Nad elavad sinu, maksumaksja kulul. Nad müüvad sulle oma keha ja narkootikume. Nad norivad öisel tänaval tüli ja kui veab, jõuad tõesti vaid verise kulmuga koju. Nad varastavad su paljaks. Nad panevad pihta su valuveljed ning löövad su Lexuse klaasid sisse. Nad müüvad sulle tagasi su profijalgratta, ja sa oled selle üle rõõmus. Nad võtavad ära su lapse lõunasöögiraha. Nad kõõluvad pargipingil, mõnitavad korralikke kodanikke, ning hirnuvad endale tilgad püksi, nähes su ehmunud pilku ja välkuvaid kandu.
Neil ei ole kröömigi austust sinu raske tööga teenitud varanduse vastu, nad ei pea millekski sinu privaatsust, neil on sügavalt poogen. Nad on võlgu. Ja võtavad võlgade katteks sms-laenu, ja siis lähevad võlgade võlgade katteks narkomuulaks. Nad vihkavad rikkaid, sest keegi peab ju nende ebaõnnes süüdi olema. Aga kuna nad rikastele tihti lõuga andma ei pääse, sest rikastel on võimalus end hästi turvata, siis nad elavad oma frustratsiooni välja sinu, tavalise pintsaklipslase peal.
Nad on inimrämps. Kriminaalne, vägivaldne, ohtlik, moraalitu, seaduskuulmatu kontingent. White trash. Wikipedia andmetel on inimrämps "halvustav väljend tähistamaks madalasse ühiskonnaklassi kuuluvat, madala haridustasemega ja kehvade tulevikuväljavaadetega valget inimest.
Majanduslikult, hariduslikult ja kultuuriliselt pankrotistunud valget inimest."
White trash väljendina sisaldab nii rassi- kui klassiproblemaatikat. Esmalt inkrimineeritud Ameerika lõunaosariikide valgete rikaste maaomanike poolt valgetele vaestele lihttöölistele (nende hulgas siis ka Euroopa immigrantidele), et eristada neid eliidist, aga ka kõigist mittevalgetest - mustadest orjadest ja nende järeltulijatest.
Eugeenika ehk lihtsamalt öeldes inimtõuteadus aitas tõmmata veelgi tugevama tara klassiühiskonnas vaeste ja rikaste valgete vahele sellega, et stigmatiseeris vaesed halbade pärilike omaduste edasikandjateks. Laiskvorstid, joodikud, kriminaalid, idioodid, perverdid. Aga noh, mis sa teed vaesekestega, nad ei saa sinna ju midagi parata. Neil on see pärilik. Ja meie ei tohi lihtsalt nendega läbi käia. Siis on kõik korras.
Eugeenika "tippsaavutus" oli muidugi Hitleri rakendatud rassihügieen. Aga väiksema ulatusega katseid tõugu puhastada tehti 20. sajandil mitmeski heaoluühiskonna poole sammuvas Euroopa riigis (Soomes-Rootsis 70. aastateni välja), samuti Ameerikas. Sundsteriliseeriti naisi Pätsu ajal ka Eestis, "juhul kui pärilikult vaimuhaiged, nõdramõistuslikud, raskel kujul langetõbised ning pärivuse teel edasikantavate raskete kehaliste vigadega isikud on kas sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või nad võivad sigitada järglasi juba mainitud tunnustega".
Vaesed valged sigivad kogu maailmas hästi, ja kuna uus Eesti vabariik nagu kogu vananev Euroopa on hädas iibeprobleemidega ja avalik arvamus ei kiida heaks ka massilist odava tööjõu sissetoomist mujalt, siis ei saa ka rikaste inimeste huvisid kaitsvate paremparteide hääletorud pasundada vaeste sigimisvõimetuks muutmisest, sest see ei sobiks rahvuse väljasuremise nutulaulude repertuaari.
Jama on muidugi see, et ma ei näe küll kusagil sotsiaalministeeriumi generaalplaani, mis aitaks vaesel, tihti koolist välja kukkunud ja "kehvade olude sunnil" ülekäte ja kurjale teele läinud kontingendil ühiskonnale lisaväärtust tootvasse klassi tõusta, selle asemel et ainult justiitssektorile tööd anda. Ja olete tähele pannud, millist kisa tekitab "korralikus keskklassis" mõte, et just nende rajooni tuleb narkomaanide öömaja või joodikute hooldekodu või värskelt vabadusse saanud vangide rehabilitatsioonikeskus? Rõve ju, koristage ära see rämps mu õue pealt! Minu lapsed ei pea siin süstalde sees mängima jne jne jne.
