Mongoolias on elanikke umbes sama palju kui Lätis, kuid arvestades selle steppide ja mägede riigi tohutut pindala, võib seal rahumeeli päevade kaupa rännata ning ikka mitte ühtegi hingelist kohata. Riigi ainsaks suuremaks keskuseks on pealinn Ulaanbaatar, seegi vaid pisut suurem kui Tallinn. Pealinnale lisaks on veel mõned pisemad jurtakülad ja piirilinnad ning üüratult vaba ja metsikut loodust.

Ulaanbaatar on suhteliselt igav linn. Kuna Mongoolia traditsiooniline elamu on puusõrestikul püsiv vildist jurta, on kivihoonete ehitamine riigis siiani alles lapsekingades - loe "nõukogudeaegne". Vanasti olid mongoli kokkupandavatest hüttidest uhkemad ja stabiilsemad ehitised ainult budistlikud kloostrid - terves riigis oli pühakodasid üle 700. Venelased lasid kloostrid valdavalt maha lõhkuda ning ehitasid Ulaanbaatarisse tüüpprojektide järgi esimesed neljakorruselised korterelamud ning kultuurihooned ja sillutasid linna tohutu suure keskväljaku - Sükhbaatari platsi. Punane kangelane Sükhbaatar oli muide see, kes venelased Mongooliasse kutsus ning riigist kommunistliku satelliidi tegi.

Sellise mineviku tõttu ei ole arhitektuurilisi vaatamisväärsusi Ulaanbaataris just palju. Südalinn on nii väike, et selle igast punktist paistavad ümbritsevad mäed ning Mongoolia tohutud stepid. Vaid suhteliselt lühikese jalutuskäigu või kaks Eesti krooni maksva taksosõidu järel ollakse tillukesest keskusest väljas eksootilistes jurtaeeslinnades. Ulaanbaatar on selles mõttes endiselt "Vildilinn", nagu teda vanasti tunti. Jurtad püstitatakse, kuhu juhtub. Esialgu pannakse paika väheldane mööbel (kuna see ei mahu pisikesest uksest sisse), selle ümber tõstetakse uks ja seinaraam, siis katusevõrestik ning lõpuks tõmmatakse raamile peale vilt ja katteriie. "Krundi" ümber organiseeritakse toigastest tara, mida valvab enamasti paar suurt painäljas krantsi. Ning kuna see kõik käib suvalises kohas, väga kiiresti ja mongolid on oma loomult väga liikuvad inimesed, siis unustage näiteks kodune aadress... Sellist asja ei eksisteeri Mongoolias ka pealinnas mitte. Kirjade saamiseks on ainus variant üürida peapostkontoris postkast või kasutada "nõudmiseni" posti. Isegi hruštšovkades, mis kuskile ei kao ega ümber ei koli, ei käi lehed ja kirjad postkasti. Mis puutub aga maal elavatesse nomaadidesse, siis nende postisüsteem töötab üldse nagu iidsetel aegadel - keegi tuttava tuttav või lihtsalt võõras mööduja läheb pealinna, saab möödaminnes paki ja mõned kirjad kaasa ning nende adressaat kontrollib regulaarselt (nt kord nädalas) teatud paika kuskil tänavanurgal, kas talle on midagi kodust saadetud.

Tõeline Mongoolia avaldabki end väljaspool Ulaanbaatarit - maal, metsikus looduses. Mongolid ei ole linnainimesed, ka need, kes pealinnas elavad, peavad end eelkõige nomaadideks, kes olude sunnil (näiteks laste koolitamiseks) peavad mõnda aega elama suuremas kogukonnas. Ehk alles nüüd on praeguste noorte kujul tekkimas esimene tõeline linnarahva põlvkond, kes on seal sündinud, kasvanud ja säärase eluga harjunud. Vanemate inimeste meelest on see väga kurb - haritumad ja maailmaeluga kursis noored tahavad loomulikult enamat kui lihtne, karm ja traditsiooniline mongoli eluviis ning see annab põhjust muretseda mongoli kommete ja elustiili hääbumise pärast. Esialgu on need probleemid aga veel suhteliselt algusjärgus, kas või seetõttu, et enamik nomaadilapsi ei saa endiselt kooliharidust ja peavad oma maalähedast eluviisi ainuvõimalikuks. Ning ka isegi Ameerikas haridust saanud neiu vandus, et ta pöördub steppidesse tagasi, sest ta ei kannata linnaelu.

 

Ehtne mongol on ja jääb südames nomaadiks. Ta elab tsivilisatsioonist kaugel, laiuvates steppides või metsastel mäenõlvakutel. Ühte kohta ei jää ta kunagi liiga kauaks, vähemalt neli korda aastas pakitakse kogu oma varandus kokku ning liigutakse edasi. Esiteks selleks, et pakkuda loomadele paremat, aastaajale sobivamat ja vaheldusrikkamat toidupoolist, teiseks seetõttu, et mitte loodusele kahju teha, seda ühes kohas liialt ekspluateerides. Loomadest kasvatavad nad lambaid, kelle liha on mongolite peatoiduseks; kitsi, kelle villast toodetakse maailma puhtaimat ja hinnalisimat kašmiiri; hobuseid, kes on küll väikesed ja pulstunud, kuid väga sitked ja kiired; kaameleid, kelle villast kootakse sooja kangast, ning veiseid, kes lammaste järel kõige sagedamini toidulaual troonivad. Tsaatani hõim ehk põhjapõdrarahvas kasvatab ka veel vähesel määral põhjapõtru ning praktiseerib mujal suuresti välja surnud šamaanlust, Mongoolia iidset loodusreligiooni. Ning muuseas - vähesed selle kunsti valdajad kasvatavad ja treenivad ka kotkapoegi, kellest kaheaastasena saab tubli ja võimas jahilind - alternatiivina lastakse ta n-ö andetuna loodusesse tagasi.

