"Proovin ennast sinna kuidagi istutada," ütleb Riho. "Et see kant harjuks minuga, ei võõrastaks mind."

Eriti hinnaline ja ilus on aeg Hiiumaal praegu, kui loodus end rivvi võtab. Riho kustutab sigareti.

"Vaikus Hiiumaal on uskumatult ilus, aga seda vähest linnulaulu aega ei tahaks ka maha magada. Möödunud aastal kuulsin seal öösorri, keda kuulsin viimati kuue- või seitsmeaastasena. Siis röögib mul maja taga üks sokk, kes on vist veidi segi läinud."

Ainult enda Hiiumaale istutamisele pühenduda "segavad" Sibulal muusikalised tähistamised, suured peod. Ta saab 26. juunil 50aastaseks.

Samal kuupäeval juubeldab Riho Sibul kõigiga, kes astuvad Patarei vangla hoovi, silmad ja kõrvad kontsertlaval, millel annavad tuld juubilari ansamblid InSpe, Kaseke, Propeller, Ultima Thule, samuti Sven Grünberg.

Mõni nädal hiljem alustab Sibul koos teise tänavuse ümmarguse juubilariga - võitluskaaslane Tõnis Mägi, kel täitub sügisel 60. aastaring - pikemat tähistamist. Padise kloostris ragiseb ja vihiseb 14.-20. juulini seitsme kontsertõhtuga tuur "110" (50 + 60 = 110, eks), kus Sibul ja Mägi kannavad ette oma küllusliku repertuaari uut ning vana ning uutmoodi vana.

Aga Sibul ei ole ainus õnnelik rock-muusik, kes aastal 2008 rõõmsalt 50 peale veereb.

Muusikapress üle ilma on avastanud, et tänavu saab 50 mitu peotäit kangelasi, kellest osale selline asi nagu "vanus" üldse ei sobigi... Muusikast ja muusikutest rääkimiseks nihutan Sibula nina alla nimekirja juubilaridest.

David Sylvian

"Sylvian on siinsest seltskonnast mulle kõige lähedasem. Olen teda pikki aastaid imetlenud.

Mõne aasta eest õnnestus Berliinis tema kontserdil käia, ­Schilleri teatris üsna väikses saalis. Ja just enne kontserti mõtlesin, et huvitav, kuidas ta oma plaatidel oleva kõlaesteetika kontserdisaali toob. See oli tõeline mõistatus. Aga lõpptulemus oli, et võin kuuldut pidada kõige huvitavama helirežiiga kontserdiks, kus üldse käinud olen. Ta käsitleb ka ruumi kui omamoodi instrumenti.

Ta on laval muidugi distantseeritud. Ei rääkinud midagi, isegi tere ei öelnud, nagu Bob Dylangi, kes ei räägi. Aga kontsert oli võimas.

Sylvian on mind köitnud ajast, kui olin 80ndate keskel Jaak Joala tuuribändis, tema varasemat bändi Japan olin küll kuulnud, aga pealiskaudselt, möödaminnes.

Joala oli turneel koos Laima Vaikulega ning tema bändis mängis Igor Len, Moskva konservatooriumis õppinud pianist, Riiast pärit. Ja Len tutvustas mulle palju igasugu huvitavaid plaate. Muuhulgas oli tal kaasas Sylviani album "Gone to Earth", mida me tuuril lõpmatuseni kuulasime. Ja nüüd seda plaati kuulates tuleb meelde väga veidraid asju - Vene provintsilinna hotelli interjöörid näiteks. Täiesti kummalised seosed, mis selle muusikaga nagu üldse kokku ei käiks.

Hiljem on iga Sylviani plaat elamus olnud. Arvan, et tema 2003. aasta heliplaat "Blemish" on üks äärmiselt aus ja äärmiselt õrn ja jõhker teos. Seal mängis Derek Bailey kitarri.

Sylviani kitarristide valik plaatidel on alati huvitav - Frisell, Torn, Bailey, Fripp."

Michael Jackson

"Jah, Michael Jackson on täiesti teisest otsast. Kusagilt nooruspõlvest on meeles, kus mind kui tegelikult radikaalset noort rock'i-huvilist liigutas mingil määral Jackson Five, noorte Jacksonite bänd.

