Protest is when I say this does not please me.
Resistance is when I ensure what does not please me occurs no more.

Ulrike Meinhof

(Protest on see, kui ma ütlen välja, mis mulle ei meeldi. Vastuhakk on see, kui ma kindlustan, et see, mis mulle ei meeldi, enam kunagi ei kordu.)

Mihkel Raud (41) sülgab tuld ja tõrva. “Tarmo Mänd astus Reformierakonda ja mis veel olulisem – ta võeti sinna vastu??!! Ning Inno Tähismaast saab peatoimetaja. Mis järgmiseks? Kurikamees olümpiakomitee esimeheks?” loen tema Facebooki lehelt. Nädala eest marsruudilt Tallinn – Frankfurt – Singapur – Phnom Penh – Siem Reap – Sihanoukville – Phnom Penh – Singapur – Frankfurt – Tallinn jälle hakklihakastme maale naasnud Raud näeb hea välja. Nagu ikka inimene, kes natuke aega eemal olnud ja kõik need Kaur Hansonid ja Märt Sultsid ja Villu Reiljanid korraks ära unustanud.

Mõni aasta tagasi, enne kirjandusse sukeldumist, tunnistas Mihkel, et tema ainus tõsine veendumus on see, et oma veendumusi tuleb kogu aeg kahtluse alla seada. Mihkli uues raamatus “Sinine on sinu taevas” möllavad paljud tuntud inimesed, aga ka tundmatud kaasmaalased, kellest me ikka aeg-ajalt krimirubriigist või liiklusinfost loeme, või keda me näeme figureerimas Võsapetsi saates. Kelle üle me pikemalt mõtlemata otsuseid langetame, nad esmamulje põhjal hukka või õigeks mõistame. Mihklit huvitas nende kõigi lugu. Sest ta ei usu, et inimene sünnib ja on kohe pätt või pedofiil. Ta saab selleks, kui tingimused on “soodsad”.

Õnneks pole me mõnda neist raamatukangelastest veel kunagi kohanud. Ja loodetavasti ei pea kohtama ka. Ühelt poolt on see raamat, kus saavad teoks eri inimeste hästivarjatud salasoovid ja hirmud. Teiselt poolt peaks see meid äärmustesse kaldumisest välja raputama ja meenutama, et üleliia kurta oleks patt – meie bussides ei lõhke pommid, majad ei varise maavärinates, taifuunid ja tornaadod ei hävita inimesi, lennukid ei maandu ­kaksiktornidesse. Aga miks ja keda me ometi nii väga kardame?

Eesti eliidiga juhtub sinu fantaasiates nii mõndagi šokeerivat. Midagi, mille juhtumiseks vox populi netikommentaariumis ammu on tellimuse sisse andnud. Samal ajal tundub mulle, et elad raamatus välja ka oma frustratsiooni tänase EV suhtes. Kas sellise raamatu kirjutamine võttis mingid pinged maha?

Ma ei arva, et see aitas stressi maandada, pigem aitas läbi mõelda selle, mis väga paljude inimeste peas liigub, millest reaalselt mõeldakse, millest räägitakse omavahel ja kirjutatakse anonüümsetes netikommentaarides.

Puhtalt research’i mõttes käisin ma mõnda aega regulaarselt netikommentaare lugemas ja juhtus, et samal ajal lahvatas too Rein Langi skandaal. Seal olid ikka konkreetsed tapmisähvardused – et Paedale on kuul valmis pandud ja nii edasi. See raamat toobki inimeste ette selle, millest nad vaikselt mõtlevad, millest nad, rusikad taskus, mõmisevad. Üks asi on mõmiseda, aga okei, toomegi siis need neli-viis lollpead ja paneme nad tegutsema ja vaatame mis siis saab. “Sinine on sinu taevas” ongi üks variant sellest, mis võib juhtuda.

