23.05.2008, 00:00
Miina Äkkijyrkkä - abielus lehmadega
Pool tundi on kokkulepitud kohtumise ajast möödas ja Miina
Äkkijürkkät (58) pole kuskil näha. Vean ajaviiteks
fotograafiga kihla, et naine tuleb meile vastu valge mikrobussiga.
Tulebki.
Maal elades on ju ikka aeg-ajalt tarvis midagi vedada.
Äkkijyrkkä peab alatasa igasugu autovaruosi transportima, millest ta
oma kuulsaid lehmaskulptuure kokku keevitab.
Miina
Äkkijyrkkä tõttab kohtumisele, uhke kasukas, lilla sall ja
heledad juuksed tuules lehvimas.
Kui kunstnik suu avab,
kõlab sealt Marge Simpsoni õdede kähe hääl.
Äkkijyrkkä tööd on sama värvilised nagu tema
ise. “Kui ma tulin 2004. aastal Indiast, siis ma otsustasin, et ma hakkan
tegema väga värvilisi lehmi. Enne seda olin ma teinud sadu valgeid
lehmajoonistusi.”
Ühes metalses lehmaskulptuuris saavad
näiteks kokku kollase mikrobussi kere ning lillade, roheliste, siniste,
oranžide ja punaste autode jupid.
Teel Miina koju Helsingi
äärelinna peatume Rantatiel, kus liiklussõlme rohelisel
lapikesel keset nartsissivälja seisavad alates 2006. aastast kaks Miina
hiiglasuurt lehmaskulptuuri (varem on tema tööd seisnud ka Helsingi
bussijaama juures ja Edelasadamas).
“Siin asetsevad lehmad
üksteise suhtes täiesti valesti. Nad on asendis, milles nad hakkaksid
nagu kohe kaklema. Tegelikult nad peaksid olema kõrvuti. Päriselus
ei käi lehmad kunagi niimoodi.”
Miina teab, sest ta on
eluaeg lehmi pidanud. Ta on isegi paberitega karjane. Praegu on tal üle
kahekümne lehma, aga on olnud aegu, mil tal oli neid üle
neljakümne. Miina lüpsab ise oma lehmi ning sööb ka nende
hõrku liha. See pidavat muide ka gurmee-huviliste seas väga
hinnatud olema.
Äkkijyrkkä südameasi on alates 1976.
aastast olnud Ida-Soome lehmad, nn idasoomlased, mis on väljasuremisohus
olev tõug. Sel aastal oli ta otsustanud ühe sellise välimuse
tõttu omale modellideks võtta.
Puhaste geenidega
idasoome lehmi olevat elus praegu umbes 450, neist sadakond on pärit
karjast, mille Äkkijyrkkä 1989 päästis tapamajja saatmise
eest. Halvematel aegadel on ta pidanud muide vasikat isegi korrusmaja vannitoas
hoidma. “Ma olen tõepoolest lehmadega abielus. Ja ega siin mul
midagi muutu,” ütleb tarmukas naine.
Miina
rootsipunaseks värvitud valgete servadega puumajake asub maalilises paigas
Ida-Helsingis Vuosaaril. Koju jõudes räägib Miina laialt
žestikuleerides, kuivõrd stressis ta hetkel on, kuna linn tahab teda
kodust välja tõsta ja tema talumaale puhkeala rajada. “Mul
lõpeb aasta lõpus leping ja ma ei tea, mis minust edasi saab. Ma
olen siin 12 aastat elanud ja mul ei ole mitte kuhugi minna!”
Miina renditavad maad on poolsaare tipukeses ja muidugi ihuvad tema kaunite
karjamaade peale hammast lähedal asuvate uute korterelamute asukad.
Ainult et ma ei kujuta ette, kui palju aega võtaks nende
kümnekonna hiigellehma ja hoovi peal hunnikutes seisva toormaterjali
äraviimine. Miina keevitab oma lehmi ju siinsamas, koduhoovis.
“Mul ateljeed ei ole. Neid lehmi teen ma ainult õues. Aga kui
sajab, on väga ohtlik!” Enamasti on tal raudloomade
kokkukeevitamisel ka abilised-keevitajad kõrval.
Üks
suurimaid Miina skulptuure on muide 12 meetrit kõrge ja 16 meetrit pikk
– seda saab praegu näha Haminas.
