Miks ta hakkas popmuusikuks
Mulle meeldis väga. Kõike seda, mida ma Morrisseyst ette kujutasin oli seal rohkemgi, kui lootsin.
Mulle meeldib ka uus plaat. Kogu see dialoog või siiski õigemini monoloog jumalaga on väga šikk. Kui ta "Life is a Pigsty" lõpus mingisse džentelmenile sobivasse palvelaadsesse poosi laskus, enne hoolikalt püksiviike kohendades, oli see ühest küljest äärmiselt teatraalne. Kuid ta on ju draama-mees.
Ja mul tekkis hea paranoia. Morrisseyl on ju teada triiksärgi fetiš. Ning kontserdi algul, kui te esitas armastuslaule, kandis ta sinist särki ja sinine tähendab lootust. Kui ta esitas uue plaadi lugusid, mis on justkui dialoogid jumalaga, oli tal seljas violetne särk, violetne, mis katoliikluses – millele ta seoses Rooma kolimisega nüüd väga lähedal on – tähendab kannatusi. Ja kontserdi lõpus, kui ta laulis ka uue plaadi viimast lugu "At Last I Am Born", siis kandis ta musta triiksärki. Mis tähendab nii surma kui uuestisündi kristliku traditsiooni järgi. Ta on ikka kõike muud kui pelk popmuusika. Eks?
Ma olen mõelnud, et miks selline mees üldse hakkas popmuusikuks. Miks ta ei hakanud näiteks kirjanikus või luuletajaks! Vaata, kirjaniku ja luuletajana oleks ta lihtsalt hea kirjanik või luuletaja, aga popmuusikuna on ta täiesti outstanding.
Taavi Eelmaa
*
Mul õnnestus hästi lava ette jääda. Seisin seal juba soojendusbändi (The Boyfriends – toim.) ajal ja mõtlesin küll, et läheks eemale, aga mingi hetk ei saanud enam ja väga hea oligi. Sest lõpuks käis Morrissey mul justkui peopesal. Kõik see tüli selle tunglemise, trügimise ja ootamise ja ootamise ja ootamisega kadus. Vaatas mu peale, kuid päris silma mitte. See, et nii lähedalt sai teda vaadata, oligi lahe. Nüüd olen kõik tähtsamad kontserdid – The Fall, Sonic Youth, Morrissey – väga lähedalt ära näinud. Ega neid tähtsaid vist rohkem polegi.
Üldiselt oli mees endiselt heas vormis, kõik vastas ootustele ja ega seal midagi üllatuslikku polnud. Olen muidugi inimene, kellele Morrissey oli oluline The Smithsi ajal – praegu on ta minu jaoks lihtsalt tore artist paljude teiste seas.
Tõnu Pedaru
*
Tundub, et nooruse eliksiir on leitud. Helsingi kontsert tõestas, et Morrissey näol on tegemist kadestamisväärses lavavormis härrasmehega.
Tegemist oli parima kontserdiga, mida olen oma siinilmas viibimise jooksul näinud. Kuna mu isiklik Mozi ajaarvamine hakkas plaadist "Vauxhall and I", lootsin ehk kuulda mõnd pala ka The Smithsi ja viimase kahe Morrissey sooloalbumi vahelisest perioodist. Kontserdijärgselt tutvusin mitmete toredate inimestega, misjärel suundusime soomlaste poolt korraldatud hubasele järelpeole.
Jaan Pehk
*
Nii hää kontsert oli, et sai häirimatult emotsionaalselt kuulata. See kontsert võimaldas mul kohtuda nii Morrissey kui iseendaga, sest mõlemat näen-kuulen selgelt haruharva. Kõrvus ta veenmisjõuline hääl, leidsin end uitamast oma hinge hämaravõitu soppides ja tumedaplaanilistes koridorides. Viibisin korraga paljudes aastais, mis möödunud sestpeale, kui esimest korda The Smithsi mahemelanhoolseid lugusid kuulsin. Morrissey vägevus ei avaldu mitte niivõrd lavalt lenduvates helides kui nende inimeste tundeis, keda tema muusika kuidagiviisi lähedalt puudutab.
Roomet Jakapi ansamblist Kreatiivmootor
*
Morrissey ütles kuskil intervjuus, et tahtis algselt tegelikult luuletajaks saada ja Helsingi kontsert meenutab mitme asja poolest pigem luuleõhtut kui rokk-kontserti. Morrissey nimetab end "ringleaderiks" – sõna, millel on selgelt rohkem pistmist sektide intiimse rituaalsusega kui massidega – ning aeglasem lugude valik on pigem kantud poeesiast kui hüsteeriast.
