Mikk Pärnits “Must Mägi”. Kirjastus Tänapäev (2019). 213 lk.

Pulp fiction tähendas esialgu pehmekaanelisi odavale kollakale paberile trükitud ajaviiteajakirju ja -raamatuid. Eesti konteksti üle kantuna võiks tegemist olla ajaviite- ja sopakirjanduse vahelise soiselt lirtsuva alaga, mida ei defineeri mitte odav paber ja madal hind, vaid kahtlasevõitu temaatika ja lobe jutustamine. Oskus lugejat paeluda on selles aga palju olulisem kui kõrgkirjanduses. Kui sopakas huvi ei paku, siis seda ei loeta ning keegi ei vaevu pead murdma selle üle, mida lugupeetud autor siis „seekord meile öelda tahtis“. Pulp fiction’i temaatika ei tohi olla kõrgelennuline, kuid mitte ka täiesti mudas sumada. Tegevus peab olema hoogne, teema tekitama põnevust, tegelased rahvalikud, kuid mitte labased. Neil peab olema teatud kibestunud eneseiroonia, enesepeegeldamise võime, mis aitab tobedaid „elust enesest“ sündivaid olukordi tüdinult, kuid vaimukalt kommenteerida. Suur keelemees ja tõlkija Henno Rajandi ütles mulle kunagi, et pole tähtis, kas kirjanik on ikka tark ning haritud. Kõige tähtsam on see, et ta jutt jookseks. Aga kui jutt ei jookse, siis pole ka haridusest abi.

Kirjanik Mikk Pärnits valdab eestilikku pulp fiction’i žanri suurepäraselt. Tema eelmine raamat „Kaotaja“ ilmus 2015. aastal. See oli lugu luuserlikust eradetektiivist, kelle ajud toodavad aina uusi ja uusi vandenõuteooriaid ning kes igas asendis elule pidevalt alla jääb. Ometi ei peata see teda paranoiliselt edasi tegutsemast.

Vandenõuteooriatega on seotud ka uus raamat „Must mägi“. Pärnits vist kirjutab ise oma teoste tagakaane blurb’id, sest need on nii lahedad. Toon selle ära: „Pelgulinnas leiab aset psüühiline rünnak, mille tulemusena rakendatakse Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessori poolt tööle eriliste võimetega inimeste uurimisgrupp. Nüüd peavad skisofreenik, nõiasaatest väljakukkunu ja laenunõustaja töötama koos nähtamatu vaenlase vastu, kes omab võimu nii aja kui ruumi üle.“ Tegelasi juhivad hääled, vaimud, ennustused – ühesõnaga „nemad“. Kangelastel on maailma seletamiseks oma teooriad, üks vaimukam kui teine. Näiteks üks selline: „Kõik ajalehed on Üks Suur Ajaleht ja seda lugeda osates pole sul enam teisi vaja. Kõik maailmas toimuv on kirjas juba ükskõik millises väljaandes ja olles kord selle lugemisoskuse saavutanud, polnud mul enam vaja informatsiooni eest maksta. Jätsin mainimata asjaolu, et aasta tagasi hakkasin ajalehti lugema ilma neid nägemata ja füüsiliselt käes hoidmata.“ Või: „Ka mina olen matemaatik, kuid kasutan peale numbrite veel mööduvate autode värve ja mõrasid asfaldis.“

Eneses kahtlevate selgeltnägijate teekond jõuab välja Nõukogude maagia ja vormitu kurjuse jõududeni, mis on pesa loonud ootamatult proosalisse paika. See on õudne, see on jube. See on lugu, mis oma absurdsusest hoolimata kannab endas hirme ja tumedaid varje, mille lugejad ära tunnevad ja ka iseendast üles leiavad.