2. Milline on Teie haridus?

3. Eeskujud.

4. Mida olete ise projekteerinud?

5. Mille eest vastutab linnaarhitekt?

6. Mis on praegu huvitavamad tööd, millega tegelete linnaarhitektina?

7. Mida peate linna ehituslikeks valupunktideks?

Marko Männik, Viljandi

1. Sündinud Viljandis 1978.

2. 2001 Eesti Kunstiakadeemia arhitektuur ja linnaplaneerimine; lisaks EKA Restaureerimiskooli täienduskoolitus. Huvitav on see, et meie kursusest on üsna paljud just omavalitsustesse tööle siirdunud. Veel mõni nädal tagasi võis öelda, et üks ühiselamutuba arhitekte on nüüdseks kõik linnaarhitektid (lisaks minule Rakvere – Oliver Alver, Kuressaare – Toomas Paaver). Selle toa elanikele lisandus äsja Tartu linnaarhitektiks saanud Tiit Sild. Aga meie kursusest on veel Pärnus arhitekte-planeerijaid ja Kihnu valla arhitekt.

3. Konkreetseid eeskujusid ei hakkaks ette poole tõstma. Kindlasti on olemas tegijad, kelle tööd meeldivad enam. Palju promotud maailma staararhitektid on igaüks ­mingil määral ja omal moel eeskujud. Linna­planeerimises ja majade ­tegemises on võibolla lähem kontakt
vanade Eesti arhitektidega, nt Viljandis Puuraid ja Tartus Matteus, kelle loominguga olen rohkem kokku puutunud. Nende iseloomuomadused oleksid vajalikud kõikidele linnaarhitektidele. Nimelt oluline on, et linnaarhitekt oleks autoriteet.

4. Enne linnaarhitektiks saamist projekteerisin põhiliselt eramuid, aga olen koostöös ametivendadega teinud ka korterelamuid, lasteaia, bensiinijaama, kohviku. Eks see linnaarhitektiks hakkamine nii noorena on justkui pea ees tundmatusse vette hüppamine – ega kogemustepagas suur pole. Kui pinnale tulla, on eriti hea meel.

5. Linnaarhitekti tegevusväli on see LINN – paljude poliitikute, majade, elanike, tänavate, ärimeeste jne huvide pundar – ning üritada seda sõlme kuidagi lahti harutada ja midagi paika panna. Oma kodus oma toas võib tõsta kapi ruumi nurka lihtsalt ära, aga linnaarhitekt peab millegi liigutamiseks tegema palju tööd. Tal on arengu suunaja roll ning tuleb üritada järgida oma kontseptsiooni sellest linnast.

6. Viljandi üldplaneeringu lõpuleviimine. Oma lühikese ametiaja jooksul (7 kuud) olen pidanud otsima asukohad päris paljudele eri funktsioonidele, mida kavatsetakse ehitama hakata – ujula, mis loodetavasti valmib veel selle aasta lõpus, lasteaed, mille ehitus peaks algama järgmisel aastal, vanadekodu jne. Äsja lõppes ka Viljandi Metsakalmistu kabeli arhitektuurikonkurss.

7. Hetkel valitsevat olukorda maapoliitikas, kus riik ei suuda otsustada suurte maa-alade saatust linna sees ega anna neid ka kohalikele omavalitsustele. Nende alade planeerimine on enam kui raske.

Tiit Sild, Tartu

1. Sündinud Avinurmes 1977.

2. 2000 Eesti Kunstiakadeemia, arhitekt, arhitektuuri kutsemagister; täienduskoolitus: Alvar Aalto 100 suvekool (1998); Sofia arhitektuuritriennaal (1999).

3. Oskar Niemeyer, Rem Koolhaas, Ron Herron, Mart Port.

4. Enne Tartu linnavalitsuse arhi­tek­tuuri ja ehituse osakonda töötasin arhitekti ja planeerijana Inseneribüroos KPME engineering&design ja Argentinas assistendi ja planeerijana (ülesandeks ökokvartali ideekontseptsiooni väljatöötamine, Facultad de Arquitectura y Urbanismo. Universidad Nacional de Rosario). Pälvinud Tallinna mereääre arhitektuurivõistlusel II preemia (koos I. Järve, K. Tiigisoone, M. Agabusi, I. Truverkiga); Dvigateli tööstuspargi planeeringukontseptsiooni kutsutud konkursi I preemia (koos Maarja Kasega); Tiskre-Hansu elurajooni planeeringukontseptsioon, koos M. Kasega; Linnahalli mõjutsoonis asuva planeeritava korterelamu ala parim lahendus (koos M. Kase, I. Järvega); Tiskre-Hansu terrasselamute eskiis- ja eelprojektid; Kivilinn on ka elukeskkond: I preemia (koos Indrek Järvega).

