Mihkel Ulman: Amet hakkab selgeks saama
Mis on stsenaristi kõige olulisem isiksuslik omadus, ilma milleta ta ei saa selles ametis hakkama?
Üht eraldi omadust ei oskagi välja tuua. Arvatavasti pingetaluvus. Võime näha asju visuaalselt. Oskus karaktereid luua, tekitada nende vahel konflikte. Suutlikkus asetada end tegelaste, lavastaja, näitlejate ja ennekõike vaataja positsiooni. Mõningane tähelepanuvõime ja elukogemus. Võime välja mõelda erinevaid lugusid ja neid filmikeelde tõlkida, nii et ekraanil see sujuvalt välja paistaks. Suutlikkus tervikut näha. Stsenaristiks kujunemine võtab väga palju aega ja selles mõttes on need kohutavalt kallid õpipoisiaastad. Mina tunnen alles praegu, et amet hakkab mõningal määral selgeks saama.
Olete Eesti üks viljakamaid stsenariste. Kirjutate teatrile, filmile, seriaalidele. Millist teksti teile endale kõige enam meeldib kirjutada? Või peaks küsima, et millise teksti realiseerumine on kõige valutum?
Kõige rohkem meeldib kirjutada lasteraamatuid. Ka mängufilme meeldiks, kuid see lõputu ümberkirjutamine ja loo transformeerumine muudab protsessi kohutavalt valulikuks. Viimasel ajal pakub just teleseriaalide kirjutamine kõige suuremat rahuldust. Põhjusel, et olen siin loominguliselt vaba ega pea suurt midagi ringi tegema, kui väikesed tehnilised piirangud ja kompositsioonilahendused välja arvata. Seriaale ongi kõige valutum realiseerida. Teatrilugudega on aga mul ambivalentsed suhted. Umbes neli-viis aastat tagasi tekkis enda tekstide suhtes tõrge, läksin n-ö iseendaga konflikti ja sellest ajast peale pole rahuldavat tulemust saavutanud. Loodan, et see on areng. Kunagi ehk suudan uuel tasandil tagasi tulla. Paar ideed mul on.
Martin Scorsese "Taksojuhi" stsenarist Paul Schrader rääkis ühes intervjuus, et väga palju sõltub režissöörist, et kui palju tahetakse hiljem veel stsenaristiga suhelda ja koostööd teha - mõnikord helistab isegi näitleja igal õhtul ja uurib, mida stsenarist selle lausega täpselt mõtles jne - mõnikord ei helise telefon enam ühtegi korda. Kuidas teile meeldib, kas see, kui arutletakse, või kui üldse enam ei suhelda pärast töö üleandmist?
On olemas kõnekäänd: kui film ebaõnnestub, on süüdi stsenarist, kui sünnib šedööver, on süüdi lavastaja. Nii et lavastajast sõltub tõesti väga palju ja stsenaristi saatus on tema kätes. Parima tulemuse saab, kui kirjutajal on lavastajaga sarnane nägemus. Siiamaani pole mul lavastajatega kommunikatsiooniprobleeme olnud, kuna suhtun asjasse nii, et olen osake suurest masinavärgist. Võimaluse korral on võetud arvesse, kui ma üht või teist näitlejat olen kirjutamise käigus silmade ees näinud, mõnda muusikapala tahtnud või head võttepaika soovitanud. Näiteks "Ohtliku lennu" puhul teadsin, kellele kirjutan, ja Marko Matvere lõi täpselt sellise karakteri, nagu olin mõelnud. Nii et igal juhul ootan helistamist või meili.
Veiko Õunpuu on ette heitnud, et stsenaariumid lihvitakse Eestis Eesti Filmi Sihtasutuse algatusel igasugusest isikupärast nii siledaks, kui siis lõpuks režissöör saab selle enda kätte, ei suuda ta sellest isikupäratust ideaalsest stsenaariumist kuidagi vaimustuda. Võib see nii olla?
See on tuttav probleem. Olen Veiko Õunpuuga nõus. Liigne lihvimine tapab loo. Iga stsenaariumi käib üle hulk eksperte, kes risti vastupidist nõu annavad. Tihti saab üks stsenaarium kahe eksperdi käest totaalselt vastupidise hinnangu. Kui nüüd sellest ära ehmuda ja lugu kohe ringi kirjutama kukkuda, siis lendab tingimata laps koos pesuveega välja. Kui asetada end aga ekspertide positsioonile, siis on neil ju tohutu vastutus, sest kui järjekordne film tuhat-paar vaatajat saali meelitab, siis vaadatakse ka nende poole - kellele te õieti raha andsite? Autorifilmide puhul, mida teeb Õunpuu, ei ole mõtet üldse stsenaariumist rääkida, sest siin ei kehti mingid reeglid. Paljud väga head art-house-filmid on loodud ilma stsenaariumita. Samas, paar mu stsenaariumi on sattunud välisekspertide kätte ja pean ütlema, et seal hinnatakse asju märksa kiretumalt ja objektiivsemalt.
