Et kunstiala magistrant tahaks lõpetada oma seotust kooliga, peaks väljaspool kooli eksisteerima n-ö järgmine tase, kuhu tal oleks huvi siseneda. Ehk siis peaks ta tajuma, et ta on ühiskonnas oodatud ja tal on seal edasiarenemiseks tingimused. Eesti ühiskonnas puuduvad hetkel kunstieriala lõpetanule praktiliselt kõik need võimalused, mis tal õppimise ajal eksisteerivad. Õigemini, need on talle lihtsalt kättesaamatud, kuna riiklikul tasandil puudub professionaalne kunstipoliitika, puuduvad nii pikaajalised stipendiumid kui sotsiaalsed garantiimehhanismid, hetkel puudub kunsti suhtes ka ühiskondlik respekt. Lisaks sellele puuduvad meil eragaleriid ja kunstiturg ja kogu kunstistseen töötab sisuliselt siiski ainult lokaalselt, väikesed erandid välja arvata. 

See tähendab, et üliõpilase jaoks on kool peaaegu AINUS teda kui kunstnikku toetav struktuur riigis ja ta hoiab sellest kinni nii kaua kui võimalik. Ta teab suurepäraselt, et teda ootab pärast lõpetamist üsna varsti ees vajadus minna tööle ja üritada tegeleda loominguga selle kõrvalt, või siis vahetada hoopis eriala. 

Töötav kunstnik ei ole ka üheski teises riigis mingi haruldus; küll on aga paljudes teistes riikides arenenud välja mehhanismid, mis võimaldavad tegijatel siiski kunstnikuna ellu jääda. Ehk siis on olemas valikud. Meil hetkel valikud puuduvad. 

Näiteks kas või selline detail – omal soovil akadeemilisele puhkusele minnes peatatakse tudengil tervisekindlustus ja seetõttu on targem minna akadeemilisele tervislikel põhjustel. Mis tähendab kindlasti paljudel puhkudel fiktiivset tõendit. Kas me saame seda tudengile ette heita? Ja miks me peaksime tahtma takistada neil akadeemilist puhkust võtmast?

Tõden, et hoob, mida tõmmates tudengid lõpetama hakkaks, asub koolist väljaspool. Ilmselt peaksime üritama institutsioonina eelkõige riigile selgeks teha, mis on ikkagi need mehhanismid, miks tudengid ei lõpeta. Kindlasti on see jutt kurtidele kõrvadele, aga võib-olla peaksime seda siiski üritama. Ja seda koos teiste kunsti õpetavate asutustega.

Marko Mäetamm
kunstnik, Vabade kunstide teaduskonna ­dekaan