Vallo Kruuser
Enn Põldroosi näitus “Lühijutud”


Hobusepea galeriis, lahti kuni 26. maini.


Nad kõnnivad, nad komistavad, nad tõmbavad kõrvast, nad lähevad külla ja kingivad lilli – need on inimesed Enn Põldroosi 2007. ja 2008. aastal valminud maalidel, mis on Hobusepea galeriis mai lõpuni publiku ette toodud. Näitus pealkirjaga “Lühijutud” esitleb eesti kunsti grand old man’i tuntud headuses. Kunstnik ise tutvustas väljapanekut sõnadega: “Minu piltidel võtavad kohad sisse inimesed, kes on hädas oma olemisega. Või kelle olemasoluga on hädas tuimad möödujad.” Põldroos on teinud seda, millest lubas hoiduda – muutunud sotsiaalseks.


Kahel korrusel eksponeeritud töödest põnevam osa paikneb minu meelest esimesel – eks isutekitaja tulebki alati algusesse sokutada. Kõik maalid jutustavad mingit lugu ning neist kirjutades ei pääse kirjeldusest mööda.


Kolm kokkukuuluvat maali “Temake” (2007), “Nemad” (2007) ja “Tema” (2007) kujutavad endast omamoodi edukultuse võrdpilti. Ühel on kujutatud alasti naist, kellel näo asemel metallmuna, teisel kummardusena itaalia vararenessansi meistrile Botticellile tema tuntuimalt maalilt “Veenuse sünd” pärit armastusjumalanna, kellest kasvab välja kaks kätt, mis püüavad ühendada naist esimeselt maalilt ja meest kolmandalt, kelle rindkere on lahti kistud ning paljastab rinnakorvis peituva eredavärvilise lipsu. Kas pole see vihje meid ümbritsevale “teeni pappi ja ole ilus” mentaliteedile, esimest peaks tegema mees, teine peaks olema tema käevangus õõtsuv naine? Põldroos on kriitiline, ta kirjeldab valugrimassiga seda, mida enda ümber näeb ja sisemuses tunneb.


Hüperrealistlikumas laadis “Milius ulatab näitlejannale lilli” (2008) on näituse rõõmsaim, positiivseim töö. Põldroosi kaubamärgiks saanud ere ja üllatav kontrastseid värve miksiv koloriit on ka sellele maalile tee leidnud, kirgast lillekimpu ja kunstikoguja süüdimatult rõõmsat ja lapselikku naeratust nähes kisub vägisi muie suule. Põldroosi sõnu kasutusele võttes on Matti Milius mees, kelle olemasoluga on hädas teised. Ta on liiga teistmoodi, mõjub tuimale inimesele kergelt napakalt.


Põldroosi töödel on alati leidunud sümboleid, samuti viiteid kunstiajaloole. Ta on need edukalt sulatanud oma töödesse, tulemiks isikupärane loomelaad, äratuntav ka kunstikaugetele. Minu meelest näituse parima töö, “OK” (2008), tegevus kontsentreerub ka antiikkunstist tuntud poosis alasti mehekeha ümber. Suurepärase koloriidiga maalil ignoreerib tummalt igapäevarütmi marssiv hall rahvamass nooltest puretud veriselt punast mehekuju, taamal ringi surutud tuletõrjepunane OK. Elu läheb edasi, kellel paremini, kellel kehvemini – Hobusepea keldrikorrusel asuv tööletõttavaid diplomaatidega kontorirotte kujutav kaksikmaal “Alla” (2007) ja “Üles” (2007) kannab sama mõtet. Kunstnik annab mõtlevale inimesele iga oma väljapandud maaliga vihjeid, lõpuni mõelda tuleb aga igaühel ise. Mees narrimütsiga esiti muigab, seejärel muretseb meie aja narruste pärast, pakkudes uusi süžeid koduselt tuttavlikus vormis.