Miks Elton Johni eluloofilm on parem kui "Bohemian Rhapsody"

Kui Freddie Mercury puhul tahtsid elusolevad Queeni liikmed, et koguperefilm oleks võimalikult poliitkorrektne ja ka nende olulisust rõhutav, siis „Rocketman“ läks südamerahus välja R-reitingu peale.

Tunnistan ausalt, vastupidi laialt levinud kiidulaulule ei suutnud ma küll üles leida seda asja, mis mind ­Freddie Mercury eluloofilmi „Bohemian Rhapsody“ juures oleks vaimustanud – tundus kuidagi arusaamatu, et sedavõrd karismaatilisest isikust tehti nii formaalne ja tuimavõitu film, mille moraal oli see, et mees tegelikult ikka armastas oma naist ja kahjatses pompoosset elustiili. Andke andeks, aga julgen selles sügavalt kahelda. Freddie oleks sellise moraalilugemise peale hakanud serviise lõhkuma ja telekaid aknast välja loopima.

Seega läksin Elton Johni eluloofilmi vaatama eelarvamusega – võttis ju „Rocket­mani“ režissöör Dexter Fletcher „Bohemian Rhapsody“ põhirežissöörilt Bryan Singerilt üle, kui too kõigiga tülli läks. Aga õnneks on kahe teose lähtepunkt kardinaalselt erinev – kui Mercury puhul tahtsid elusolevad Queeni liikmed, et koguperefilm oleks võimalikult poliitkorrektne ja ka nende olulisust rõhutav, siis „Rocketman“ läks südamerahus välja R-reitingu peale. Väga suure erinevuse tekitab ka see, et Johni kehastav Taron Egerton ei maiguta erinevalt „liba-Freddie“ Rami Malekist suud, vaid laulab ise.

„Rocketmanis“ ropendatakse, juuakse, seksitakse ja tõmmatakse kokaiini – lausa nii, et Venemaal eemaldas levitaja filmitegijate nördimuseks teosest seksi- ja narkostseenid. Film ei pretendeeri tõele, see on muusikaline fantaasia. Kuigi seal kõlab terve hulk Eltoni nooruspõlve kepsakat muusikat, on lugu tema kujunemisaastatest üsna melanhoolne. See on film teistsugune olemisest ja sellest, kui raske võib olla ühel tundlikul ja katkise hingega „introvertsel ekstraverdil“ andestada oma lollakatele vanematele ja leppida iseendaga – isegi juhul kui sa oled ekstreemselt andekas, rikas ja kuulus.

Loomulikult on „Rocketman“ suhkru­vaabaga üle glasuuritud, aga eks muinas­juttude puhul see nii käib – ja muusikalid üldjuhul muinasjutufilmid ju ongi. Kuid siin on sümpaatselt tasakaalus pinnapealne ekstravagantsus ja bravuur ning sügavam draama suurest sõprusest, pimestavast destruktiivsusest ja meeleheitlikest eneseotsingutest.

Kinodes alates 7. juunist.