Mis me siis teeme nendega? Ah jaa, tegelikult on tänaseks olemas ka rich white trash. Nad on ühiskonnale lisaväärtuse tootmise mõttes sama kasutud, aga neil on raha. Ja nad saavad tarbida - bemmid, moblad, dressid, tossud, tibi-hilbud, kosmeetika (tšeki näiteks Youtube'ist seda Prantsuse videot: Thomas Bangalter - Signatune). Vaene white trash on ses mõttes täiesti kasutu, sest tal pole võimalust ka tarbimisega oma vajalikkust väljendada. Muidugi, nad saavad osutada teatavaid teenuseid.
Kui vaadata suurt pilti, siis vähemasti Ameerikas valitseb ikka veel ideoloogia, et kuritegelik kontingent ja tõeline oht ühiskonnale peitub afrode ja latiinode getodes (rassiline tondistamine jätkub). Aga need miljonid sotsabi peal vegeteerivad, vagunelamutes kiduvad inimesed?
USA filmides ja teleseriaalides domineerib white trash kui muhe ja ohutu jobu, harimata ja otsekohese ütlemisega mats, kelle üle saab mõnusasti naeru pugistada. On ka edulugusid, põhjamudast päikese kätte murdmise teid. Aga Euroopa filmides kumab vastu palju suurem sotsiaalne tundlikkus ja mure ühiskonna sidususe kadumise pärast. Põhjuste ja tagajärgede ahelad ei ole enam loogilised, näeme õudusttekitavaid, justkui mitte millestki põhjustatud ja mitte millegagi seletatavaid raevupuhanguid, psühhoterrorit, mida ei saa seletada kahe lausega à la ema on joodik ja isa kasutas teda lapsena ära. Kuna neilt midagi ei oodata, siis ei ole neil ka mingisugust motivatsiooni olla parem. Kuna nad on põlatud nagunii, siis miks mitte käitudagi nii nagu luuserile kohane? Neil on igav, neil on suva, neid ei huvita oma tegude tagajärjed, nad on tihti liiga noored, et üldse karistatud saada. Mida teha?
Inglismaal üritas kaks aastat tagasi David Cameron, üks tooride liider, avada hoody'de (kapuutsiga dressipluusi kandvate gänginoorte hüüdnimetus) terrori põhjuseid. Pöördumine ristiti meedia poolt kiiresti "tee pätile pai"-kõneks - nimelt rõhutab ta seal ühiskonnast irduva osa tagasi toomise juures armastuse ja helluse olulisust. See sõnum ei leidnud viljakat pinnast - hirm nende kapuutsidega gängide ees oli selleks ajaks juba nii suur, et sõnumi sisuks oleks pidanud olema hoopis "anna pätile peksa".
White trash on objekt, väga harva subjekt. Ärimehe jaoks on sms-laenu võtja ise süüdi, et ta nii loll on. Ja massimeedia pakub samuti rumalale valgele inimesele iga päev võimalust oma rumalust tõestada. Selleks on loomulikult reality show formaat. Aga ka igasugused telepsühholoogid ja teledoktorid, nagu Dr Phil ja Oprah, ja perfektne perenaine Anthea Turner, kes õpetab sodi ja rämpsu sisse uppuvaid kodusid korda tegema. (Sest me teame ju, et valge rämps ei korista). Ja appi ruttavad ka kõikvõimalikud stiilispetsialistid, sest valge rämps ei tea ju, mis on hea maitse. Ja veel dieedispetsialistid ja ilueksperdid - sest valge rämps on ju paks ja kole!
Kas keegi tõesti arvas, et nende telesaadete kujul on tegu katsega päriselt kedagi aidata? Oh ei.
Nende saadete meelelahutuslikkuse garantii on see, et valgeid jobusid alandades saavad miljonid jobud televaatajad üle maailma ohata, et nende elul pole väga vigagi. Klassivahed aina suurenevad, podiseval kla ssivihal hoiab meedia silma peal ja keerab kollase ajakirjanduse abil kraadi juurde, kui aga vaja. Ühiskonna allakäiku murega jälgivatel sotsiaalteadlastel vajuvad käed rüppe - raha dikteerib, vaatajanumbrid dikteerivad, ühiskonna lõhenemine on vältimatu ja kellelegi kasulik.
Ja nüüd lõpuks on white trash ka Eesti filmi sisse pandud. Keegi ei sünni narkodiileriks, kuulutab see.
René Vilbre lavastatud Sass Henno samanimelisel noorteromaanil põhinev "Mina olin siin", mis reedel kinodesse jõuab, on lihtsa moraaliga film - kui keerad sita kokku, siis tuleb tagajärgede eest ka vastutada. Ja mõnikord võib surmaga silmitsi seismine ja esimene arest tõesti mõistuse pähe tuua. Aga elu ei ole film, saati siis Hollywoodi film, kus üks joodikust politseinik maailma hävingust päästab.
