pikkuse kallal norida, on üks asi kindel. Aastaid tuhmunud Metallica logod sadade Eesti bussipeatuste seintel võõbatakse värske värviga üle. Metallica on tagasi!
J.F
Metallica karjäär meenutab maailmaruumi lennutatud kahurikuuli. Kõigepealt ülikiire ja järsk tõus, seejärel aeglane ja peaaegu pidev langemine. Nende õnneks oli tõus nii võimas, et purukskukkumist pole seni toimunud. Ent tõe hetk – kas maandumine tuleb valus ja lõplik või algab uus tõus – on lähedal.
Bänd tekkis 1981. aasta oktoobris. Kopenhaagenis sündinud lootustandev tennisist Lars Ulrich pani Los Angelese ajalehte The Recycler kuulutuse: “Trummar otsib teisi metal-muusikuid, kellega koos jämmida.”
Kuulutusele vastas James Hetfield. Poisina Aerosmithist innustatuna kitarrimängu selgeks õppinud Hetfield oli pärit religioossest perest. Muu hulgas välistas usk arstiabi. Rekkamehest isa oli pere maha jätnud. Ema suri vähki, kui James oli 16aastane. Raskemat lapsepõlve olnuks raske kujutleda.
Ulrichi puhul oli kõik risti vastupidi. Kuulsuste perest võrsununa võib tema sattumist hevibändi seletada teismelise mässuga oma vanemate mõjuvõimu vastu. Larsi isa Torben Ulrichit meenutavad Taani vanaprouad tänaseni hea sõna ja heldimusega. 1950.–60. aastail võitis ekstravagantne Ulrich paarkümmend rahvusvahelist tenniseturniiri, 1967 Davis Cupil mängis ka meie Toomas Leiuse vastu...
Niisiis, 1982. aasta alguses salvestati Metallica esimene laul “Hit the Lights”, mille esimeses stroofis lubatakse enesekindlalt: We are gonna kick some ass tonight! (Täna läheb andmiseks!)
1983. aasta suvel ilmus esimene album, jõuline ja kiire “Kill’em All”, mis tähistas uue muusikastiili thrash metal sündi. 1984, 1986 ja 1988 ilmusid klassikasse kuuluvad “Ride the Lightning”, “Master of Puppets” ja “... And Justice for All”, mis arendasid uue stiili täiuseni, väljudes hevimuusika mõeldavatest piiridest.
Viies album, 1991. aastal ilmunud “Metallica” (mida nimetatakse ka “Mustaks Albumiks”), osutus üleilmseks hitiks – 15 miljonit koopiat USA turul ja mitu edukat singlit. Metallica oli saavutanud absoluutse kuulsuse. Tuhandete “karvaste” (loe: tõsimeelsete) fännide asemele ilmusid miljonid siledad hitiaustajad. Hevibändist oli saanud popiidol.
Möödus ligi neli aastat täis “Mustale Albumile” pühendatud maailmaturneesid, kuni sai selgeks, et supergrupp oli päikesele liiga lähedale lennanud ja sattunud loomingulises mõttes vabalangemisse.
Albumid “Load” (1996), “ReLoad” (1997) müüsid rahuldavalt, kuid ei teeninud rock’i-kriitikutelt sooje sõnu. Eksperimenteerimisega (või massidele meeldida tahtmisega?) mindi liiale, tulemuseks nii mõnigi stiilikatastroof. Võib arvata, et plekk-kitarri kõlaga kantriballaadi “Mama Said” kuulmine oleks 80. aastate keskel pannud Metallica mehed aknast välja hüppama. Plaadid olid liialt lugusid täis tuubitud, mistõttu kvaliteet jäi ebaühtlaseks ja mõnigi võeti vastu ohkega – milleks?
2001 lahkus Metallicast bassimees Jason Newsted. Andekas muusik liitus bändiga pärast Cliff Burtoni surma 1986. aastal, ent teda ei võetud lõpuni täiesti omaks.
Hetfieldi ja Ulrichi suhted muutusid nii halvaks, et mehed ei saanud enam kuidagi ühele lainele. Uue albumi kallal tehtavat tööd asus jälgima filmigrupp. Kaadrid kubisevad keskealiste multimiljonäride omavahelisest nääklemisest, suhteid kutsuti klaarima psühhoterapeut. “Apokalüptilistest ratsanikest”, kes 80ndatel iga albumiga muusikamaailma muutsid, oli saanud hevimetali mõistes hunnik õnnetust...
Aga asjad läksid hullemaks. 2003. aastal ilmunud “St. Anger” debüteeris Billboardi edetabeli esikohal, ent lõpetas bändi kõigi aegade väikseima müüginumbriga. See oli Metallica esimene samm tagasi juurte juurde, paraku “unustati” paar olulist asja. Plaadil ei leidu Kirk Hammetti kuulsaid kitarrisoolosid, trummidel oli harjumatu “plekkpurgi” kõla, laulusõnad olid mittemidagiütlevad. Metallica oli jõudnud tasemele, kus neid vihati kirglikumalt, kui armastati.
Pärast Trujillo liitumist 2003. aasta alguses taastus bändi sisekliima. Produtsendiks palgati Rick Rubin, kes teistelegi identiteedikriisis rokkbändidele uue elu sisse puhunud. Rubin teatas: teeme uue “Master of Puppetsi”! Kuigi see on võimatu, oli meestel käes selge suund ja hea põhjus vältida 2003. aasta albumi suurimat viga – kitarrisoolode puudumist.
Toona leiti, et kitarrisoolod on “ajast ja arust”. Värske album tõestab vastupidist – nii ongi soolokitarrist Hammett selle plaadi suurim staar.
Kuigi Ulrichi trumm kõlab uuel albumil pisut laisalt ja kiuslik kuulaja võib kohati laulusõnade või lugude pikkuse kallal norida, on üks asi kindel. Aastaid tuhmunud Metallica logod sadade Eesti bussipeatuste seintel võõbatakse värske värviga üle. Metallica on tagasi!
J.F