Michael Stipe vihkab poliitilise laule
Kui ma olin 12 aastat vana, ostsid mu vanemad uue, Saksamaal toodetud teleka
nimega Quadral.
Kindlasti paljud teavad seda mudelit. Kui mitte
nime, siis vähemalt selle järgi, et Quadralitel läksid puldid
põhimõtteliselt kohe tuksi.
Hoolimata nadist puldist
oli Quadralil talle eelnenud vene uunikumiga võrreldes oluline eelis.
Tema ekraan paiskas elutuppa MTV kireva ja lärmaka maailma. Eelmine pill,
vana Rekord mängis ülejäänud satikanaleid ja ka hiina
telekamänge täitsa veenvalt, aga MTV oli ilma pildita. Ainult
hääl.
Umbes nädal pärast uue teleka ostu ja
kauaoodatud musakanali saabumist (lõpuks ometi!) ilmus tollal
populaarsuse tipul oleval R.E.M-il plaat nimega “Monster”.
Seetõttu korraldas MTV temaatilise nädalalõpu, mille jooksul
muud bändid ekraanil eriti sõna ei saanud. Enne seda
nädalalõppu olid mu lemmikbändid ZZ Top (habemete pärast)
ja Rolling Stones (loo “Love is Strong” video pärast,
eriti meeldis see koht, kus Charlie Watts mängib veetornide peal trummi).
Pärast kaht päeva R.E.M-i videote turmtule all elutoa diivanil
istumist said aga nemad mu absoluutseks lemmikbändiks. Mitte ainult
videote pärast, vaid pigem muusika tõttu.
Igatahes
– 14 aastat hiljem, eelmisel laupäeval, kui istusin samas elutoas
(tõsi, telekas on nüüd Grundig ja diivan suurem kui tollal),
helistas mulle lauaka peale R.E.M-i laulja Michael Stipe, et rääkida
tänavu ilmunud uuest plaadist nimega “Accelerate” ja
käimasolevast tuurist, mille raames jõuavad nad tuleval
neljapäeval, 11. septembril ka Tallinna.
Tere,
Michael!
Tere jah. Kuule, oota korra. Meil on siin
telefoniga natuke jamasti. (tuuuuuuuuuuuut)
Halloo.
(Vaikus) Kas nüüd kuuled
mind?
Jah!
Väga hea. Vabandust
selle viivituse pärast.
Oh, mis, pole midagi. Kuskohas
sa praegu üleüldse viibid, Michael?
Ma olen
keldris. Twickenhami all, see on selline Londonis asuv kriketistaadion.
Sellepärast see telefon niimoodi jamabki. On natuke ära.
Te olete juba kevadest saadik tuuril olnud. Kas on juba väike
väsimus ka sees?
Ei. Selles mõttes, et see on
ikkagi mu töö ja ma olen sellega harjunud. Hehee. Reisimist on
küll ohtralt, aga samas ma näen palju erinevaid kohti. Ja
kõikjal, kuhu satun, katsun ikka näiteks muuseumides käia.
Või šoppamas. Ja restoranides.
Ah soo, et
jõuab siis koguni. Polegi nii, et
kontsert-hotell-lennuk-saundtšekk-kontsert ja nii edasi?
Noh, eks see ajagraafik on tegelikult ikka natuke
pöörasevõitu. Aga kui mul on kusagil vahepeal kaks tundi vaba
aega, siis need on minu kaks tundi vaba aega.
Täna
õhtul (eelmisel laupäeval – aut.) mängite siis
Twickenhami staadionil Londonis, mis teil esimene lugu kontserdikavas
on?
Ma ei tea. Me pole veel kava kokku pannud.
Niipalju kui ma tean, paneb kontsertkavad alati kitarrist Peter Buck
kokku – on see nii või?
Peter jah, Mike
(Mills, basskitarrist – Toim.) ka mõnikord.
Kas
mõnikord nii ka juhtub, et lähed lavale, seal näed kava ja
mõtled, et oh, vana kurat! – kutid on selle või tolle loo
sisse pannud, mida sa üldse laulda ei viitsiks?
Noh,
ma vaatan ikka alati kava enne kontserti üle ja kiidan heaks. Aga kui
kusagil tagapool on planeeritud mõni laul, mille kohta ma tean, et
mu hääl on selleks ajaks v
äsinud ja ma ei suuda seda laulda, siis me muudame lugude järjekorra
ikka ära.