5. Linnaarhitektide vastutusala Eesti eri linnades on mõneti erinev. Mida väiksem linn, seda laiem vastutusala. Tavaliselt on linnaarhitekti alluvuses arhitektuuri ja linnaplaneerimise teenistus. Tartus on arhitektuuri- ja linnakujundusteenistus ja planeeringuteenistus eraldi osakondades. Pean oluliseks tekitada linnavalitsuses töötav arhitektide meeskonda, kes suudaks teha koostööd eri osakondade vahel ja protsesse loominguliselt mõjutada. Hetkel on meil osakonnas komplekteerimisel arhitektidest koosnev meeskond.

Arhitektuuri- ja linnakujundusteenistuse tegevusaladeks on projekteerimistingimuste koostamine, projektide läbivaatamine, detailplaneeringute läbivaatamine, hoonestuskavade koostamine, konkursside korraldamine, kampaaniate korraldamine (heade värvide linn, piirdeaiad korda) jm.

6. Hetkel on kõige huvitavam ja aktuaalsem Mõisavahe ja Lammi tee vahelise ala hoonestuskava ideekonkurss. Tegemist on detailplaneeringule eelneva konkursiga, kus pannakse paika peamised seosed ala arhitektuuri, puhkealade kujunduse ja parkimiskorralduse vahel.

7. Oluliseks pean koostööd kinnisvaraarendajate ja linnaplaneerijatega, tihti on kinnisvaraarendajatele keeruline selgeks teha, et võimalikult odavad lahendused ning maksimaalne täisehitusprotsent ei ole elukeskkonna (ja tegelikult lõpuks ka kinnisvara tasuvuse) seisukohalt parim lahendus. Uusi linnaosi planeerides peaks palju rohkem tähelepanu pöörama inimeste tänapäevastele elamise-olemise vajadustele ning linnaruumi/elukeskkonna kvaliteedile.

Ülar Saar, Pärnu

1. Sündinud Pärnus 1958.

2. Arhitekti diplomi sain 1982. aastal Eesti Riiklikust Kunstiinstituudist. Enne seda õppisin kaks aastat TPIs tööstus- ja tsiviileehituse erialal. Arhitektidest kursusekaaslastest on ilmselt kuulsaim Emil Urbel. Ei saa jätta nimetamata ka Enn Laansood. Minu kursusekaaslased on ka staažikas Harju maakonna arhitekt Heli Kirikal ja Tartu ja Viljandi linnaarhitektina töötanud Ilona Merzin.

3. Isikuliste suurte eeskujude aeg on minu jaoks jäänud tunduvalt nooremasse ikka. Eeskujud on olnud ikka põhjamaade arhitektuuris. Arhitektidest võib-olla Alvar Aalto, kes kujundas keskkonda planeeringutest mööblini ühtlaselt kõrgel tasemel. Linnaarhitektina olen nüüd imetlenud Olev Siinmaa tegemisi, kellest Pärnus ei saa üle ega ümber.

4. Arhitektina olen tegelenud mõisate restaureerimisega Ida-Virumaal (Aa, Kukruse) ja Raplamaal (Päärdu) ning hulk aastaid Toompea lossi restaureerimisega Riigikogu vajadusteks. Teinud rea renoveerimisprojekte, projekteerinud eramuid Tallinnas, Harjumaal, Ida-Virumaal ja Pärnumaal. Olen koostanud detailplaneeringuid Tallinnas, Võrus ja Ida-Virumaal.

5. Linnaarhitekti pädevus on kirja pandud vist kõigi Eesti linnade ehitusmäärustes, kuid seda muidugi vaid juriidilisest seisukohast. Lühidalt kokku võttes vastutab linnaarhitekt minu arvates linna kui arhitektuurse terviku eest.