Esmapilgul ehk üsna ulmeline, groteskne ja teostamatu, aga kui rahulikult järele mõelda, siis võib-olla polegi nii teostamatu. Meie põhiline õnn ehk ongi see, et me oleme niivõrd flegmaatilised ja meil on tegelikult kõigest nii ükskõik ja me oleme nii ametis ja hädas mingite oma pisikeste asjadega, oma eludega, nii et see suurem pilt meid väga ei koti ja me ei suuda vedadagi seoseid suure pildi ja omaenda käekäigu vahele. Me oleme ikka veel nii noored ja rumalad, mulle tundub. Natukene totud, kes lasevad endaga ülemäära mängida ja ennast ära kasutada.

See ei ole ju mingi saladus, et eestlased on orjarahvas ja on olnud seda aastasadu. Iseseisvalt mõtlemine, oma õiguste tajumine ja enda millekski pidamine, nimetagem seda siis elementaarseks väärikuseks, see on meile ikkagi võõras mõiste. Sellevõrra lihtsam on meiega toimetada, mingitel Milton Friedmani kummardajatel siin katseid läbi viia. Vaadata, kui kaugele on võimalik üks jõuk inimesi ajada. Ja kui ma ei tee nii, nagu mu tööandja ütleb, siis ma olen ise varsti seal kuradi Võsapetsi saates.

Ja raamatu peategelase, mihkel­raua­like maneeridega kuulsa telestaari suu läbi saame aimu sinu suhtumisest kogu moodsasse läänelikku demokraatiasse?

Kahtlemata. Eesti tegevuspaigana on ses mõttes lihtsalt hea ja tore väikene laboratoorium, siin on kõik toimunud hästi lühikese ajaga, kõik need kontrastid on jõuliselt ja kiiremini välja joonistunud – Suurbritannias või Ameerika Ühendriikides võttis see kõik mõnevõrra kauem aega.

Ma ju olen töötanud arvamusartiklite kirjutajana aastaid. Ühel hetkel tundus see äkki tõeliselt väsitav, igal nädalal midagi 3000–5000 tähemärgi raames arvata. Pealegi, mida aasta edasi, seda rohkem ma hakkasin endas kahtlema, et võib-olla see, mida ma kirjutan ja mida ma arvan, polegi õige. Et võib-olla sellel vastaspoolel, kes mulle ei meeldi, keda ma kritiseerin – et neil võib ka äkki õigus olla?

Ses mõttes ongi see raamat huvitav lahendus mu enda jaoks, et seal kohtuvad väga erinevad maailmapildid ja arusaamad ja väga erinevad mõtteviisid...

Ja sa tõepoolest üritad kõiki neid äärmusi mõista...

Jah, ma isegi mitte ainult ei ürita, iseendale suureks šokiks ma mõistangi neid kõiki. See jahmatas mind kõige rohkem.

Peategelast paistab ka piinavat, et teda ei mõisteta.

Ta tegelikult tahaks jah seda, et need näitlejannad, keda ta vargsi teatrisaalis ihaleb, tema surmakuulutust lugedes ennast puudutatuna tunneks. Ta tahab olla oluline, aga saab aru, et ei ole. Ja see teeb talle muret. Ma olen seda muret näinud. Et on inimesi, kellel on raha ja kuulsust, aga pole nende inimeste respekti, keda ta ise imetleb.

Mulle tundub, et sa tabasid päris täpselt, et just mõistmisest on meil siin EVs puudu.

Samas on selle mõistmisega ka see oht, et sa muudkui mõistad ja mõistad, ent siis selgub äkki, et teine pool ei tahagi sind mõista. Ma ei räägi siinsetest venelastest, kes on tegelikult suuremalt jaolt lojaalsed kodanikud ja inimestena soojad ja sõbralikud. Ja kes ei vääri tegelikult seda, et me käitume nendega täpselt nii, nagu me mäletame neid meiega mõne aastakümne eest käitumas. Ma räägin mõistmisest või täpsemalt selle puudumisest meie endi pisikeses ja tigedas kogukonnas.