Eks Jackson ole ilma lapsepõlveta inimene. See on võib-olla ka see, mida ta praegu välja elab oma disniländidega. See on väga kurb, kui kellelgi lapsepõlv vahele jääb ja peab püüne peal rahvast lõbustama hoopis. Suur traagika.

Kindlasti on tema plaadid "Thriller" ja ka "Bad" omamoodi verstapostid popmuusikas. Juba need meeskonnad, kes neil kaasa on löönud - vapustavalt vägevad. Alates Quincy Jonesist."
Ta ju palkas oma plaatidele suuri kitarristaare.

"Jennifer Batten oli tema turneebändis. Plaatide peal olid tal Steve Lukatherid ja Eddie Van Halenid. Eddie Van Haleni soolost loos "Beat It" räägitakse ju siiamaani. Van Halen on vägev - hair-rock'i kitarristidest kindlasti kõige vägevam."

Gary Numan

"Teda tunnen väga pealiskaudselt. Aga ega ma vist raadiot kinni ei keeraks, kui tema muusika kostaks. Ma muidugi kuulan ka raadiot väga vähe, peamiselt interneti jazz'i-raadiojaamu. Seal võimalus temaga kohtuda mõistagi puudub.

See on vist see aeg, kui inglased avastasid krautrock'i. Aga ma eelistan siiski neid sakslasi. Ja nähtusena on Kraftwerk muidugi huvitavam."

Sa ei ole kunagi olnud tüüpvaidlustes, kas tehnoloogia hävitab muusika?

"Ma arvan, et muusika on nii vägev, et muusikat ei suuda mitte miski hävitada. Ja tehnoloogiast: kuidas üks jazz-muusikust tromboonimängija ütleski biitlite kohta Machiavelli sõnadega: "Kui te ei suuda neid lüüa, siis ühinege nendega."

Ega ma mingi ludiit ka ei ole."

Thurston Moore

"Mhm, no Thurston Moore on väga oluline mees. 80ndate lõpus kuulasin Sonic Youthi päris palju. Tollal kuulasin New Yorgi muusikat üldse ohtrasti, rock-muusikat võib-olla vähem, kuid Sonic Youth läks mulle väga korda. Tänu just kitarristidele.

Minu Kanada sõber, Alan Teder - ta on teinud muuseas Tüüri ja Pärdi koduleheküljed netis -, kes mulle sellal palju muusikat lindistas, saatis ühe pakiga, kus oli hunnik New Yorgi downtown'i jazz'i ka Sonic Youthi. Esimesena saabus vist album "Goo". Võimas bänd."

Tänu Kanada sõbrale oli sul siis ligipääs muusikale hea?

"Jah, tänu temale jõudis seda minuni ning levitasin nii ka ise. 80ndate lõpu ja 90ndate alguse uuendustest oli mul miskisugune pilt olemas. Peamiselt jazz'i, või jazz'ist tulenevas muusika, näiteks kogu see New Yorgi downtown, mis mind tollal väga huvitas ja võlus."

Aga varem - kuidas sa muusikat hankisid, kuidas see sinuni jõudis?

"Mu mõlemad vanemad olid musikaalsed inimesed. Isa oli üsna uudishimulik kõige vastu, mis oli uus. Mul oli ka kuus aastat vanem vend, kelle huvide peal - ta lindistas igasuguseid pop-nonstoppe, Radio Carolinasid - ma kasvasin. Seda on sageli välismaistes intervjuudes küsitud, et okei, biitlid, aga Vanilla Fudge, Jefferson ­Airplane või varajane Mothers of Invention, Family, kus kuradi kohast sina saad teada selliseid asju!?

Aga kuidagi see kõik ju siia sattus ja lõppkokkuvõttes jõudis kõik oluline kohale. On vaid üksikuid asju, mida olen hiljem avastanud, mida tollal ei teadnud või ei osanud otsida. Aga ka Ameerika avastab vahetpidamata oma teenimatult unustatud artiste, Karen Dalton näiteks."

Mike Mills

"Mingid helged mälestused mul R.E.M-ist on küll. Kuid ühtki nende plaati mul siiski ei ole.

Ilusate Ameerika traditsioonide mehed. Miskipärast tuleb mulle The Byrds meelde ja kõik see taust. Aus bänd.

