Hobusepea galeriis, lahti kuni 26. maini.
Nad kõnnivad, nad
komistavad, nad tõmbavad kõrvast, nad lähevad külla ja
kingivad lilli – need on inimesed Enn Põldroosi 2007. ja 2008.
aastal valminud maalidel, mis on Hobusepea galeriis mai lõpuni publiku
ette toodud. Näitus pealkirjaga “Lühijutud” esitleb eesti
kunsti grand old man’i tuntud headuses. Kunstnik ise tutvustas
väljapanekut sõnadega: “Minu piltidel võtavad kohad
sisse inimesed, kes on hädas oma olemisega. Või kelle olemasoluga
on hädas tuimad möödujad.” Põldroos on teinud seda,
millest lubas hoiduda – muutunud sotsiaalseks.
Kahel korrusel
eksponeeritud töödest põnevam osa paikneb minu meelest
esimesel – eks isutekitaja tulebki alati algusesse sokutada. Kõik
maalid jutustavad mingit lugu ning neist kirjutades ei pääse
kirjeldusest mööda.
Kolm kokkukuuluvat maali
“Temake” (2007), “Nemad” (2007) ja “Tema”
(2007) kujutavad endast omamoodi edukultuse võrdpilti. Ühel on
kujutatud alasti naist, kellel näo asemel metallmuna, teisel kummardusena
itaalia vararenessansi meistrile Botticellile tema tuntuimalt maalilt
“Veenuse sünd” pärit armastusjumalanna, kellest kasvab
välja kaks kätt, mis püüavad ühendada naist esimeselt
maalilt ja meest kolmandalt, kelle rindkere on lahti kistud ning paljastab
rinnakorvis peituva eredavärvilise lipsu. Kas pole see vihje meid
ümbritsevale “teeni pappi ja ole ilus” mentaliteedile, esimest
peaks tegema mees, teine peaks olema tema käevangus õõtsuv
naine? Põldroos on kriitiline, ta kirjeldab valugrimassiga seda, mida
enda ümber näeb ja sisemuses tunneb.
Hüperrealistlikumas laadis “Milius ulatab näitlejannale
lilli” (2008) on näituse rõõmsaim, positiivseim
töö. Põldroosi kaubamärgiks saanud ere ja üllatav
kontrastseid värve miksiv koloriit on ka sellele maalile tee leidnud,
kirgast lillekimpu ja kunstikoguja süüdimatult rõõmsat
ja lapselikku naeratust nähes kisub vägisi muie suule.
Põldroosi sõnu kasutusele võttes on Matti Milius mees,
kelle olemasoluga on hädas teised. Ta on liiga teistmoodi, mõjub
tuimale inimesele kergelt napakalt.
Põldroosi
töödel on alati leidunud sümboleid, samuti viiteid
kunstiajaloole. Ta on need edukalt sulatanud oma töödesse, tulemiks
isikupärane loomelaad, äratuntav ka kunstikaugetele. Minu meelest
näituse parima töö, “OK” (2008), tegevus
kontsentreerub ka antiikkunstist tuntud poosis alasti mehekeha ümber.
Suurepärase koloriidiga maalil ignoreerib tummalt igapäevarütmi
marssiv hall rahvamass nooltest puretud veriselt punast mehekuju, taamal ringi
surutud tuletõrjepunane OK. Elu läheb edasi, kellel paremini,
kellel kehvemini – Hobusepea keldrikorrusel asuv
tööletõttavaid diplomaatidega kontorirotte kujutav kaksikmaal
“Alla” (2007) ja “Üles” (2007) kannab sama
mõtet. Kunstnik annab mõtlevale inimesele iga oma
väljapandud maaliga vihjeid, lõpuni mõelda tuleb aga
igaühel ise. Mees narrimütsiga esiti muigab, seejärel muretseb
meie aja narruste pärast, pakkudes uusi süžeid koduselt tuttavlikus
vormis.