Samas olen ma ise täpselt samasugune nagu need, keda ma tolerantsi puudumises süüdistan. Minu ideaal­maa­ilmas ei töötaks üks mees juba ammu koolidirektorina ja ma ei jaksa ära oodata, millal mulle Aktuaalsest Kaamerast halli puhvaika ning käeraudadega Villu Reiljanit näidatakse. Mis sest, et ega ma ju päris lõpuni ei tea, kas ja milles ta süüdi on. See teeb minust täpselt sama sallimatu, täpselt sama autoritaarseid lahendusi ihkava tõpra nagu kõik need kaabakad, kes mitte keda kuraditki ei mõista ega tahagi mõista. Lihtsalt minu sallimatus on õigustatud ja nende oma mitte, eks ole? Nagu George Carlin ütles: minu jumalal on pikem munn kui sinu jumalal. See ajab mulle hirmu nahka. Hirmu iseenda ees.

Aga katsu sa kuskil arvamusloos seda mõistmist väljendada – kohe oled reetur, äraandja ja vesi vene propagandaveskile.

Tolerantsi puudumine mingite teatud mõtteavalduste suhtes on kahtlemata ohtlik, aga ohtlik on ka see, kui ma kogu aeg röögin ja taon, et meid ähvardab natsionaalsotsialism. Võib-olla see asi ei ole päris nii hull. Väita, et meil ei ole ühtegi natsi, on jama, aga väita, et me oleme natsiriik, on ka jama. No ei ole. Ei ole. Seda raamatut kirjutades oligi tore asetada end ses mõttes nagu teise kohta. Minategelase kirjutasin ma meelega selliseks reformierakonna valijaks...

Isamaaliste vaadetega...

Jajah, ses mõttes klassikaline Eesti väikekodanlane. Kuvandi ärakasutamise mõttes oli see natuke nagu “Jan Uuspõld läheb Tartusse” tegemine. Ma võin ju ise arvata, et ma olen kohutavalt soe ja empaatiavõimeline, aga keda see huvitab. Minu kuvand avalikkuses on ikkagi ennast täis värdjas, küüniline tõbras, kes lihtsalt muliseb ja kellele miski inimlik tegelikult korda ei lähe. Talle meeldib hästi süüa ja olla kuulus ja ta naudib seda, et ta on kuulus. Ses mõttes oli tore see kuvand karakteriks kirjutada ja vaadata, kuidas ta reaalses elus hakkama saab.

Huvitav oli püüda samastuda nende tegelastega, see KAPO poiss Kaselaan on ju ka päris tore vennike, üldse mitte rumal, või noh, lõpuks muidugi tuleb välja, et nii väga tark ta ka ei ole, kui ta ise arvab, aga miski pole siin raamatus nii, nagu paistab.

Kaselaan on ka selline “aus sitapea”, kes ei hakka salgama, et ta teeb kõike omaenese karjääri edendamise nimel, aga mitte ei mölla Eesti rahva või riigi või demokraatia kaitsmise nimel.

Muidugi!

Teine peategelane, saksa ajakirjanik Ulrike, on samuti reaalsest elust laenatud karakter, Saksamaal 60ndatel tegutsenud anarhist ja terrorist Ulrike Meinhof. Kas tema tuleb mängu justkui paralleelina, eeskujuna?

See lugu algab tegelikult juba palju kaugemalt. Nüüd võib jutt tiba freudistlikuks kätte minna, aga mul on juba lapsest saadik mingi naiskriminaalide fetiš olnud. Ma olen neid algusest peale jõledalt kartnud.

Sellesama raamatu algidee käivituski aastate eest, kui me istusime Taavi Eelmaaga NoKu klubis ja rääkisime sellest Baader Meinhofi grupeeringust, ja mida rohkem Taavi vinti jäi, seda imelikum helk talle silmadesse tekkis. Ja mingi hetk hakkas mulle tunduma, et terrorism kui oma ideede eest vägivaldsete vahenditega võitlemine võib olla ka väga romantiline, ning selle võrra ohtlikum. Ning see kõlksus kokku lapsepõlvest pärit naiskurjategijate hullusega ja see tundus mulle hea nipp, võtta Ulrike Meinhof ja lohistada ta tänapäeva Eestisse ja vaadata, mida tal siin teha õnnestub.

