Milano uus siluett

Moe- ja messilinn Milano on aastaid taagana kandnud ka tööstuslinna imagot. Nüüd, Expo eel, on ta asunud oma siluetti disainima, taotledes oma uusarhitektuuris elegantsi ja suurlinlikku elitaarsust, täheldas Anneliis Aunapuu.

Kevadel, Milano messi aegu, olid linna kuumas südames väljas tulevaste kõrghoonete maketid, mis Milano siluetti tundmatuseni muudavad. Muljetavaldav näitus oli väljas linnakeskuses (Urban Center) Vittorio Emmanuele galeriis. Muutus peab toimuma aastaks 2015, kui Expo-näituse puhuks kogunevad sinna uudishimulikud kogu maailmast. (Muide, eelmine Expo olla toimunud Milanos täpselt 111 aastat varem.)

Muidugi tuleb luua uus näitusepiirkond, milleks on eraldatud kopsakas plats äsjarajatud messikompleksi lähistel, kuid enne seda on plaanis linnale uued maamärgid anda. Messiala ja linna vahele, mahajäetud tööstusrajoonide asemele, on kerkimas palju uut.

Kui Expo-näituseala peatorn hakkab linnale alla vaatama koguni 200 m kõrguselt, siis enamik teisi torne tehakse madalamad.

Kevadel märkasid messikülastajad, kuidas uue messikompleksi (Massimiliano Fuksas, 2005) ukse ette kerkib Jolly Hotelsi kaksiktorn (70 m). Selle projekti autor on Dominique Perrault, ning minu arvates on need hooned selge tsitaat Bolognast, selle kahest kandilisest viltuvajunud tornist. Omamoodi jin-yang avaldub tornide kahevärvilisuses: nende edelakülg kaetakse Carrara valge marmoriga, hämarasse kirdesse vaatav külg aga musta Nesala marmoriga.

Tipptegijate trio – CityLife

Kõige tähelepanutõmbavam tulevatest linnarajatistest, seda nii näitusel kui ka linna tulevases siluetis, on üliesinduslik pilvelõhkujakolmik CityLife, mida oli kutsutud projekteerima “kolm tenorit”: Arata Isozaki, Zaha Hadid ja Daniel Libeskind (viimane on lubanud projekteerida ka Milano moodsa kunsti muuseumi).

Tornidest madalaimaga on leppinud Libeskind

(156 m)­, samas on see kolmest kõige dekoratiivsem. Tema tavapärased ägedad nurgad on veidi tasakaalustunud, sirgjoontele on lisandatud purjena kaarduv põhimaht, meenutades veidi Dubai uhkust, Burj al Arabi. Viimast tasakaalustava püsttahuka pinda dekoreerivad kaootilised triibud, justkui kompenseerides aktiivsete nurkade taandumist üldvormist.

Zaha Hadidi spiraalselt väändunud torn (185 m) kombineerib kaldpindu, neid kumeruste abil ühendades, nagu daami vormiloomele iseloomulik on.

Arata Isozaki torn on lausa ootamatult lihtne, sirge ja selge. Kergelt kaarduvate vertikaalidega torn (216 m), mille topeltfassaad samuti veidi raapurjede kombel paisub, meenutab neist kõige enam Milano tornide isa, Pirelli torni (127 m, arhitekt Gio Ponti, 1960).

Tornide ümbrus on kujundatud ühise alana, kus on pääsud maa-alustesse parklatesse, basseinid, ühendusteed ja põnevalt kujundatud haljastus.

Lombardia uus maakonnakeskus

Kõige lähemal Milano seni ainsale kõrghoonele, Pirelli tornile, on praegu ehitatav Lombardia administratiivkeskus. Arhitektuurikonkursile (2004) laekunud tööde põhjal telliti lahendus, mis nõudis koostööd mitmelt büroolt: Pei Cobb Freed & Partners, Caputo Partnership ja Sistema Duemila, lõplik projekt valmis aasta pärast. Pealtnäha on see äärmiselt terviklik ja ei näi kannatavat koostöö sujumatuse all. Valmima peaks kompleks sel aastal.