Selle kõige sees on eriti lühinägelik ja hambutu otsida noorte vägivalla ja kriminaalsuse põhjuseid vägivaldsetest filmidest. Kunst oli ühiskonna moraali kasvatamise teenistuses kommunistliku diktatuuri ajal. Praegu, kui loojal on vähegi julgust, siis ta peegeldab elu kogu õuduses. Kui ühiskond ise toetub "üle laipade ja pärast meid tulgu või veeuputus" moraalile, kas peab siis looja eskapistlikult lilli ja liblikaid kujutama?
13 filmi valgest inimrämpsust
Simon Ellise lühifilm "Soft" - relvitukstegevalt veenev pilt isast ja pojast, nende hirmudest, eneseületamisest, mehisusest. Lõngused terroriseerivad äärelinna, keegi ei julge neile vastu astuda, kuni lõpuks...
Aga vaata ka "See on Inglismaa" (This is England, 2006. R: Shane Meadows). Autobiograafiline film räägib sellest, kuidas väike poiss, keda koolis kiusatakse, liitub skinnide rühmaga.
Aga ka "Londonist Brightonisse" (London to Brighton, 2006. R: Paul Andrew Williams) - armutu road-trip, märksõnadeks lapsprostituudid, pedofiilid jms.
"Vaba tahe" (Der Freie Wille, 2006. R: Matthias Glasner) - jõhker ja mõtlema sundiv Saksa draama - kas me oleme valmis andma karistuse kandnud sarivägistajale võimaluse ühiskonda naasta, kui pole olemas ühtki garantiid, et meie usaldust ei kuritarvitata?
"Ameerika ajalugu X" (American History X, 1998. R: Tony Kaye) - vanglast välja saanud endine neonats üritab uut elu alustada ning oma nooremat venda valedest valikutest päästa, aga jääb hiljaks. Millistes tingimustes rassism ja võõraviha hoogu saavad, sellest annab film väga hea ülevaate.
"Robert Carmichaeli joobnustav ekstaas" (The Great Ecstasy of Robert Carmichael, 2005. R: Thomas Clay). Selle filmi kõrval paistab Stanley Kubricki "Kellavärgiga apelsin" nagu Britney Spearsi video, ütleb Variety kriitik Leslie Felperin. Siin seotakse irduvate noorte narkarite arutud vägivallateod Inglise kolkas arutu vägivallaga Iraagi sõjas.
"Koletis" (Monster, 2003. R: Patty Jenkins). Kuidas prostituudist saab sarimõrvar, ja seda kõike armastuse pärast. Peaosatäitja, Hollywoodi iludus Charlize Theron on ise Johannesburgi slummist välja trüginud.
"8 miili" (8 Mile, 2002. R: Curtis Hanson). Koos emaga Detroiti agulis vagunelamus elav ja tehases töötav Jimmy Smith Jr (Eminem) tahab saada räppariks. Autobiograafilise filmi moraal - ülisuure pingutuse ja enese mahasalgamise korral võib inimrämpsust saada staar.
"Sündinud tapjaks" (Natural Born Killers, 1994. R: Oliver Stone). Kaks white trash'i hulgas sirgunud noort sadistlikku psühhopaati külvavad 666. maanteel stiilselt surma, saatjaks massimeedia haiglane tähelepanu. Kassi-hiire mäng on ju nii hirmus põnev.
"Kuidas vabaneda teistest" (Hvordan vi slipper af med de andre, Taani, 2007. R: Anders Rønnow Klarlund). Sünkmust Taani komöödia, mille sisuks plaan kõrvaldada ühiskonnast kõik, kes toovad riigile sisse vähem, kui välja viivad.
"Laps" (L'Enfant, 2005. R: Luc ja Jean-Pierre Dardenne). Ebaküpsed tänavanoored saavad lapse.
Et igal teol on tagajärg, see on neile nüüd selge - tagajärg vaatab neile igal hommikul süütute silmadega otsa. Poiss otsustab lapse maha müüa. Kadunud põlvkond, kes elab üks päev korraga.
"Lilja 4-ever" (2002. R: Lukas Moodysson). Teismeline tüdruk jääb Paldiski räämas korterisse üksinda, kui ema USAsse pageb. Tema parim sõber on liimi nuusutav Volodja. Äraelamiseks hakkab tüdruk end müüma, ja allakäigutrepp lõpeb Rootsis. Tüüpilise ida-euroopa neiu "edulugu". Kokku saavad Volodja ja Lilja alles teispoolsuses.
Eesti filmidest vaata kindlasti ka ka Rasmus Merivoo "Tulnukat", kus kohati koos kogunisti kolm põlvkonda rullnokki, kultuuriline pankrot missugune.