Tegelikult, mulle näib, kontekst või olukord või situtatsioon on Eestis ka praegu enam-vähem sama, kui Ulrike ja Andreas Baader Saksamaal tegid, mis nad tegid.

Nemad olid omal ajal frustreeritud sellest, et endised natsikurjategijad tõusid hopsti uues ühiskonnas taas poliiteliidi sekka. Sinu raamatu terroristid on nördinud, et ekskommunistid Eestis nii rahulikult võimupiruka kallal toimetavad?

Täpselt, praegu on sama pull. Ja isegi maailm on natuke sarnane. Needsamad sõjad ja... Nii et on isegi loogiline, et kui Ulrike Meinhof peaks kusagil reinkarneeruma, siis oleks see Eesti Vabariik anno 2010. Siin ta nüüd on, kohtub ühe ennast täis telestaariga kuskil NoKu klubis ja lähebki lahti.

Ma mõtlen, et seda eriline olemise kadumist, mis on toimunud viimase 20 aastaga – olime eesrindlik ja suurejooneline liiduvabariik ja nüüd oleme mingi muserdatud depressiivne kolgas, perifeeria – seda ilmselt tajub maainimene isegi paremini kui linnainimene. Meie elus on toimunud 180kraadine pööre ja ma ei imesta, et see tekitab mõnes nostalgiat. Siis me olime ikkagi välismaa, nüüd me oleme lihtsalt üks õnnetu koht.

Meinhof selgitab väga hästi antisemitismi tekkimist ehk kui lihtne oli inimeste eneseviha rahast sõltumise ja kapitali orjamise suhtes suunata juudivihaks. Meie oleme kapitalistlikus rahaorjuses olnud küll lühikest aega, aga vihkamise objektid – juudid, neegrid, homod – on meil täiesti selged. Kes seda viha siis õigupoolest meil suunab?

See on tõesti huvitav. Neegreid me oleme ju ainult telekas näinud. Homosid me pole üldse näinud, või noh, alles päris viimasel ajal oleme hakanud nägema, kuid viha on vana. Ja juudid – no mis kuradi häda meil nüüd ühtäkki nende juutidega on? See on tõesti väga huvitav, kuidas viha kanaliseeritakse turvaliste ja traditsiooniliste vaenlaste pihta. Ehkki nad tegelikult meid ei ohusta. Tegelikult on meie vaenlane see valitsev klikk, kes meie raha ära võtab, kes meid orjastab ja kes meie mõtteid üritab kontrollida. No mitte päris nii nagu 30ndatel, aga küll nad teeks ka nii, kui nad saaks. Ma ei kahtle hetkegi, et Eesti kõigi parteide peakontorites unistatakse salamisi sellest, kuidas saaks kõigi nende kuradi kolumnistide suud kinni toppida. Minu tüübid vähemalt teavad, kes on süüdi ja kes tuleb ära koristada. Ehkki, ega see loogika neil lõpuni päriselt välja ei vea.

Internetikommentaaride juurde tagasi tulles, ma arvan muide küll, et see on palju suurem jõud, kui me end siin veenda püüame, et “tegelikult eestlased ei ole sellised” ja... Muidugi, kõik eestlased ei ole sellised, aga need pole ka üks-kaks inimest, kes eri alias’te all kirjutavad.

Aga meie õnn on see, et neil puudub üks karismaatiline liider. Sest ei Martin Helme ega Tiit Madisson ei ole piisavalt ilusad mehed. Piisab sellest, et tuleb üks kuradi Jörg Haider, üks ilus salahomo, ja ongi kõik. Loodetavasti teda ei tule. Loodetavasti Reformierakond värbab ta enne ära.

