Tölludele on südamelähedased ikka samad teemad mis rahvuskaaslastelegi — rahu, sõda, kodu, kättemaks, truudus, vaen, vaprus ja see, kuidas naisukeselt tõhusalt andeks paluda, kui liiga kauaks ula peale jaurama jäädud (“Roju”). Teraskõvadest ja samas silmanurka märgavalt pateetilistest paladest “Kui rebeneb taevas”, “Kabelimatsid” ja “Verijää” lausrahvalike viisideni “Ema hääl kutsub”, “Kuni pole kodus, olen kaugel teel” ja “Nüüd tulge, mu kaimud” ei jõua esimene välisfirmale tehtud täispikk (suisa tunnine!) album kordagi maitselagedaks või tüütuks muutuda. Libedale jääle marsib Töll kohati hulljulgelt, kuid läbi ei vaju — isegi siis, kui “Tuletalgutes” hetkeks Vennaskonna taarapunki või “Väes ja võimus” Teräsbetoni gei-glamuuri meelde tuletab. Eesti Rahvusmeeskoor, nauditavalt tehniline pillikäsitlus ja ootamatud, Opethi stiilis progevalangud siluvad viimasegi konaruse. 

Regihevi-kvarteti seni parimalt plaadilt jäävad märgilisemana meelde tige ja tihe nimilugu ning palad “Minu kodu”, kus otsekui Isengardi “Høstmørke” pealt külla hüpanud paganlik ja geniaalne riff raiub akent rassimälu manavalda, ja “Jõud”, kus hetkeks paljastub võsavillemi lõriseva koonu tagant inimlik pale. Kõhklused ridades “Kas ikka õigesti ma teen? Iga vaenlane, kes maitseb mu terast, on kellegi isa, vend või mees” ning “Isa, [–] kas oled uhke ka siis, kui esimesena lahingus ma langen?” lisavad lootust, et Eestis ei hakka lähiajal tooni andma käsu peale kulpi ja kükki tegevad robotid, vaid enda ninast kaugemale mõtlevad ja kaastundevõimelised kodanikud. 9