6. Pärnus on päris mitmeid huvitavaid töid käsil. Koostame parajasti Pärnu linna arhitektuursete tingimuste teemaplaneeringut, kus peaks lahenduse saama “kõrghoonete” teema, miljööalade määramine, muinsuskaitseala laiendamine ja ka ­näiteks üleujutusohuga alade ehitustingimused. Lisada võib rannaala laiendamise praegusest supelrannast Riia suunas, mis hõlmab uushoonestust ja poole kilomeetri pikkust rannapromenaadi. Selle jätkuks on otseselt EUROPANi rahvusvaheline arhitektuurivõistlus , mille võidutöö põhjal me koostame koostöös autorite kollektiiviga mitmest Euroopa riigist võistlusala detailplaneeringut. Kindlasti on huvitav Eestis esimene veeala, Pärnu jõe ja akvatooriumi detailplaneering, mis loob eelduse, et lisaks merele pöörab Pärnu oma näo lõpuks ka jõe poole. Jõega seostub ka uue kesklinna silla rajamine ja kõik sellega kaasnev. Kuna Pärnu on ainus linn Eestis, mida poolitab Via Baltica nimeline maantee, muudab lähiaastatel selle tee projekteerimine ja ehitamine Pärnusse mitmeid seniseid linnaehituslikke seoseid.

7. Pärnu linna ehituslikuks valupunktiks on viimastel kümnenditel järjepidevuse puudumine. Erinevalt näiteks Kuressaarest ja Haapsalust, kus linnaarhitektid aastaid ametis olnud ja nii ka tegelikult linna arhitektuurset arengut suunanud, on Pärnus arhitekte vahetatud iga paari aasta tagant. See on linnaehituses liiga lühike aeg, et arengule mingit suunda anda ja oma töö tulemust näha. Ilmselt on praeguses süsteemis siiski nadi ka linnaarhitekti positsioon, linnaehituslikke otsuseid teevad teised institutsioonid, kel puudub ettevalmistus linnaehituslike otsuste langetamiseks.

Anu Joost, Haapsalu

1. Sündinud Tallinnas1953.

2. ERKI, kursusekaaslaseks näiteks Andres Alver.

3. Olev Siinmaa.

4. Eramuid, koos arhitekt Inga Rauaga; tervisekeskus Fra Mare.

5. Planeeringulise tegevuse eest linnas, projekteerimise tingimuste seadmise, projektidele hinnangu andmise eest.

6. Linna üldpaan.

7. Haapsalus – linna keskus.

Anne Hallik, Narva

1. Sündinud Järvamaal 1973.

2. EPMÜ Kinnisvara planeerimine ja hindamine, bakalaureus.

3. -

4.-

5. Linna arengu eest üleüldises mõttes, planeerimistegevuse, arhitektuuri ja ehituse eest. Sada protsenti selle eest, milline ilme linnal kujuneb, milliseks kujuneb linna siluett, millise aura linn omandab. Suurim vastutus seisneb selles, et mitte teha vigu ja mitte lasta vigu teha. Ehitus- ja planeerimistegevuses tehtud vead annavad  valusalt tunda ja jäävad kauaks kestma. Siin kehtib küll põhimõte, et üheksa korda mõõda ning üks kord lõika.

Linnaarhitekt vastutab täielikult selle eest, millise linna me endale saame.

Narva on võõrrahvusega asustatud Euroopa Liidu piiriäärne tööstuslinn, täna, kuid enne Teist maailmasõda oli Narvas sajanditevanune vanalinn. Ilmselt paljud ei tea, et ennesõjaaegne Narva konkureeris Tallinnaga kauneima linna tiitlile! Pärast pommitamisi jäi alles vaid 2% kogu linna hoonetest… Sellest kõigest lähtuvalt – minevik ja olevik – lasub linnaarhitektil Narvas eriline vastutus ja kohustus tuua Narva linn tagasi Eesti kaardile kui üks parimaid ja mõnusaimaid EESTI linnasid.

6. Narva vanalinna arendamine, Narva tööstuspiirkond. ­Planeeringud, mis muudavad linna senist ­ilmet. Kesklinna väljanägemise muutumine. Linna puhkealade korrastamine ning atraktiivsemaks muutmine. Vanade hoonete rekonstrueerimine ning taaskasutusele võtmine. Huvitavaid töid on palju!

Lähiaastad toovad kaasa jõudsalt kasvava ehitustegevuse Narvas. Lammutatakse, ehitatakse ning rekonstrueeritakse. Näiteks Narvat iseloomustavad Balti Elektrijaamade korstnad, neist peaks alles jääma vaid mõni! Narva teeb lähiaastatega jõulise edasimineku oma arengus, linna senine välimus ja olemus peavad muutuma. Põnev on olla selliste muutuste pöörises linna peaarhitekt, luua võimalused muutusteks ning aidata muutustele kaasa.

