15.08.2008, 00:00
Mida 1905. aasta meile õpetama hakkab?
“Mõte on visam ja elupriskem kui ükski rahvas või
inimene. Mõte võib surnust ärgata tuhandete aastate
pärast,” ütles veripunaste huulte ja mustade lokkidega juudi
revolutsionäär äärelinna ubrikus petrooleumlambi valguses,
“Tõe ja õiguse” tegelase Joosua (kelle otsene
prototüüp oli Hans Pöögelmann) kuuldekauguses.
Nüüd elustub see kõik “Vargamäe vabariigi”
suvelavastuses.
Hiljaaegu saime kuulda, et vabadusvõitleja
Jüri Liim on Tammsaare tegelase algkuju Hans Pöögelmanni
büsti ühelt vabriku hoovilt ära viinud. Alguses teadmata suunas,
aga siis selgus, et see suund on ajaloomuuseum. 103 aastat pärast seda,
kui Hans Pöögelmann Niguliste uulitsal paiknevas Teataja toimetuses
oma tagumises toas rahulikult kirjutas, on tema kivinägu nüüd
autole laaditud ja x-kohta toimetatud.
Kes iganes on süvenenud
1905. aasta revolutsiooniideede maailma, tunneb selle süngeid
salakoosolekuid ja vandeid agulite säärvandiga
tööliskorterites. See aasta levitab vanade punalippude, nuhi ehk
spiki nahkkuue krae, Uue turuplatsi soolakalade hõngu. Kollektiivse
alateadvuse unenägudesse ilmuvad aga alati rahulik Tammsaare, mornilt
vaikiv Päts, valge habemetutiga Pöögelmann, revolutsiooni
tulihobune Ast, alati kaunis Marta Lepp, pika nina ja
“kaisermanteliga” Martna. See oli nii noor ja tulipäine
rahvas, et kui mõni vana rahvas oleks tulnud tema ees kummardama, oleks
ta pidanud konstateerima: nii noor, et me ei jõua talle järelegi
joosta, et ka õnne soovida.
Seda imelikum, kui mõni
mees võtab nüüd õiguse ajaloo üle mõista
kohut. Tehase territooriumilt ei tasuks nüüd Pöögelmanni
küll koristada, sest Teataja toimetuse liikmena andis Pöögelmann
nõu, mida vabrikutöölistel tuleks ette võtta. Tulnuks
küsida töölistelt, sest nemad teavad kõige paremini, mis
suhe neil Pöögelmanniga on. Läks Pöögelmann, ja kohe
läks ka maha lastud Hitleri-vastane Fritz Behn Mustamäelt. Homme
läheb võib-olla Irboska mahalaskmise mälestuseks paika pandud
ahelaid purustava töölise kuju, ülehomme aga asub oma viimsele
teekonnale vahest pronksist Eduard Vilde. Sest Fritz Behni vaadetest Vilde
omadeni on vaid kukesamm, ühed sotsid kõik.
Nagu
öeldud, Pöögelmann esineb “Tõe ja
õiguse” III osas Joosua nime all ja polemiseerib tegelase
Sillamäega (Eduard Virgo). Soovitab uurida, miks pistis Indrek käe
parteikassasse, kui ta partei liigegi ei ole. Aga Indrek andis soldatile selle
eest 47 rubla, sest politsei oli soldati relva ära võtnud. Soldat
pidi ostma endale uue relva, mida ta tõotas mitte iial rahva vastu
pöörata. Kirjandusteadlane Toomas Liiv on väitnud, et Indrek oli
Jeesuse sümbol. Indreku tulek linna matkib erinevaid astmeid pidi
Dostojevski “Idioodi” peakangelase vürst Mõškini
tulekut linna. Mis omakorda ei ole ka eriti kaugel Jeesuse tulekust
Jeruusalemma.
Tammsaare nagu tahaks öelda: ta oli siin, me
läksime ta lähedalt mööda viiendal aastal, kui
“Internatsionaali” lauldi ja Saksa teater põlema pandi
– aga meie ei tundnud teda ära ja edaspidi ta ei ilmunud.
Nägude ja aastate hallis hämus läksime temast mööda ja
sinna, kusagile Rahva Sõbra tagatubadesse ta jäigi, kuumavad
märgid peopesadel.
Aga kõik 1905. aastast
kõnelevad tekstid, nii ajaloolised kui ka ilukirjanduslikud, pakuvad
meile teatud õpetusi. Meie elu sisaldab lugematuid seiku, milles 1905.
aasta
kontekst võiks kaasa kõnelda, kuulatagu ainult neid, kes sel
teemal kompetentsed on. Kas oli näiteks sobilik Nõukogude
võimurite poolt ära rikutud ja diskrimineeritud
“Internatsionaali” laulmine Vasakpartei ja Konstitutsioonierakonna
ühinemisel?
“Internatsionaalil” ja Vene
imperialislikul käepikendusel ei ole midagi ühist. Aga õige
Eesti sotsiaaldemokraat laulab “Priius, kallis anne”, mis on veel
labastamata, Eesti vasakpoolne laul.
Ei saa ju
Vasakpartei/Konstitutsioonierakond laulda “nüüd üles, keda
needus rõhub”, sest Zarenkovi ja Toomsalut ei rõhu miski
needus, see on parimal juhul Putini vari, mis neid rõhub.
Vahepeal tekkis meie ühiskonnas küsimus, kas eestlane on oma
põhiolemuselt parem- või vasakpoolne... Sellele vastan
veendunult: kõik rahvad on olemuselt vasakpoolsed, sest inimese
süda asub ju ometi vasakul pool. Eesti soine ja metsane ala eeldas just
vasakpoolsetele omast igakülgset koopereerumist juba sel ajal, mil kusagil
kaugel Galilea-maal sündis Jeesus Kristus ja mil Eesti alal hakkas
aastaringse küla üksus kandma imeilusat nime –
“talu”.
2000 aasta tagusest “talust” ei
tahetud külalist, eriti kauget, kuidagi ära lasta, sest
ümberringi oli tuisk ja metsavaikus. Baskerville’ide-koeralikud
rabad oli aga reaalsus, mis algas iga teise “talu” vaata et
õuest. Metsiku looduse saatel sai ka inimesest endast parem ja
ligimesearmastajam, kes ei mõtelnud parempoolsete mallide kaudu: koorin
sõbralt kasumi, nii et saan selle kasumi uuesti ringlusse paisata,
teenitud raha aitaks aga edasi nii sõpra kui ühiskonda. Pink
öiseks magamiseks reheahju lähedal jäeti tundmatu külalise
pärisosaks. Ja järgmistelgi päevadel ei tohtinud seda
“sõpra” veel sulasena tarvitada, sest tema oli ju
külaline, ülipüha. Seega vasakpoolsus justkui sobiks siia
põhjamaisesse loodusse, oleks igati meie hinge ligi.
1905.
aasta paljud aspektid aga alles ootavad avastamist. Kindlasti loodan seda
kõike teha nende paljude aastakümnete jooksul, mil minu elu
veel kestab. Tsaaririigi varemed nõuavad lahtikirjutamist.