Mika “The Boy Who Knew Too Much”
Kuidas kõneleda keskmise Mika-fänniga? Ma mõtlen, et kas keskmine Mika-fänn saab aru, kui kinnitada, et plaadi esimene hitt ja avalugu “We Are Golden” kõlab kui ülemeeldiv indie, nagu 30-liikmeline indie-orkester Polyphonic Spree? Täpipealt polyphonic-spreelik “We Are Golden” on – rõkkav, taevasse pürgiv, lopsaka ansamblimängu ning isegi laulukooriga. Selliseid momente on Mika teisel plaadil veelgi. Üldjoontes on see kui sündmusterohke ja priiskavalt rõõmus muusikal, mille peaosas superhipsteri kostüümis pidurdamatu ejakulaator, kes kastilt kastile hüpates võtab hämmastavaid kaapeid kurgunibuga – falsetist madalamatesse registritesse ning ringiga tagasi – ja laulab nii täiest torust, et maomahlapiisku lendab.
Teine küsimus, mis mind seoses Mikaga vaevab (yeah, right), on see, et miks teatraalse camp-popi (Pet Shop Boys, Erasure) usinad austajad (Kender, Juur, Pilvre) häälekalt teda ei poolda. Nad, lihtsalt, ei viitsi? Või on Mika liiga lihaline? Liiga pillavalt meelas ning püsimatu illalla-trullallaa? Selle juures liiga ühetasandiline ja irooniakihtide vaba? Liiga higine ning õhetav biseksuaalne vasikas, mitte kalkuleeritud ja peen kuiv homo? Vist on sedasi, eks.
Aga ikkagi – kuidas Mika-fänniga rääkida, mida uue plaadi kohta öelda? Et see on hull ja jumalast hea plaat? Jah, tõesti on. 5