Intensiivselt ma nende tegevust ei jälgi."

Madonna

"Küsisid, kas CD või vinüül, aga kui sa küsiks, kas Madonna või Kylie Minogue, siis ma ütleksin Kylie Minogue. Miks! Peab siis alati kõike põhjendama? Tal on kaunimad käed näiteks.

Kindlasti on Madonna suur ja tähtis meelelahutaja. Ma ei ole tema kontserdil käinud, pole minu cup of tea. Eks ma tean, kes ta on - võimukas ja jätkusuutlik praktiseeriv artist.

Kunagi käis tuttav Ameerikas tema kontserdil, tõsine inimene, akadeemilise muusikalise haridusega. Tema ütles, et läks Madonna esinemisele pika mokaga, aga tuli sealt tõeliselt võlutuna, šõu oli haarav ja vägev, tõeline disniländ. Ja ma usun teda. Kindlasti on. Ütleme siis ülbelt, et suhtun ükskõikse heatahtlikkusega."

Kas popmuusikas on üldse olemas selline asi nagu vastavalt vanusele käitumine, eakohane käitumine?

"Kui "välja kannad", siis võib ju laval kõike teha. Sisulisest küljest rääkimata. Mõni areneb, mõni vananeb. Oleneb inimesest.

Kas su enda loomeperioodist on midagi, mida sa enam ei teeks?
"Kindlasti on. Kõigil on.

Aga eakohane käitumine... see on natuke lapsik arusaam, et rock on ainult kahekümneste või kahekümneviieste muusika. Või ainult kolmekümneste või viiekümneste või kuuekümneste oma.

Esimene seltskond, kes hakkab praegu seitsmekümneseks saama - nagu Lou Reed või Dylan, alles jäänud biitlitest Ringo, kõik 40. aastatel sündinud mehed -, on selle muusika näo määranud. Kunagi ütles Peter ­Gabriel, vastates küsimusele, et 60ndad olid ju hästi rikas aeg, et kõik oli siis uus ja järjest tuli - "Aga siis tehtigi seda esimest korda". Kõik oligi esimest korda! The Beatles oli esimest korda, Stones oli esimest korda, The Who või Yardbirds või Procol Harum olid esimest korda, Yes ja Jethro Tull ja Crimson ja Doors ja Nick Drake ja Tim Buckley ja Joni Mitchell ja Laura Nyro ja Zappa või... nii võib lõpmatuseni minna!
Jah, ja ega enam ei küsita ka Rolling Stonesilt, et "millal te laiali lähete".

"Aga miks nad peaksid!? Miks see peab üldse kedagi vaevama? See on ju nende elu. Mind on alati hämmastanud, et inimesed viitsivad tegelda probleemiga, miks nad ikka veel koos on.

Kurat, miks, miks, miks! Miks vihma sajab?

Ikka veel mängib! Miks ta tööle ei ole läinud?"

Jello Biafra

"Dead Kennedyst mäletan halvasti. Paljud Ameerika punkbändid meeldisid mulle väga. Malkovil oli neid Propelleri ajal üksjagu kassettide peal. Dead Boys näiteks. Ja üht Dead Boysi lugu me Propelleriga isegi mängisime."

Jah, sa oled ju ise ka punki teinud.

"No kuule... Kas see just punk oli. Mis on punk? Radikaalsed pungimehed meid ikka pungiks ei pidanud. Teisest küljest ütles Jaanus Nõgisto, et Propeller on purjus pillimeeste halb - või oli see rumal? - nali."

Prince

"Prince on geenius. See on kõigile teada. Peale kõige muu on ta täiesti vapustav kitarrimängija. See on temasuguste meeste - nagu Frank Zappagi - puhul külg, mis tihtipeale ära unustatakse. Võib-olla on rumal sedasi öelda, aga kui Prince oleks ainult kitarri mängima jäänud, oleks ta ilmselt palju suurema tähelepanu osaliseks saanud. Kui nimetatakse kitarrikangelasi, siis vaadatakse Prince'ist ja Zappast sageli mööda, kuigi nad peaksid neis nimekirjades olema.