7. Minu arust on suurim valupunkt ehitustegevuses poliitika. Poliitikud ei tohiks sekkuda planeerimis- ja ehitustegevusse. Suurem osa neist ei ole meie eriala spetsialistid ning oht teha valesid samme tugeva surve all on väga suur. Head nahka sellest reeglina ei tule.

Narva linna silmas pidades on valupunktiks ka suurem osa kohalikke investoreid, kes ei täida seadusi. Palju jõudu, mida oleks kasulikum headesse tegudesse paigutada, võtab ära nendega võitlemine.

Muidugi, valupunktiks on ka kohalikud arhitektid ning kohalikud ehitusfirmad. Ei ühed ega teised ei suuda või ei taha või ei oska kvaliteetset tööd teha. Uuemeelseid ja ­noori arhitekte ei ole Narva pikka aega ­juurde tulnud, kui mõned üksikud välja arvata. Keskmine Narva arhitekt on võõrkeelne, hariduse omandanud Venemaal jupp aega tagasi, ­täienduskoolitust saama pole vaevunud. Aasta-aastalt vihuvad üht ja sama teha, selle juures ei pööra ka töö kvaliteedile tähelepanu. Nii ongi, et palju tööd tellitakse mujalt Eestist sisse. Arhitektuuriamet ise samuti sealjuures. Piinlik lugu muidugi.

Toomas Paaver; Kuressaare

1. Sündinud Tartus 1976.

2. Eesti Kunstiakadeemia, arhitektuurimagistrer. Meie 1996. aastal alustanud kursusel oli ilmselt mingi linnaga tegelemise pisik sees ja täna töötavad kohalikes omavalitsustes arhitektidena peale minu veel Oliver Alver, Marko Männik, Tiit Sild, Jaak-Adam Looveer, Piret Looveer ja Karri Tiigisoon ehk üle poole.

3. Inspiratsiooni nopin väga erinevatest kohtadest, päris otseselt eeskujusid mul vahest pole. Tänapäeva linnaarhitekti jaoks inspireerivast materjalist võib mõneti juhusliku näitena vihjata artiklile “Anna ajas edasi” (Michael Hensel, ilmunud MAJA 2-2002).

4. Miskipärast meeldis juba alates ülikooli astumisest süveneda linnaarhitekti töö, planeerimise ja avaliku ruumi teemasse. Nõnda on juhtunud, et päris omaprojekteeritud maja polegi. Varasematest töödest on olulisemad Keila üldplaneeringu juhtimine, Kunstiakadeemia Patarei-ümbruse kontseptsiooni koostamine, planeeringulised tööd Tallinnas, Tartus, Keilas, Rakveres, Põlvas. Huvitav on see, et linnaarhitektina satun isegi sagedamini projekteerima. Olles linna kui tellija esindaja, saab parema tulemuse, haarates pliiatsi ja osaledes kaasautorina, kui mingeid projekteerimistingimusi leiutades. Sel viisil valminud objektina võib näiteks tuua Kuressaare linnavalitsuse hoone rekonstrueerimise 1. etapi, mis sai projekteeritud koostöös arhitekt Terje Truumaaga.

