Milan Kundera “Elu on mujal”
See 1970ndate algul tšehhi keeles kirjutatud romaan on nüüd meile jõudnud prantsuskeelse tõlke kaudu. Kunderal on olnud komme oma tõlkeid autoriseerida ja küllap on ta tänaseks romaanist ise prantsuskeelse “viimase versiooni” teinud. Mingi võõrapärane heli tungib aga ikka eestikeelsesse tõlkesse, näiteks on selles korduvalt mainitud kedagi Martinovit, kuigi Lermontovi tapnud duellandi nimi oli ju Martõnov, nagu teadis iga nõukogude koolilaps.
Mullu ilmunud süüdistuse valgel, nagu oleks Kundera noorukina välismaalt saabunud lenduri võimudele üles andnud, mõjub romaan eriti kurjakuulutavalt. Nimelt on selle peategelane noor ja lollist peast punane luuletaja, kes annab oma pruudi venna võimudele üles, mille tagajärjel kukuvad nii vend kui pruut “organite” kätte.
Siiski pole tegu mitte niivõrd poliitilise romaaniga kui ebaküpse ja enesekeskse inimese arengulooga, tema heitlustega ema lämmatava armastusega, eneseotsingutega, erootiliste raskustega. See on üldse lugu inimestest, kes keelduvad endale tunnistamast oma käitumise tegelikke motiive ja lasevad ennast juhtida eneseimetlusest. Kundera järgi – näiteid leidub ka teistes romaanides – on inimkäitumist kõige tõhusamalt juhtiv jõud ühiskondliku, aga veel enam seksuaalse tunnustuse vajadus. Ideoloogiliste või esteetiliste otsuste taga on sageli võimetus näidata oma rasvunud kõhtu või inetuid aluspükse. Nii loob erootiline vale poliitilise vale ja võimetus endale olukorrast aru anda toob kaasa inimliku katastroofi. Romaan lõpeb noorukist luuletaja surmaga, ta otsustab ennast solvumise ajel haigeks külmetada ja saabki sellega hakkama. Ilmselt on tema surm arvete õiendamine kunagise punase noorluuletaja Kundera kujuga.