Paar aastat tagasi kuulasin üle tema plaati "Sign "O" the Times". Ma ei mäleta, millal ma ta sain, 87 või 88, ja pean ütlema, et nüüd meeldis veel rohkem kui vanasti. See, kuidas ta oma plaadid kõlaliselt kujundab, produtseerib, see on täiesti vapustav.

Päris alguses ei osanud ma temast midagi arvata, aga sattusin lugema Miles Davise intervjuud, kus ta rääkis Prince'ist ülivõrdeliselt, ja siis ma mõtlesin, et ohhoo, peaks vist tähelepanelikumalt kuulama!

Kitarristina kumab temast muidugi Hendrixit läbi. Hendrixit kumab samas kõigist läbi. Hendrixit ei saa imiteerida, see on eriti nadi, aga Prince ei imiteeri, ta kannab lihtsalt traditsiooni edasi.

Ka Hendrixi tagant võib ju eeskujusid leida, Buddy Guy näiteks."

Prince on ise öelnud, et teda küll võrreldakse palju Hendrixiga, aga et keegi pole märganud, et ta on pigem Santana koolkonna mees. Kas sa vaidleksid temaga?

"Ei, ma ei vaidleks, aga eks Santanagi ole samast traditsioonist. Ma ei usu, et on väga palju kitarriste, kes on Hendrixist mööda saanud."

Jah Wobble

"Ta ju mängis Public Image'is. See oli väga hea bänd. Meeldis mulle palju rohkem kui Sex Pistols, kuigi ma saan aru, et Pistols on tähtsam bänd."

Kas sa Sex Pistolsi kontserdile lähed?

"Ei tea, vist ei lähe. Augustis on mul vähesed vabad hetked, oleksin hea meelega siis Hiiumaal. Kas Sex Pistolsi pärast maksab Hiiumaalt ära tulla...?

Lugesin just kellegi - kes see oligi... - intervjuud, kus ta rääkis pärast Sex Pistolsi kontserti Los ­Angeleses, et see oli palju parem kui 76. aastal. Et mida te jahute, et see uus on jama - ei, just praegu on nad väga hea bänd.

Olen mõelnud vahel, et mina peaksin ju ealiselt kuuluma pungimeeste hulka. Ja Tõnis Mägi ja Ivo Linna peaksid olema heavy-mehed, mitte biitlite mehed. Meil siin on ikka see kummaline ajaline nihe, sellest, et me nii eemal olime, eesriide taga."

Arvo Urb

"Arvo Urbiga kohtusin InSpes. 79 või 78. Äärmiselt hea trummimängija ja fantastiline partner.

Olen kõik plaadid koos temaga teinud ja paljuski tänu temale nad on ka sellised, nagu nad on.

Olen väga õnnelik, et temaga kokku sattusin."

Jaak Tuksam

"Jaak Tuksamit tunnen umbes samast ajast. Temal on ühed ilusamad Ernst Enno luulelaulmised eesti keeles. Vägev laulik."

Roald Jürlau

"Ootan kannatamatult Friday's Deali uut plaati, nagu mõni teine Axel Rose'i "Chinese Democracy't".

Priit Pihlap

Minu meelest on tal mõned väga head lood. Nii vanast Fixi ajast, kui uuest perioodist. Fix on mulle alati meeldinud, välja arvatud noore radikaali aastatel kui pidasin neid idasaksa bändiks.

Ka tema uus plaat on omas laadis hea.

Aga neist artistidest, kellest rääkisime, kes neist on sind kõige rohkem mõjutanud?

"David Sylvian kindlasti. Aga mis sa seda 50aastasega ikka räägid, mõjutatakse ikka natuke õrnemas eas. Sylvian, kui nii võib öelda, on mõjutanud.

Paar nädalat tagasi rääkisin ühe Saksa ajakirjanikuga. Otsis mind üles ja soovis intervjuud teha, kuna talle mu plaadid väga meeldisid. Et kuidas üldse saavad kaks asja nii erinevad olla - Ultima Thule ja mu sooloplaadid. Rääkisime sooloplaatidest, olulistest nimedest lapsepõlves ja nooruses, kelle najal ma kasvanud olen. Ja siis ta äkki küsis, et tema kuuleb seal hoopis David Sylviani. Et kas mulle on see nimi tuttav? Muidugi!"

Aga oled sa kellegi peale neist, mis tahes põhjusel, kade?

"Ei ole."