23.08.2007, 00:00
M.I.A "'Kala"' (XL)
M.I.A.
“Kala”
(XL)
Pommitav agit-urban.
On vist kolm kõige tähtsamat küsimust seoses 20aastase M.I.A. teise kauamängivaga. Ja need on?
a) Kas “Kala” (mis saanud pealkirja neiu ema nime järgi) on samamoodi võhmalevõtvalt bängivate rütmidega nagu M.I.A esimene plaat, otsast lõpuni lõhkav “Arular” (mis sai nime neiu tamili tiigrist isa sõdurinime järgi)?
Albumi kolm esimest lugu “Bamboo Banger”, “Bird Flu”, “Boyz” on küll sedavõrd intensiivse rütmikolinaga, et õrnema eluga harjunud kõrvade kaudu tekitab säärane sissejuhatus tasakaaluhäireid. Produtsent Dave Taylor, aka Switch, on need kolm trummiorkestritega laamendamist kaunistanud veelgi eufoorilisemateks, hüsteerilisemateks, kaoselikumateks tänavamässudeks kanakarjumise, lastekisa, tumedalt võnkuvate eksootiliste basside ja haamerdavate pasunatega, mille otsas vehib peokapten M.I.A., nagu oleks see viimane muusika, mida me elus kuuleme. Ja siis läheb olukord võrdlemisi rahulikuks. Mis on seda üllatavam, et “Kalal” musitseerivad enamiku aega koos kaks kõige plahvatusohtlikumat tegelaskuju moodsas muusikas – M.I.A. ja Switch on 12 loost kaaskirjutanud ja -produtseerinud 9 ning episoodiliselt aitab neid muusika juures M.I.A. esimese albumi jonksu ajanud baile funk’i ja bmore’i kindral Diplo. Jah, baile funk’id “World Town” ja “XR2” ajavad albumi tagumises pooles vererõhu jälle kõrgemaks, kuid “Kala” on eelmise korraga võrreldes ootamatult, kuid mitte pettumusvalmistavalt rahulikum juhtum.
b) Kas M.I.A. – Sri Lanka päritolu Mathangi “Maya” Arulpragasam – on uuel plaadil endiselt rõhutatult sotsiopoliitiliselt aktiivne tõehüüdja?
Mhmh. M.I.A. on kui hektiliselt toimetatud ja närvilise videomontaažina kokku monteeritud Kolmanda Maailma CNN. Siin haiseb püssirohi ja päikese käes mädanev genotsiidi veri, pauguvad raketiheitjad ja Kalašnikovi automaadid, mille vahele hüppavad pildikesed immigrantide katsumusrohkest elust. M.I.A. reportaažid ulatuvad kodukandist Põhja-Koreani, kuid põhiline teema on seekord hädakollete rikas Aafrika. Väidetavalt inspireeris teda Aafrika möödunudaastasel külaskäigul Libeeriasse, kus ta kohtus sõjas kannatanud inimeste, sealhulgas lapssõduritega. Eks siin ole ka suhteid, poisse ja halvasti käituvaid poisse, aga ega inimesed sõja ajal armastamata ei jäta.
c) Kui “Arular” oli filigraanne kokteil hip-hoppi, grime’i, elektrot, raggat, dancehall’i ning sillutas tee baile funk’i läbilöögile, siis mida uut kuuleme “Kalal”?
Troopiline disco-not-disco ehk. Albumi uus singel “Jimmy” sämplib valehäbitult indiadiskot “Jimmy Jimmy Aaja” veneaegsest kinohitist ning seab end ümberlükkamatusse olukorda, justkui oleks ta ära unustatud ZE Recordsi hitt.
Ja siis – hmm, tea, kas tasub siiski nii kindel olla – indie... Laulu “20 Dollar” põhjal uriseb Switchi poolt tummiseks väänatud bassikäik New Orderi “Blue Mondayst” ja M.I.A., nagu ta ise kinnitab, laenas read where is my mind? ansamblilt The Pixies. Aga see on vist rohkem osav ja meeldivalt ahne stiilidesegaja M.I.A. kuulutamas, et hea muusika pere on ühtne ning reeglitevaba, kui indiks minemine. Ning kui “Paper Planes” sämplib esmaklassiliselt The Clashi klassikut “Straight to Hell”, siis see on vahest kummardus eelmistele poliit-rokkari tele.
Üks küsimus jäi vist siiski vastuseta? Kas “Kala” on parem või halvem kui “Arular” – teate, küsige seda endalt kuu aja pärast. 9
“Kala”
(XL)
Pommitav agit-urban.
