Metsatöll “Iivakivi”

Turvaline metal­visioon kaitseb hõimu hukatuse eest.

Metsatöll

“Iivakivi”

(Nailboard Records)

See ei õnnestunud sellelgi korral. Ka mitte pärast Metsatölli uue plaadiga kohtumist ei saanud ma pihta sellele müstikale ja salapärale, mis paljude jaoks toda bändi ümbritseb. Ja mis veel hirmsam – ma ei oska selles kuidagimoodi oma küündimatust süüdistada. Sest – olgem ausad – mingit müstikat siin tegelikult ei olegi...

On stilisatsioon, seda muidugi. On välk ja pauk ja raua needmine, taevas kõrgub võitlejate mõõkade kohal ja iivakivi on kutsutud hõimu hukatuse eest kaitsma. Kuid kogu see imagoloogia on neetult selge ja puhta ja hoolitsetud lõikega ning püsib nii kenasti teemas nagu rahvusromantilistele aadetele pühendatud koolikirjand. Metsatöll läheb väidetavasti sinna, mida nimetatakse “aegade hämaruseks”, kuid kujundab sellest turistliku teemapargi (Welcome to Estonia! Tere tulemast hiiekodade ja paganlike riituste maale!). Selles muusikas pole tõelist hämarust, kaost ega liialdust. Me läheme nendega koos sajandite taha ja leiaksime sealt justkui Disney disainitud ausamba muistsele vabadusvõitlusele.

On võimalik, et te saite valesti aru. Ei, ma ei taha öelda, et Metsatöll oleks kuidagimoodi võlts. Vastupidi, nad ei ole piisavalt “võltsid”, piisavalt suurejoonelised ega massiivsed. Nad on valinud tõeotsimise tee ja lahendavad selle kultuuriliselt korrektse kokkuleppega. Nende ideaal on rauast käepigistusega külasepp, kes oma karedal häälel kõneldes iial ei valeta. Metsatöll on kurdistavalt ülimoraalne ja ülinormaalne.

Tehke katset näiteks looga “Isa süda”. Seal kirjeldatakse raudset mehemeelt, mida kulla ja hõbedaga ära osta ei saa. Nende raud, nende metall on tõe hääl, lamedavõitu tasakaal ja nullpunkt. Minapildi metalliseerimine sedamoodi seatud kontseptsiooni järgi ei saa mulle miskitmoodi huvitav olla, sest ei sisalda vähimatki moonutuse aspekti, vähimatki inimliku ja tehnitsistliku piiri ületamise riski, vähimatki reaalse kaotuse ja kustumise hirmu. Kuid see on täpselt see, mida otsides ma ise metal’it üleüldse kuulan. Metsatölli visioon on lõpetatud, turvalisusse lahendatud visioon.

Niisiis veel kord, minu jutu mõte pole neilt ulja liigutusega fassaadi eemaldada. Tegelikkus on kurvem – Metsatölli muusikas lihtsalt pole fassaadi. Nad ei võimenda oma eepilisust à la Meat Loaf või Cradle Of Filth ning seal, kus kas või laulu sõnaseadmiste kohaselt peaks kuulda olema terase tärinat, jõuab minuni puumõõkade ristumisest sündinud tuhm kolksatus. Välja tuleb justkui Hollywoodi eepika Eesti dokfilmi eelarvega. Ja mitte isegi produktsioonist ei räägi ma siinkohal, vaid Metsatölli mentaalsusest üldisemalt.

Kusagil selle kõige varjust aimub aeg-ajalt kõigiti kompetentne, live-atmosfääri sütitamiseks piisavalt treenitud metal-bänd. Ning isegi kui nad ei mõtle hetkekski teab mis suurelt, siis mõnel hetkel (“Metsaviha”) teevad nad seda vähemalt natuke teistmoodi. Aga seda kõike on palju vähem, kui olema peaks...

4