Lehmaskulptuurideks
vormunud plekihunnikud seisavad nii Miina õuepeldiku katusel kui ka
karjamaa serval. Igal kujul on oma lugu – üks on Pariisis
näitusel käinud, üks kukkus hiljuti tormiga pikali, nii et looma
klaasist kül
g purunes. Üks lehm sümboliseerib inglit, ema ja kuradit
ühekorraga. Ja ühe külge on kinnitatud majavalvur valge koerake.
Lisaks metallile armastab Äkkijyrkkä oma töödes
kasutada ka plastmassi ja puitu – üks puujuurikatest tehtud pull
seisis 2001. aastal mõnda aega ka Tallinna Kunstihoone ees.
“Ühesõnaga, igasugune rämps, mis jääb
näiteks tehastes üle, inspireerib mind.”
Jutu
vahepeal tuhnib Miina hoovis olevas kilehunnikus (mille taga lärmab
perenaist nähes kari pruuni-valgekirjusid lehmi) ning kisub sealt hoolega
puit-detaile välja. Siis läheb ja silitab armastavalt oma lemmikuid
ja räägib nendega soome keeles juttu.
“Aga, Miina,
miks just lehmad? Miks te ei tee näiteks hobuseid?”
“Ah! Meil on ju niigi palju kunsti hobustest. Aga kes teeb lehmi?
Hobused on kuninglikud loomad, raha ja võimu sümbol, aga lehmad on
“madalad”. Nad annavad piima ja liha. See on väga tähtis.
Ja nad on väga ilusad.”
Viimase aja üks edukamaid
Äkkijyrkkä projekte on koostöö Marimekkoga. Miina
lehmajoonistused kaunistavad alates sellest kevadest Marimekko kangaid, linu,
köögirätikuid, kopsikuid, kruuse ja kandikuid.
“Ja nüüd, mil mul on siit kümne minuti tee Marimekkosse
ja tööd nii palju, tahavad nad mind siit välja tõsta!
Ahh, see on nii-niiii kurb!”
* 25. mail tuleb Miina
Äkkijyrkkä Viljandisse, kus ta töötab raekoja kõrval
asuval Köleri platsil kuni 31. maini, mil avatakse näitus “Mees
ja naine”. Viljandis Miina lehmi ei keevita, küll aga saab seal
näha tema hiiglasuuri lehmaskulptuure.
* Vaata videopilti
Äkkijyrkkäst ja tema lehmadest
Miina Äkkijyrkkä
Sündinud 2. juulil 1949. Kolme lapse ema.
Lisaks lehmadele peab Miina ka hobuseid ja kanu. Tal on umbes 20 kassi.
Lehmi on ta voolinud lapsepõlvest saadik. Juba enne kooliaega varustas Miina pliidipuid jalgadega, nii et neist said algelised lehmakujud, millega mängisid kõik ümberkaudsed lapsed.
Õppis 1970ndatel Helsingi Kunstiakadeemias.
Esimese isikliku lehma hankis Miina aastal 1974. Sellest lehmast sai filmitäht – tal oli peaosa Matti Kassila filmis “Natalia”.
Artistinime Miina Äkkijyrkkä võttis ta endale aastal 1976, enne seda oli ta Riitta Loiva.
Soome kunstnikud ja kriitikud ütlevad Äkkijyrkkä kohta, et tema puhul on võimatu elu ja elustiili kunstist lahutada.
Sündinud 2. juulil 1949. Kolme lapse ema.
Lisaks lehmadele peab Miina ka hobuseid ja kanu. Tal on umbes 20 kassi.
Lehmi on ta voolinud lapsepõlvest saadik. Juba enne kooliaega varustas Miina pliidipuid jalgadega, nii et neist said algelised lehmakujud, millega mängisid kõik ümberkaudsed lapsed.
Õppis 1970ndatel Helsingi Kunstiakadeemias.
Esimese isikliku lehma hankis Miina aastal 1974. Sellest lehmast sai filmitäht – tal oli peaosa Matti Kassila filmis “Natalia”.
Artistinime Miina Äkkijyrkkä võttis ta endale aastal 1976, enne seda oli ta Riitta Loiva.
Soome kunstnikud ja kriitikud ütlevad Äkkijyrkkä kohta, et tema puhul on võimatu elu ja elustiili kunstist lahutada.