Loomakarjad on mongolitel aga üldiselt väikesed, et nende pidamine ei käiks üle jõu - töö, mitte raha mõttes. Maa kasutamise eest nomaadid maksma ei pea, järelikult on kogu loomatoidus neil tasuta käest võtta. Vaid nn suurkarjakasvatajad peavad tasuma tillukest sümboolset maksu. Kuna suurus on aga väga suhteline mõiste, siis on võib-olla üllatav teada, et juba 55 lamba ja 20 hobusega perekond on mongolite meelest suurkarjakasvataja. Enamasti ei oma perekond rohkem kui 15-20 lammast ning 7-8 hobust. Ning lihtsalt orienteerumiseks - olgugi et loomade hinnad periooditi kõiguvad, saab ühe korraliku lamba kätte umbes 20 dollariga ning veise umbes 200 dollariga. Nii saab üsna lihtsasti ühe nomaadipere kogu maise varanduse kokku arvestada.

 

Looduslaste romantilisena tunduv eluviis ei ole aga sugugi kerge. Elektrit ega mugavusi neil otse loomulikult käepärast võtta ei ole ning joogivett tassitakse mõnest jõekesest või ammutatakse porilombist - ühesõnaga, sealt kust parajasti võimalik. Elatakse pead -jalad koos üpriski väikestes jurtades, kus puudub igasugune privaatsus. Tualett on olemas ehk ainult turistide jurtalaagrites, normaalne mongol (nii mees kui naine) õiendab oma asju rahumeeli teistele näkku naeratades keset lagendikku, kuna lähim puu või kivikamakas on tavaliselt mitme(kümne) kilomeetri kaugusel. Hommikune pesemistseremoonia on selline, et teekannust kallatakse vett pihku, siis visatakse see ruttu endale näkku ja võib-olla ka kaenla alla ning kiirustatakse jurtasse tagasi.

Ka kliima on väga karm, mis elu veelgi raskemaks ja ohtlikumaks teeb. Talviti pole 45-50 külmakraadi Mongoolias sugugi haruldane ning veel maikuu viimastel päevadel on hommikul ärgates jurtal jäine kiht ja veetünnil paks jääkaas peal. Lüheldane suvi on aga seevastu väga kuum, sest päike on neil kõrgustel äär etult intensiivne. Kõik see tähendab, et kunagi ei või täie kindlusega oma peamise varanduse - loomade saatuse peale kindel olla. Äkki tabab maad suur põud või jäätub talve hakul esimese külma järel sulanud vesi, nii et loomad enam jää alt midagi kätte ei saa... Sellisel juhul ei ole kaugeimas paigus abi kuskilt loota ning halvimal juhul surevad kõik perekonna loomad, mis on nomaadi jaoks tõeline katastroof.

 

Ent nii üllatav kui see ka pole, on ka mõned eurooplased oma lääneliku eluviisi jätnud ning kõiki neid raskusi trotsides Mongooliasse nomaadielu elama kolinud. Hollandist pärit Bert elab juba aastaid oma mongolist naise ning kahe pojaga Terelj'i rahvuspargi territooriumil, tegeledes loomakasvatusega ning vähemal määral ka tärkava turismiga. Enda sõnul on tema eeskuju järginud veel nii mõnigi eurooplane, kuigi tema olla senini ainus, kes mongolite moodi aasta ringi jurtas elab ning on nõus kõiki töid ise tegema. Oma poegadest kasvatab ta aga juba tõelised mongolid, kelles pole Lääne-Euroopa iseloomu ega pehmust. Vanem poeg õpib Ulaanbaataris mongoli algkoolis ning noorem, viieaastane Tšingis-khaani nimekaim Temudžin on kunagise vägeva khaani moodi tõeline vaba looduslaps, kes tunneb end hobuse seljas sama vabalt kui omaenda kahel jalal.

Mongoolia on paik, millest enne seda nägemata isegi unistada ei oska ning mida teda külastamata tunda ei saa. Juba käib seal mõningaid seiklushimulisi turiste, kuid ka mongolid ise on alles nüüd vähehaaval oma riiki ja valdusi avastama asunud - arvestades seda, et esimene Mongoolia kaart valmis aastal 1924, pole ime, et see juhtub alles nüüd. Minu meelest ongi Mongoolia suurim väärtus selles, et tema üüratutes steppides ja kõrgetes mägedes ei ole veel rolli arvutitel, valgusfooridel ega mobiiltelefonidel. Elatakse tõesti nii nagu Tšingis-khaani ajal. Vihma, pakase ning päikesega koos.