Tõsi on muidugi see, et ega meil endal ka päris täpselt sotti pole, mis toimub ja mis kuradi asja me oleme siin ette nähtud ajama. Või kes seda asja meie eest ajab. Meid hoitakse kogu aeg probleemidega ja raskustega kontrolli all, peame rabelema ja jaurama oma muredega. Me oleme liiga pimedad, et aru saada, mis tegelikult toimub. See kõlab nagu paranoiateooria, aga mulle meeldivad paranoiateooriad väga.

Sinu raamat on lokaalne ja raskesti tõlgitav-mugandatav mõnda suuremasse keeleruumi. Sul maailmavallutamise plaane ei olnud?

Ma olen kaugel pidamaks end autoriks, kes Stieg Larssoni kombel maailma bestsellerite edetabeleid vallutab. Minu meelest eesti keeles kirjutamise üks olulisemaid mõtteid ongi see, et seda tuleb teha eesti keeles, Eestis toimuvast ja eestlasele mõistetavatel teemadel. Nendel tänavatel, kus me käime, ja nende inimestega, keda me telekast näeme. Lugu ise võiks ju samas olla adekvaatne ka mõnes teises keskkonnas, teiste kohalike nimedega.

Ma ei tea, võib-olla oleks kohalikel venelastel seda huvitav lugeda?

Kui sa juba Stieg Larssoni mainisid, siis mis värk on nende naistega, kes vihkavad mehi, kes vihkavad naisi? Sul on ka Ulrike üsna sarnane tegelane?

See on äge jah. Ehkki ega me päris lõpuni selgust ei saagi, kes ta selline on. Ajasin meelega asja lõpupoole ikka hästi sassi. Võib-olla mitte nii sassi nagu David Lynchil, aga midagi sellist oli plaanis jah. Mulle meeldis “Mulholland Drive’is” eriti, kuidas kolmveerand filmi järel keerati plaksti kõik pea peale ja sa said aru, et kõik eelnev on olnud mingi täielik jama ja nüüd siis hakkab tegelikkus peale.

Mismoodi olla rahulik rahvuslane, küsis Jakob Karu Areenis mõni aeg tagasi. On see võimalik?

Ma ei tea. Kuidas olla rahulik Jehoova tunnistaja? Rahvuslus on – vähemalt tema praegusel kujul – klassikaline ajukontrolli vahend. Korralik dogma, milles kahtlejaid on erakordselt mugav FSB agentideks ning Putini massimõrvade õigustajateks kuulutada. Hüsteeriline hirm näida “ebaeestlaslik” on sulgenud paljude suud. Keegi ei taha oma nime guugeldades näha, et vähemalt küberruumis on ta stalinist, kommar ja nii edasi. Keda meil siis rahvusena karta on? Venelasi?

Vana padurahvuslane Jaak Aaviksoo tunnistas mulle ühes intervjuus, et mingit Vene ohtu pole olemas. Et Venemaa ei tungi Eestile kallale, see on täielik luul. Keda me siis kardame? Ainsad, kes meid ohustavad, oleme me ise. Ma tõesti ei tea, kuidas rahulikult karta. Aga seda see meie rahvuslus kahjuks on – hirm iseendi ees. Mingi kummaline veendumus, et kogu ülejäänud maailm tiirleb vaid selle nimel, et meile sitta väänata. No ei tiirle.

Mihkel Raud
“Sinine on sinu taevas”
Mustvalge, 2010. 256 lk.

---

“Tead… See, kui pimedasse informatsioonisulgu saab ühe rahva mässida, on lihtsalt haletsusväärne. Samas on see isegi loogiline: kõik teie helged pead mahuvad 24. veebruaril ühteainsasse teatrisaali.” “Helgete peade” ajal tõstis Ulrike mõlemad käed ja tegi sõrmedega jutumärke. “Te meenutate mulle mingit koopahõimu, kes maa all kive kokku hõõrudes tuld ja valgust üritab tekitada, ise aru saamata, et teisel pool kaljuseina särab päike” (lk 83).