Kohati valitses lugude vahel haudvaikus, mis on ka igati põhjendatud, sest kes see luuleõhtul ikka röögib – oluline on ju asja mõtte tabamine, mitte pime ekstaas. Pealegi ei taha ühtki tema teravat märkust kaotsi lasta.
Igas mõttes super õhtu, aga mind jääb natuke painama üks asi… Äkki ta tahtis ikkagi rock-kontserti teha?
Tristan Priimägi
*
Morrissey oli Soomes esimest korda pärast 1997. a Hartwall Arena kontserti, mille korraldajad olid tollal selgelt staari populaarsust ülehinnanud - publikut jätkus vaid poolele jäähalli põrandast. Ent ajad on muutunud, Moz on jälle kuum ja tuurid pikalt ette välja müüdud. Uue plaadi "Ringleader of the Tormentors" tuuri kontserdil demonstreeris maestro oma väärikat dandy-imagot ja isepäisele popstaarile omaselt ei vastanud mitte kõigi ootustele.
Arvati muuhulgas järgmist:
- Mulle meeldis ta reaktsioon, kui üks tüdruk hõikas "Ma armastan sind!". Moz pööras ümber ja ütles "Jah? Kus sa siis elad?". Ja lõpuks pomises nina alla: "Ma ei teinud nalja..."
- Huvitav, kas ta sureks, kui peaks laulma mõne vanema hiti nagu nt "Playboys" või "Sing Your Life"? Need "You are the Quarry" lood on mind surmani ära tüüdanud. (Morrissey esitas ainult kahe viimase plaadi lugusid, sekka mõned aeglasemad The Smithsi palad.)
- Vastuseks eelmisele: kui artist annab niivõrd energilise ja emotsionaalse show, siis võivad ainult sinusugused piripillid viriseda, et mees ei mänginudki kõiki oma hittsingleid.
- Kui Morrissey praegune stiil meeldib, meeldis ka see show.
Mis mees veel tegi:
- Uue plaadi loo "Trouble Loves Me" intro’na mängis bänd Eppu Normaali hiti "Baarikärpänen" teemat.
- Mainis Eestit: "Don’t you wonder when in Estonia they say...." (tsitaat ühest eelmise plaadi loost).
- Naljatles, et ostis oma roosa särgi Stockmannist.
- Näitas taustaekraanil 60ndate Prantsuse estraadilaulja Sacha Disteli pilti.
Tauno Maarpuu
*
Ma ei ole kunagi The Smithsi või siis Morrissey sekti kuulunud. Jaa – mulle meeldivad väga paljud laulud, figuur Morrissey on tõeline kestma jäävate küsimuste kompleks, nende olulisus rock’i ajaloos, jne. Aga pigem on mu suhe muusikahuvilise austus ja sügav lugupidamine kui janus ja lummuses fänn, kes hooliks, mis lilled Morrisseyl sel hooajal püksis. Ja seepärast ootasin sellest kontserdist äratust. Midagi, mis valgustaks mulle täielikult seni kaugeks jäänud maagiat, midagi, mis sunniks mind tõsise kirega kogu back-kataloogi lõplikult läbi puurima. Uut võtit kuidas Morrissey muusikat kuulda ja kuulata. Neid võtmeid jagatakse laividel sageli.
Piklikus ja ebamugavas Kaablitehase kontserdiruumis äratamist paraku ei toimunud. Kui olin esimese poole tunniga Morrissey kui tüübi sisse ahminud ja elevus temaga sama õhu hingamisest lahtus, kontsert minu jaoks ka lõppes. See oli kui pidulik start kuhugi pilvedest kõrgemale, mis ei jõudnud isegi pilvedeni, vaid jäi ebamäärasusse hõljuma. Ühest hetkest muutus muusika ühekülgseks indie-valsiks. Kui see oli Morrissey oma kõige etemas vormis, siis pole midagi teha: see sekt jääb mulle suletuks.
Ja rohkem üles tunnistada ei julge – öise Helsingi kebabisööklas soovisid Eesti teenekad Morrissey fännid mulle peksa anda, et ma kontserti igavaks julgesin pidada.
Siim Nestor