On vist kolm kõige tähtsamat küsimust seoses 20aastase M.I.A. teise kauamängivaga. Ja need on?
a) Kas “Kala” (mis saanud pealkirja neiu ema nime järgi) on samamoodi võhmalevõtvalt bängivate rütmidega nagu M.I.A esimene plaat, otsast lõpuni lõhkav “Arular” (mis sai nime neiu tamili tiigrist isa sõdurinime järgi)?
Albumi kolm esimest lugu “Bamboo Banger”, “Bird Flu”, “Boyz” on küll sedavõrd intensiivse rütmikolinaga, et õrnema eluga harjunud kõrvade kaudu tekitab säärane sissejuhatus tasakaaluhäireid. Produtsent Dave Taylor, aka Switch, on need kolm trummiorkestritega laamendamist kaunistanud veelgi eufoorilisemateks, hüsteerilisemateks, kaoselikumateks tänavamässudeks kanakarjumise, lastekisa, tumedalt võnkuvate eksootiliste basside ja haamerdavate pasunatega, mille otsas vehib peokapten M.I.A., nagu oleks see viimane muusika, mida me elus kuuleme. Ja siis läheb olukord võrdlemisi rahulikuks. Mis on seda üllatavam, et “Kalal” musitseerivad enamiku aega koos kaks kõige plahvatusohtlikumat tegelaskuju moodsas muusikas – M.I.A. ja Switch on 12 loost kaaskirjutanud ja -produtseerinud 9 ning episoodiliselt aitab neid muusika juures M.I.A. esimese albumi jonksu ajanud baile funk’i ja bmore’i kindral Diplo. Jah, baile funk’id “World Town” ja “XR2” ajavad albumi tagumises pooles vererõhu jälle kõrgemaks, kuid “Kala” on eelmise korraga võrreldes ootamatult, kuid mitte pettumusvalmistavalt rahulikum juhtum.
b) Kas M.I.A. – Sri Lanka päritolu Mathangi “Maya” Arulpragasam – on uuel plaadil endiselt rõhutatult sotsiopoliitiliselt aktiivne tõehüüdja?
Mhmh. M.I.A. on kui hektiliselt toimetatud ja närvilise videomontaažina kokku monteeritud Kolmanda Maailma CNN. Siin haiseb püssirohi ja päikese käes mädanev genotsiidi veri, pauguvad raketiheitjad ja Kalašnikovi automaadid, mille vahele hüppavad pildikesed immigrantide katsumusrohkest elust. M.I.A. reportaažid ulatuvad kodukandist Põhja-Koreani, kuid põhiline teema on seekord hädakollete rikas Aafrika. Väidetavalt inspireeris teda Aafrika möödunudaastasel külaskäigul Libeeriasse, kus ta kohtus sõjas kannatanud inimeste, sealhulgas lapssõduritega. Eks siin ole ka suhteid, poisse ja halvasti käituvaid poisse, aga ega inimesed sõja ajal armastamata ei jäta.
c) Kui “Arular” oli filigraanne kokteil hip-hoppi, grime’i, elektrot, raggat, dancehall’i ning sillutas tee baile funk’i läbilöögile, siis mida uut kuuleme “Kalal”?
Troopiline disco-not-disco ehk. Albumi uus singel “Jimmy” sämplib valehäbitult indiadiskot “Jimmy Jimmy Aaja” veneaegsest kinohitist ning seab end ümberlükkamatusse olukorda, justkui oleks ta ära unustatud ZE Recordsi hitt.
Ja siis – hmm, tea, kas tasub siiski nii kindel olla – indie... Laulu “20 Dollar” põhjal uriseb Switchi poolt tummiseks väänatud bassikäik New Orderi “Blue Mondayst” ja M.I.A., nagu ta ise kinnitab, laenas read where is my mind? ansamblilt The Pixies. Aga see on vist rohkem osav ja meeldivalt ahne stiilidesegaja M.I.A. kuulutamas, et hea muusika pere on ühtne ning reeglitevaba, kui indiks minemine. Ning kui “Paper Planes” sämplib esmaklassiliselt The Clashi klassikut “Straight to Hell”, siis see on vahest kummardus eelmistele poliit-rokkari tele.
Üks küsimus jäi vist siiski vastuseta? Kas “Kala” on parem või halvem kui “Arular” – teate, küsige seda endalt kuu aja pärast. 9