5. Korrektne on öelda, et linnaarhitekt vastutab nende asjade eest, mille otsustamiseks linnavalitsus või volikogu on teda volitanud. Tegelikult on nii, et erinevates Eesti linnades on linnaarhitekti nimetusega tegelased väga erinevate ja kohati ka ebamääraste või vastuoluliste volitustega. Mõnes linnas kannab arhitekti nimetust ametnik, kes tegeleb ehituslubade või planeeringute menetluskäigu tehniliste asjadega, mille jaoks polekski arhitekti tarvis. Samas külvab segadust ka laialtlevinud lapsik ettekujutus, et linnaarhitekt saaks olla justnagu kõrgeim arhitektuurikohtunik, kes kõike otsustab. Tegelikkuses on eraomaniku initsiatiivi juures linnal kõigest õigus kaalutleda, kuivõrd avalikud huvid kaaluvad üles erahuvi. Avaliku huvi mõtestamisel mängib olulist rolli aga linna oma initsiatiiv ja investeeringud avaliku ruumi ülesehitamisel. Linnaarhitekti tööobjektiks peakski ideaalis olema avaliku ruumi planeerimise-projekteerimise juhtimine linna maadel ning avalike huvide mõtestamine ja kaitsmine eramaadel. Avalik huvi on aga keeruline asi, sest see on ajas muutuv ja sageli iseenesele vasturääkiv. Näiteks Kuressaares mängib väga olulist rolli avalik huvi säilitada väljakujunenud väärtruumi. Aga avalikuks huviks peetakse ka linna kiiret arengut. Siin tuleb kaalutleda avalikku huvi niiöelda seestpoolt ja määrav on lõppkokkuvõttes linnavalitsuse mitte linnaarhitekti otsus. Küll aga saab linnaarhitekt paljusid otsuseid tugevalt mõjutada ja kui ikka arvamused väga lahku lähevad, siis lähevad ka teed lahku. Mõneti ilmneb vajadus linnaarhitekti järele eelkõige mittestandardsetes olukordades, omavahel põimuvates ruumistruktuurides, kus kavandatakse ühekorraga erinevaid hooneid, teid ja puhkealasid, kus segunevad olemasolev ja loodav ruum ning kus tegu pole ühe lihtsa otsuse, vaid pikema protsessi ja põhjaliku arhitektitööga. Aga ka siis loob hea ruumi vaid koostöötahe ja meeskonnatöö ning tulemuse eest vastutavad ühtviisi nii linnaarhitekt kui projekteerivad arhitektid, linnavalitsus tervikuna kui ka eratellijad.

6. Aasta 2004 kõige kuumem teema oli Kuressaare keskväljak, mille projekteerimisele lükkas hoo sisse kunagisel võistlusel teatud mööndustega valitud eskiis märgusõnaga “Sõõrikud” (Ivar Lubjak, Maria Pukk). Projekt, mis küttis kohalikus meedias kired üles ja osutus küllaltki vastuoluliseks vaadatuna muinsuskaitseliste, liiklustehniliste, ehituslike, kujunduslike külgede ja kasutamisfunktsioonide kontekstis. Olukorras, kus projekteerimisel muutus lihtsa kujundamise asemel tähtsaks avaliku huvi eri aspektide mõistmine ja vastuoludest nutikate ideedega väljatulek, lõid arhitektid kahjuks “ukse pauguga kinni” ja hiljem pole neid Saaremaal nähtud. Kuressaare kontekstis on tegemist ehk samavõrd tundliku kohaga nagu Tallinnas Vabaduse väljaku piirkond.

Loodan, et huvitavaks tööks saab ka hiljuti algatatud Kuressaare avaliku ruumi teemaplaneeringu koostamine. Paraku kipub jooksvate küsimuste kõrvalt vähe jaksu jääma üldiste tööde tegemiseks. Põnev töö on mere- ja jõeäärsete alade ülesehitamine. Mõneti eriline töö on golfiväljaku ja tervisepargi arendamine, kus ruumi loomine toimub otse looduses, mitte niivõrd linnaplaani taga.

7. Siin peaks rääkima valupunktide üldistest alustest ehk sellest, et riik tüürib minu arvates valel kursil. Maapoliitikas tüüritakse riigi maa rahakstegemisele. Olen erinevates linnades kokku puutunud olukordadega, kus Riigi Maa-ameti survel tuli näiteks avalike spordiplatside asemele elamukrundid planeerida. Eramaad avalikes huvides arendada ei saa ja linnadel on üldjuhul vähe maad - kui ka riik hakkab eraomanikuks, siis linnakeskkond läheb automaatselt tasakaalust välja. Tõsi muidugi, et ka linnad alaväärtustavad munitsipaalmaa ja sellega seotud asjaõigustehingute mõju, kui vaadata kasvõi massilist mereääre mõtlematut müüki Tallinnas. Aga see tähendab omakorda, et riigi poolt oleks vaja mingit regulatsiooni planeerimata maade ja avalikuks planeeritud maade niiöelda käibest välja lülitamiseks. Kuskilt peab taastuma see arusaam, et avalikul ja erasektoril on maa omanikuna väga erinev roll – läbi aegade püsinud tõsiasi, mis Eestis on miskipärast ununenud. Valupunkt on ka õigusloome kurss ajale jalgu jäänud mudelite poole, kust Euroopas püütakse juba välja rabeleda. Planeerimisseadus on justnagu oma naba imetlev seadus, teiste seadustega halvasti seotud ja päriselus moondub sageli bürokraatlikuks õudusunenäoks.