Michel Tournier “Haldjakuningas”

Prantsuse keelest Laine Hone.
Eesti Raamat, 408 lk.

See romaan sai Goncourt’i auhinna 1970. aastal ja on olnud pikka aega meie kirjastajate huviorbiidis, kuid jäänud seni eestistamata sobiva tõlkija puudumise tõttu. Arvati, et sellist teksti pole naine võimeline tõlkima, aga prantsuse keelest tõlgivad meil peaaegu ainult naised (Rattus ja Õunpuu on siiski olemas). Laine Hone on ülesandega meisterlikult hakkama saanud. Teos mõjub aga meil ilmuva kirjanduse taustal ikka veel erutavalt, erandlikuna.

Enamik tekstist on vormistatud ekstreemse üksiklase päevikuna algusega aastast 1938, mis pakatab iseäralikust olemise raevust, sarkastilisest ühiskonna- ja inimpõlgusest, aga seal on ka ettemääratusele viitavate seoste, müütide ja jumala otsimist, poleemikat katoliikluse, freudismi ja nietzscheaanlusega ja fašismi olemuse analüüsi ja paroodiat Seitsmekümnendate prantsuse kirjandus tegeles üldse palju fašismiajastuga (Tournier on ses mõttes võrreldav näiteks meil tuntud Patric Modianoga). Võimalik oleks tekstile omistada pedofiilne alltekst (romaani kulgu määrab peategelase suhe lastega), aga ei pruugi. Kujundlik külg tegeleb füüsilisele maailmale sümbolvastete leiutamisega, kummalise idealiseerimisega, mis võib õrnemale hingele mõjuda rõvedalt, kuid viitab ka katarsisele.

Ida-Preisimaa kirjeldused romaani viimases kolmandikus on eksitamatult meisterlikud, omamoodi “sügavadki” ja meie maastikutunnetusele hämmastavalt lähedased. Germanisti huvidega Tournier tunneb hästi Preisi ja baltimaade ajalugu, selleski romaanis on viide Eestile. 1989. aastal Eesti keeles ilmunud romaani “Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis” üks keskne tegelane kannab eestikeelset nime Neljapäev.

Tournier’ hämmastav tegelane elab vaimus põrgu ja paradiisi piiride vahele jääval eikellegimaal, mida katoliiklikus traditsioonis nimetatakse limbuseks.

Ta tegutseb mõlemal pool, aga jääb sidumatuks. Selles mõttes tundub eestindatud pealkiri “Haldjakuningas” liiga ilustav, prantsuse otsetõlge “Leppade kuningas” viitab tegelikult mülkale, üks romaani keskseid kujundeid on arheoloogiliselt toestatud müüt eelajaloolistest rituaalsetest soomatustest, kus ülikut saadab surmateel poisike. Tõlkija on teinud panuse selle teljekujundi variandile romaanis, laialt tsiteeritud Goethe ballaadile “Metshaldjas”. Tõepoolest, romaanis vastandub piiblitsitaat “laske lapsukestel minu juurde tulla” Goethe paganliku ballaadiga, üldisemas mõttes aga kristlik lapse kandmise motiiv paganliku lapse ohverdamise motiiviga. Limbuslikku seisundit arvestades olnuks vist parim lahendus hoopiski “Võsakuningas”.

Kokkuvõttes on tegu kergesti loetava, jõhkralt realisliku koega teosega, mille müüdiline tasand võimaldab tänapäeval keerukat postmodernistlikku tõlgendust.