Mõiste „naeruväärne“ on eesti keeles lihtsalt naeruväärselt negatiivse tähendusega. Pealtnäha süütu sõnake on väga suure jõuga. Kui terminit, mis tähistab sisu poolest midagi, mis on naermist väärt, kasutatakse eranditult halvustamise eesmärgil, siis juhtubki nii, et devalveerub naeru kui väärtuse hind üleüldse. Minu eesmärk pole siiski süveneda ühe sõna etümoloogiasse, vaid uurida, miks on naeruväärsus ja tõsiseltvõetavus meie kultuuris niivõrd olulised näitajad. Inimesed poevad hommikust õhtuni nahast välja, et neid tõsiselt võetaks. Lausa iseendast tuleb välja pugeda, et tuleks see oodatud tunnustus. Aga see on ajutine: piisab ühest kahtlase väärtusega teost või sõnavõtust, kui tõsiseltvõetavus on kui peoga pühitud ja sinust on taas saanud naeruväärne väike pruun käkk. Aga viimasel ajal tundub, et tõsiseltvõetavuse kultus hakkab oma jõudu kaotama. Kannatavad ja ennast piinavad (pseudo)intellektuaalid on elunautlejatest noorharitlaste ees oma kampsunid koomale tõmmanud. See kajastub teatris, kinos, kirjanduses, kunstinäitusel. Muidugi võib selliseid tendentse pidada juba postmodernismi ajastule omasteks, kuid minu arvates on postmodernistlik künism siiski vaid oma isiku tõsiseltvõetavuse kinnitamine enda naeruvääristamise kaudu ning oma olemuselt tihti samasugune pseudo nagu talle eelnenu. Eks see metamodernismi üks idee olegi – vaadata kogu seda tõsiseltvõetavuse ponnistust kõrvalt ja selle üle nalja teha. Areenis vaatamegi lähemalt, mida naeruväärset Eesti kultuurimaastik viimasel ajal oma pinnale kasvatanud on. Tasulisest versioonist või paberlehest leiad Kairi Printsi sissejuhatuse metamodernismi.
« Avalehele 3 Kommentaari