Miks vanemad mehed tahavad nooremaid naisi?
Mart Kadastik
“Kevad saabub sügisel”
Varrak, 2013. 222 lk.
“Nüüd ma mõistan, miks vanemad mehed tahavad nooremaid naisi. [–] See ei ole ainult kehaline külgetõmme. See on vaimne värskus, mida mehed noortest naistest otsivad. Nad vajavad käredavoolulist jõge, kuhu heites tunda erutuse vabastavaid võbinaid,” ütleb peategelane Henn (lk 165) Mart Kadastiku debüütromaanis. Kuid sellest – paratamatust ja ilmselgest – tõdemusest kuigivõrd sügavamale autor ei jõuagi.
“Kevad algab sügisel” jutustab neljast mehest vanuses viiskümmend pluss – arstist, ajakirjanikust, lauljast ja ärimehest. Romaani lõpuosas kasutab autor romaan romaanis tehnikat, sest ajakirjanik Henn ilmutab raamatu noore naise ja vanema mehe suhetest. Sealsamas paljastab (või peidab?) Kadastik oma tundeid debüütromaaniga seoses, lastes Hennul pabistada raamatu ilmumise pärast: “Ta kartis, et publik näeb teda läbi, näeb läbi riiete ja sõnade. Näeb tema tühisust, andetust, hirme, haavatavust. Ning kui inimesed leiavad üles kellegi veritseva haava, siis asuvad nad seda marutõbiste koerte kombel küüntega lahti rebima” (lk 188).
Marutõbiste koertena keegi Kadastiku ohtralt meediatähelepanu pälvinud romaani kallale küll pole tormanud. Esiteks oleks see ebasobiv, sest autor on juba vanema härrasmehena ennast sellisel teemal kirjutades pannud haavatavasse positsiooni; teiseks, keegi ei julge, sest meie ajakirjandusmaastik jaguneb nii nagu ta jaguneb; ja kolmandaks – pole nagu otsest põhjust ka. Romaan on korraliku struktuuriga, liinid on omavahel läbi põimitud ning on tunda, et Kadastik on esikteosesse pannud nii hinge kui südant. Hoolimata sellest, et ilmunud intervjuudes on ta rõhutanud teose irooniat, ei jää see lugedes silma (jättes kõrvale kogu teose ilmumise iroonilisuse laiemalt). Pigem võiks teksti käsitleda siira, ent samas veidi ettevaatlikuna – muidu oleks ju autor võinud kirjutada ausa memuaariraamatut oma põlvkonnast. Praegusel kujul jääb romaan siiski pinnapealseks, läbitunnetatud kohad vahelduvad konstrueerituga, kaasahaaravus ülesõnastusega, pingeline leigega. Samas võib Kadastiku viisakas ja konservatiivne väljenduslaad peale minna arvukatele lugejatele, sest ta ei ületa hea maitse piire ning teemadering puudutab paljusid. Tänapäeva suhteromaanid on tavaliselt vähem kujundirikkad ja lohakamad, kõnealune tekst on loetav mõlemale sugupoolele (kuid kirjutatud arusaadavatel põhjustel mehe vaatepunktist, naised on siin ennekõike kehalised olendid oma “tuttide”, “džunglipuhmaste”, “niude-nimmelihaste” ja “rinnapallidega”).
Kuid intrigeeriv teemavalik noorte naiste mõjust vanematele meestele jääb siiski vaid intrigeerivaks teemavalikuks. Pealispinna alla autor ei jõua – kuigi varemgi sama väitnud kriitikud on tema käest sugeda saanud, et nood ei ole lihtsalt piisavalt tasemel. Jääksin siiski enda ja oma taseme juurde. Jah, omaealiste abikaasadega on seksuaalsuhted alates teatud vanusest lahjemad, kui neid üldse on. Jah, feim ja sull ei aja ka enam mingist hetkest kõvaks, kuid midagi peab ju eluga peale hakkama. Aga “Kevad saabub sügisel” tekst paraku lendu ei tõuse, ei ärrita, ava ega eruta. Mis ei tähenda, et see romaan ei võiks ajaviitelugemise ja debüüdina arvestatav olla.