Käesoleval tuuril esitatud lugude
nimekirju vaadates paistab, et mängite päris palju vanu lugusid
– “Pretty Persuasion” ja “7 Chinese Brothers”
näiteks, albumi “Reckoning” (1984) pealt. Kas sul nii vanade
lugude puhul kontserdil sõnad ei kipu meelest ära
minema?
Kipuvad küll. Lisaks, mõnedel neist
vanadest lugudest polegi üldse konkreetseid sõnu, hehee. See on
veel hoopis omaette teema.
Viimase ajani mängisite
kontsertidel ikka kogu aeg kuueliikmelise bändina, tänavu olete aga
üle peaaegu kahekümne aasta jälle viiekesi. Miks te otsustasite
helipilti lihtsustada?
Mmm, selle otsuse tegime me nendest
lugudest lähtuvalt, mis viimase albumi “Accelerate” jaoks
kirjutatud said. See on rohkem selline kitarripõhine plaat, klahvpille
on vähem – eriti, kui viimase paari plaadiga võrrelda. Minu
meelest on meil praegu laval täitsa hea sünergia. Mulle meeldib
väga Scott McCaughey ja Bill Riefliniga koos mängida. Bill on
vapustav trummar, hea, kui selline mees sul laval selja taga on. Ma ei pea
trummimängu pärast muretsema, ta on väga kindel. Ja väga
innustav.
Rieflin on vanasti Ministrys mänginud, ehk
siis annab lugudele ilmselt ka toorest industriaalipauerit.
Jaa, me teadsime ta tausta, kui ta enda bändi kutsusime. Teadsime, mida
oodata. Tõepoolest, ta annab lugudele tõesti kõvasti
jõudu juurde, kasvatab muusikale just nagu teatud muskli külge.
Minu arust on see kontsertidel väga suureks abiks.
Minu
meelest tulevad teil head plaadid välja siis, kui miski teid
emotsionaalselt tõsiselt raputab. Näiteks 1998. aasta plaat
“Up”. See oli esimene pärast originaalkoosseisu trummari Bill
Berry lahkumist ja kohati tundub, nagu poleks te seda tehes ise ka aru saanud,
mida te täpselt teha tahate. Et olite segaduses. Aga minu arust on see
üks R.E.M-i kõige huvitavamaid ja paremaid plaate.
Aitäh.
Ja nagu ma aru saan, on uus plaat
selline, nagu ta on, tänu sellele, et te olite parasjagu parajalt vihased
mitmesuguste asjade pärast? Muusikakriitikud, Valge Maja?
Noh, jah. See poliitika, mida meie kodumaa USA ajab, mis inimesed on
meil hetkel võimul ja nii edasi, see on üsna frustreeriv.
Kuigi, laulusõnadest rääkides, ega ma ei plaani küll
kunagi niimoodi ette, et nõnda – nüüd teen ühe
laulu poliitikutest. Mulle ei meeldi poliitikateemalised laulud tegelikult
üldse, ma jälestan neid.
Aga kui sa oled artist ja lood
muusikat, siis lased sa ikka, tahes või tahtmata, seda kõike ka
endast ja oma loomingust läbi, mis sinu ümber toimub.
Ma olen lugenud, et kui te hakkate uut albumit tegema, siis sa kuulad
tavaliselt vanemaid plaate, et leida neilt vigu, mida enam mitte
korrata.
Jah, vahel ma teen nii küll.
Viimane plaat ilmus alles veebruaris. Kas sa mõtled juba praegu, et
teeksid seal midagi teisiti?
Oh, muidugi. Seda juhtub
alati. Plaati tehes üritad ikka endast parimat anda, aga on päris
tavaline, et mõned kuud või siis aastajagu hiljem tundub, et see
või teine asi võiks olla hoopis teisiti. Aga, nagu ma ennegi
ütlesin – lõppude lõpuks annad sa albumit tehes ja
muusikat luues edasi seda momenti, milles sa parajasti viibid. Ja
võib-olla suudad sa näidata kuulajale kõike seda, mis
ümberringi toimub, mingi teise vaatenurga alt.
Mida sa
selle
st volüümisõdade (loudness wars) teemast arvad?
Mis asjast?