Milline on olnud enda jaoks kõige traagilisem "totaalne muutumine" - kus teie stsenaariumist on saanud režissööri nägemuses midagi absoluutselt teistsugust?
Tegelikult tabab kõige traagilisem kogemus algajat. Sest siis on sul veel illusioonid, et see, mis ekraanile jõuab, on sama, mida oled oma südameverega kirjutanud. Pärast paari filmi tavaliselt pettekujutlused purunevad ja jõuad (kui jõuad) arusaamisele, et oled vaid üks osaline suures mängus. Ainult autorifilmi puhul saab ideaalilähedasema tulemuse. Või siis peaks stsenarist ise lavastama. Tegelikult on stsenaristi asi ideid genereerida ja lugusid jutustada.
Teistlaadi negatiivseid kogemusi on olnud mitmeid ja need on eranditult seotud mängufilmidega. Korra näiteks avastasin, et minule teatamata on tööle pandud veel üks "salastsenarist", kes kirjutab hoopis teist lugu. Too teine lugu EFSis läbi ei läinud ja ma olin sunnitud hiljem oma stsenaariumivariandi kuu ajaga valmis kirjutama. Loomulikult sai lõpptulemus kannatada!
Mida teie soovitaksite, kuidas edaspidi vältida stsenaristi ja režissööri/produtsendi vahel tekkivaid kohtuvaidlusi, solvumisi, enda nime tiitritest väljavõtmise soove jms, mis praegu Eesti filmis pigem reegliks kui erandiks.
Ma ei usu, et siin Eesti mingi erand on. Võimalus filmi teha on nii harv, mängus on suured rahad, ristatud tohutud egod ja ambitsioonid, paratamatult tekivad konfliktid, solvumised, ärapanemised. Ei usu, et ka "vettpidavad" lepingud eriti aitavad, kui ikka tülli minnakse, siis leiab alati mingi paragrahvi, mida väänata annab. Kohut käiakse pidevalt ka suurte traditsioonidega filmimaades. Ma ei näe muud lahendust, kui et loojad jätavad enda suure mina loomisprotsessi ajaks kõrvale ja ponnistavad koos ühise eesmärgi nimel. Samas - kui maailmavaadete võitlus on ülesehitav, siis tuleb see ainult asjale kasuks.
Kiirustamine valmistab ilmselt ka probleeme, sest protsess käib meil mõnikord ebaloogilises järjekorras - näiteks kuskil programmidirektor avastab, et niisugune rahasumma on olemas, mindagu nüüd kuu aja pärast võttesse. Kuidas selline tempo stsenaristile mõjub?
Loomulikult mõjub see ülimalt stressi tekitavalt, peaaegu halvavalt. Tähtajad on üldse üks suur nuhtlus, kuid ega teisiti ei saa. Filmimaailmas väljendub aja relatiivsus eriti kirkalt ja protsessid toimuvad ülimalt kaootiliselt, kord ollakse varjusurmas, siis ärgatakse üles ja läheb meeletuks andmiseks. Selles suhtes on minu kõige "hirmsam" kogemus "Tuulepealne maa". Teadsin, et ajaloolist seriaali keegi juba kirjutab, kuid ühel päeval helistas produtsent ja ütles, et neil kirjutajat ei ole ja aidaku ma hädast välja. Ma pidin kuu jooksul välja mõtlema 12osalise ajaloolise panoraami kavandi koos tegelaste ja süžeekäikudega! Õnneks oli mul häid abimehi. Rohkem ei taha küll sellises olukorras olla. Kuid nüüd, tagasi vaadates, on hea, et me selle ära tegime - mine tea, kui palju kulub aega, et majandus kosub ja saab uuesti midagi mastaapset teha.
Mis praegu käsil?
"Kättemaksukontori" uus tsükkel ja arenduses on veel paar mängufilmi.
Mihkel Ulman mängufilmid:
kaas stsenarist: "Täna öösel me ei maga", "Detsembri kuumus", stsenarist: "Röövli rahnu Martin", "Pangarööv".
Draamatekstid:
"Teekond kappi", "Midagi päikese all", "Kajakamägi", "Taksojuhid","Agnes", "Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra" jt.
Seriaalid:
"Me saame hakkama", "Ohtlik lend", "Tuulepealne maa", "Kättemaksukontor".
Lasteraamatud: "Nukkude teater", "Võlur taskust", "Eimiski".
Uus Eesti film:
23. oktoobril ekraanidele jõudva "Pangaröövi" peategelasteks on vanglast vabanev Madis (Hannes Kalju järv), kes plaanib edaspidi madalat profiili hoida ja vaikselt Lõuna-Eestis oma kirjapruudiga uut elu alustada, ja tema õepoeg Hannes (Henri Kuus, pildil), keda koolis kiusatakse ja kes koduski armastust tunda pole saanud. Madise kaastunnet kasutab poiss aga kurjalt ära - endisest vangist saab peagi 14aastase poisi mängukann.
Režissöör Andrus Tuisu debüüt film, stsenarist Mihkel Ulman, produtsent Manfred Vainokivi, tootja Filmivabrik. Filmi eelarve oli 6,5 miljonit krooni.
