Tulebki.


Maal elades on ju ikka aeg-ajalt tarvis midagi vedada. Äkkijyrkkä peab alatasa igasugu autovaruosi transportima, millest ta oma kuulsaid lehmaskulptuure kokku keevitab.


Miina Äkkijyrkkä tõttab kohtumisele, uhke kasukas, lilla sall ja heledad juuksed tuules lehvimas.


Kui kunstnik suu avab, kõlab sealt Marge Simpsoni õdede kähe hääl.


Äkkijyrkkä tööd on sama värvilised nagu tema ise. “Kui ma tulin 2004. aastal Indiast, siis ma otsustasin, et ma hakkan tegema väga värvilisi lehmi. Enne seda olin ma teinud sadu valgeid lehmajoonistusi.”


Ühes metalses lehmaskulptuuris saavad näiteks kokku kollase mikrobussi kere ning lillade, roheliste, siniste, oranžide ja punaste autode jupid.


Teel Miina koju Helsingi äärelinna peatume Rantatiel, kus liiklussõlme rohelisel lapikesel keset nartsissivälja seisavad alates 2006. aastast kaks Miina hiiglasuurt lehmaskulptuuri (varem on tema tööd seisnud ka Helsingi bussijaama juures ja Edelasadamas).


“Siin asetsevad lehmad üksteise suhtes täiesti valesti. Nad on asendis, milles nad hakkaksid nagu kohe kaklema. Tegelikult nad peaksid olema kõrvuti. Päriselus ei käi lehmad kunagi niimoodi.”


Miina teab, sest ta on eluaeg lehmi pidanud. Ta on isegi paberitega karjane. Praegu on tal üle kahekümne lehma, aga on olnud aegu, mil tal oli neid üle neljakümne. Miina lüpsab ise oma lehmi ning sööb ka nende hõrku liha. See pidavat muide ka gurmee-huviliste seas väga hinnatud olema.


Äkkijyrkkä südameasi on alates 1976. aastast olnud Ida-Soome lehmad, nn idasoomlased, mis on väljasuremisohus olev tõug. Sel aastal oli ta otsustanud ühe sellise välimuse tõttu omale modellideks võtta.


Puhaste geenidega idasoome lehmi olevat elus praegu umbes 450, neist sadakond on pärit karjast, mille Äkkijyrkkä 1989 päästis tapamajja saatmise eest. Halvematel aegadel on ta pidanud muide vasikat isegi korrusmaja vannitoas hoidma. “Ma olen tõepoolest lehmadega abielus. Ja ega siin mul midagi muutu,” ütleb tarmukas naine.


Miina rootsipunaseks värvitud valgete servadega puumajake asub maalilises paigas Ida-Helsingis Vuosaaril. Koju jõudes räägib Miina laialt žestikuleerides, kuivõrd stressis ta hetkel on, kuna linn tahab teda kodust välja tõsta ja tema talumaale puhkeala rajada. “Mul lõpeb aasta lõpus leping ja ma ei tea, mis minust edasi saab. Ma olen siin 12 aastat elanud ja mul ei ole mitte kuhugi minna!”


Miina renditavad maad on poolsaare tipukeses ja muidugi ihuvad tema kaunite karjamaade peale hammast lähedal asuvate uute korterelamute asukad.


Ainult et ma ei kujuta ette, kui palju aega võtaks nende kümnekonna hiigellehma ja hoovi peal hunnikutes seisva toormaterjali äraviimine. Miina keevitab oma lehmi ju siinsamas, koduhoovis.


“Mul ateljeed ei ole. Neid lehmi teen ma ainult õues. Aga kui sajab, on väga ohtlik!” Enamasti on tal raudloomade kokkukeevitamisel ka abilised-keevitajad kõrval.


Üks suurimaid Miina skulptuure on muide 12 meetrit kõrge ja 16 meetrit pikk – seda saab praegu näha Haminas.


Lehmaskulptuurideks vormunud plekihunnikud seisavad nii Miina õuepeldiku katusel kui ka karjamaa serval. Igal kujul on oma lugu – üks on Pariisis näitusel käinud, üks kukkus hiljuti tormiga pikali, nii et looma klaasist kül g purunes. Üks lehm sümboliseerib inglit, ema ja kuradit ühekorraga. Ja ühe külge on kinnitatud majavalvur valge koerake.


Lisaks metallile armastab Äkkijyrkkä oma töödes kasutada ka plastmassi ja puitu – üks puujuurikatest tehtud pull seisis 2001. aastal mõnda aega ka Tallinna Kunstihoone ees.


“Ühesõnaga, igasugune rämps, mis jääb näiteks tehastes üle, inspireerib mind.”


Jutu vahepeal tuhnib Miina hoovis olevas kilehunnikus (mille taga lärmab perenaist nähes kari pruuni-valgekirjusid lehmi) ning kisub sealt hoolega puit-detaile välja. Siis läheb ja silitab armastavalt oma lemmikuid ja räägib nendega soome keeles juttu.


“Aga, Miina, miks just lehmad? Miks te ei tee näiteks hobuseid?”


“Ah! Meil on ju niigi palju kunsti hobustest. Aga kes teeb lehmi? Hobused on kuninglikud loomad, raha ja võimu sümbol, aga lehmad on “madalad”. Nad annavad piima ja liha. See on väga tähtis. Ja nad on väga ilusad.”


Viimase aja üks edukamaid Äkkijyrkkä projekte on koostöö Marimekkoga. Miina lehmajoonistused kaunistavad alates sellest kevadest Marimekko kangaid, linu, köögirätikuid, kopsikuid, kruuse ja kandikuid.


“Ja nüüd, mil mul on siit kümne minuti tee Marimekkosse ja tööd nii palju, tahavad nad mind siit välja tõsta! Ahh, see on nii-niiii kurb!”


* 25. mail tuleb Miina Äkkijyrkkä Viljandisse, kus ta töötab raekoja kõrval asuval Köleri platsil kuni 31. maini, mil avatakse näitus “Mees ja naine”. Viljandis ­Miina lehmi ei keevita, küll aga saab seal näha tema hiiglasuuri lehmaskulptuure.


* Vaata videopilti Äkkijyrkkäst ja tema lehmadest
Miina Äkkijyrkkä

Sündinud 2. juulil 1949. Kolme lapse ema.

Lisaks lehmadele peab Miina ka hobuseid ja kanu. Tal on umbes 20 kassi.

Lehmi on ta voolinud lapsepõlvest saadik. Juba enne kooliaega varustas Miina pliidipuid jalgadega, nii et neist said algelised lehmakujud, millega mängisid kõik ümberkaudsed lapsed.

Õppis 1970ndatel Helsingi Kunstiakadeemias.

Esimese isikliku lehma hankis Miina aastal 1974. Sellest lehmast sai filmitäht – tal oli peaosa Matti Kassila filmis “Natalia”.

Artistinime Miina Äkkijyrkkä võttis ta endale aastal 1976, enne seda oli ta Riitta Loiva.

Soome kunstnikud ja kriitikud ütlevad Äkkijyrkkä kohta, et tema puhul on võimatu elu ja elustiili kunstist lahutada.