Noh – räägitakse, et
uued plaadid lähevad saundiliselt aasta-aastalt järjest valjemaks,
järjest rohkem kompresseerituks, kuna tootjad tahavad, et uuemad lood
torkaks vanemate seas näiteks raadios paremini kõrva. Ja helipilt
läheb seega kogu aeg järjest hullemaks. Teie uuest plaadist on ka
selle teemaga seoses räägitud. Et on võib-olla liiga
vali.
Ma ise pole sellest lugenud. Aga mida ma oskan sulle
öelda – esiteks on tänapäeval kogu salvestustehnoloogia ju
hoopis teistsugune kui sellal, kui meie oma esimesed plaadid tegime.
Kõik on digitaalseks läinud – isegi kui salvestamisel
kasutatakse analoogtehnikat, nagu meie “Accelerate’i” puhul
tegime, on lõpuks kõik ikkagi digitaliseeritud.
See
muusika, mida sa suvalisest raadiost kuuled, on ka tegelikult digitaalne, nii
et see on, ma arvan, oluline erinevus.
Tegelikult, see on
tõsi küll – uus muusika kõlab oluliselt karmimalt kui
see, mida tehti ja salvestati näiteks kaheksakümnendatel. Aga osa
sellest on tahtlikult niimoodi tehtud. See, kuidas produtsent Jacknife Lee
“Accelerate’i “ salvestas ja miksis, see on lihtsalt tema
viis neid asju teha.
Mis on su enda lemmiklugu sellelt
plaadilt?
Mmm... ma ei ole seda plaati tegelikult viimasel
ajal väga palju kuulanud, sest et ma laulan neid laule igal õhtul.
Aga ma arvan, et “Man-Sized Wreath”.
Selge. Mis
su iPodis parajasti mängib?
Minu iPod? Hmm. Selle suve
parim plaat oli minu jaoks Santogoldi oma.
Palju sa muidu
ise muusikat kuulad?
Ma pean ütlema, et mitte kogu
aeg. Aga mu boyfriend kuulab kogu aeg muusikat, nii et meil kodus mängib
pidevalt midagi. Ja aeg-ajalt tekib mul ikka küsimus, et “oot-oot,
mis asi see nüüd praegu peal on?”. Niimoodi ma tavaliselt uue
muusikani jõuangi, enamasti sõprade ja pere kaudu. Eile
näiteks oli meil David Belisle’iga (fotograaf, kel sai hiljuti
valmis raamat piltidega R.E.M-i elust tuuril – aut.) üks
raamatuesitlus ja siis tuli üks tüüp ja tõi mulle
ühe plaadi. Kusjuures see polnud mingi ta venna või mõne
tuttava inimese bändi oma või midagi sellist. Ta oli lihtsalt ise
sellest hirmsasti õhinas ja arvas, et mulle peaks meeldima.
Oli siis ka hea?
Ma ei tea, pole veel
kuulanud.
Ok. Poliitikast veel. Mida sa sellest hiljutisest
Gruusia-Venemaa konfliktist arvad?
Neist sündmustest lugedes sain ma aru, et ma ei tea tegelikult
piisavalt ei Gruusiast ega ka kõikidest nende võitlustega seotud
üksikasjadest. Ma arvan, et see on üks väga õnnetu lugu.
Kusjuures. Keegi ameeriklane, Georgia osariigi elanik, oli
nende uudiste peale ära ehmatanud, kuna arvas, et venelased on hoopis neid
okupeerimas! Postitas küsimuse netti, et halloo, ma ei näe tanke, kas
ma peaks põdema? Ajas kaks Georgiat sassi.
(Mõttepaus) Ma arvan, et see on üks järjekordne halb nali,
millesarnaseid internetist ikka leida võib.
Minu arust ei
ole see eriti naljakas.
Noh, seda ma lugesin.
Oh, ma pole solvunud. Lihtsalt. See tundub olevat mingi
järjekordne tüüpiline interneti-lapsikus.
Võib-olla siis tõesti. Milline oli viimane hea nali, mida sa
kuulsid?
Mm, okei. Mida ütles zen-budist
hotdog’i-müüjale?
Noh, mida?
Tee mulle üks kõigega!
Hahaa!
Päris hea.
* R.E.M. esineb Tallinnas, Saku Suurhallis
“Accelerate” albumi tuuri raames neljapäeval 11.
septembril.