Mina seda filmi vaadata ei taha.

Mõned tuttavad, kes olid dokumentaalfilmi „Leaving Neverland“, mille teemaks on Michael ­Jacksoni kunagised armusuhted kahe alaealise poisiga, juba näinud, hoiatasid sotsiaalmeedias, et filmi vaatamiseks on vaja tugevat meelejõudu. Et see on neli tundi oraal- ja anaalseksi vahekordade sõnalist kirjeldamist, mida võib olla raske taluda. Kui film jaanuari lõpus Sundance’i filmifestivalil esilinastus, varustati kinosaal nõustajatega, kes aitaks inimesi, kel seansi ajal füüsiliselt ja vaimselt paha võib hakata.

Spetsiaalsete nõustajatega? Milleks mul on vaja midagi sellist vaadata? Nagu ma ei ole kunagi lugenud ega kavatse ka lugeda Kaur ­Kenderi teost „Untitled 12“, ei taha ma vaadata „Leaving Neverlandi“. Hoolimata sellest, et loo kurjus on kunagine superlemmik Michael Jackson. Aga ma vaatasin.