Raamatu peategelased on tšehhi pagulased Irena ja Josef. Mõlemad on Kundera loomingus korduvad ülitundlikud individualistid, kellele elu labasus talumatu. Surmaga on neil inimestel tundlik ja intensiivne suhe, elu ja elujanust pakatavad labasevõitu lihtsad inimesed, empaatiavõimeta ignorandid, kohutavad neid. Just emigratsioon on andnud neile võimaluse vabaneda koormavaist sotsiaalseist sidemeist, vanadest ja viletsatest aegadest. Josef saab kergendunult oma kodumaal alles hoitud poisipõlve päeviku puruks rebida.

Niisiis on romaan emigrantide ja kohalejäänute nukker-valusast kokkupuutest, kus mõlemad on muutunud teineteisele tarbetuiks. Lahkunute elu on “mujal”, kui Kundera üht varasemat romaanipealkirja parafraseerida ning ka kohalejäänute elu pole enam seal, kuhu see kunagi jäi. Autor identifitseerib ennast pigem põgenikega, paigalejäänud on labased, ahned, elujanused ja ignorantsed. Romaani lõpus kohtuvad Irena ja Josef, kaks kaunishinge, himuras, lootusetus ja ängistavas suguaktis.

Muidugi pole Kundera romaan ainult lugu, vaid ka essee, milles esil varemgi käsitletud teemad nagu naasmine ja selle võimatus, ning vääritimõistmise patatamatus. Kundera kõneleb Odysseusest, kes ei mäletanud oma kodumaast pea midagi, aga ometi oli tal suur soov sinna tagasi pöörduda. Ignorant temagi.

Tegu on hästi läbikomponeeritud romaaniga, mis küll minu meelest ei lisa palju uut Kundera põhiteostele “Olemise talumatu kergus” ja “Surematus”. Teisalt on “Teadmatus” siiski avaram kui esimene prantsuskeelne romaan “Aeglus”, mis mõjus liialt tähendamissõnana. “Teadmatuse” mõju kahandab veidi raskuse ja lootusetuse vaim, mis raamatu peal hõljub. Pole teineteiseleidmist, helgust ja selgust, on vaid igavene ignorants.