Hoone koosneb neljast looklevast, teineteist aeg-ajalt puudutavast plokist, kus asuvad Lombardia administratsiooni makro-piirkonnad; ühenduskohad on sügavalt funktsionaalsed. Alumistel korrustel on kultuuriline, meelelahutuslik ja teenindusiseloom, kus ümber platside ja arkaadistike paiknevad mitmes ülesandes paigad näitusegaleriidest lasteaedadeni. Ühendatus jätkub ka teisel korrusel, mis on pühendatud rahvaga suhtlemisele.

Ühes otsas kerkib 160meetrine torn, mille avatud ja mitmekihiline loomus & ;uum l;ritab dialektiliselt suhelda lähedalasuva naabri, üksildase Pirelli torni kompaktsuse ja suletusega. Torni tippu luuakse katus-aed.

Porta Nuova

Üpris lähedal eelmainitutele on uus kompleks ühisnimetajaga Porta Nuova Sinna on ehitamisel viis torni (95 kuni 144 m), kõik mahuvad kõrgusrea algusesse, järgnedes kohe CityLife-kolmikule.

Siin on üritatud igati kõrghoonete seinte konkreetsust hajutada, paisates korruseplokke segamini, et tekitada ebakorrapära. Justkui oleks tegemist puuklotsidest tornide ja algaja torniehitajaga. Mängulist muljet süvendas kindlasti ka maketi mõõtkava. Kuid idee paistab hästi monotoonsust vältivat.

Mitmekesine kompleks ümbritseb keskset moelinnakut, La Città della Moda’t. Selle kesksed kõrghooned kaar­duvad ümber mitmetasandilise platsi, mis kannab hellitusnime Poodium. Moelinnak, mille plaani ja idee autoriks on Cesar Pelli, koosneb moemuuseumist, moekoolist ning kõigest sellest, mida on otsustanud ellu kutsuda laia erialase ja administratiivtoetusega fond „Milano – moe ja disaini linn“. Moemuuseum (MODAM) toimib näituse- ja uurimiskeskusena, samuti on ka moekool (School of Fashion) laia põhjaga koolituskeskus.

Maketil torkasid neist silma elamutornide paar Porta Nuova Isola (105 m), arhitektuur Boeri Studiost. Need tornid on kui kaasaegne versioon müütilistest Semiramise rippuvatest aedadest. Fassaadid on liigendatud tihedalt igas suunas väljaulatuvate terrassidega. Nendele on planeeritud ohtralt haljastust, nii et hooned nägid vähemalt maketil üsna sammaldunud välja. Kindlasti on tegelikkuses tulemus erakordselt inimsõbralik, eriti võrreldes tavaliste igavate elamutornidega.

Portello projekt ja uhke land-art

Üht ambitsioonikatest kompleksidest rajatakse parasjagu Portello piirkonda, endisele tööstusalale, kus varem asusid Lancia ja Alfa Romeo tootmiskompleksid. Sinna hakkab kuuluma mitmeid torne, sealhulgas neli juba valmis ehitatud elamutorni – Nuovo Portello (42 m), Stella A, B ja C (29, 45 ja 38 m). Ala muudab eriskummaliseks, elitaarseks ja efektseks 90 000 m2-l laiuv land-art, fantastiline pinnavormide kunst, mille on projekteerinud postmodernismi isa, arhitekt Charles Jencks ise. Sellel kõrgustega mängleval maastikualal on mitu eesmärki: esiteks – varjata elamuid ja parki liiklusmüra eest, teiseks – võimaldada rahval värskes õhus aega veeta ning kolmandaks – pakkuda linnakeskkonnas teretulnud vaheldust. Oma muruga kaetud järskude kallete ja silmatorkava spiraalkoonuskünkaga on see tõepoolest eriline vaatepilt, mis kevadel juba valmimisjärgus näis olevat.

Kohe selle kõrvale on kerkimas silmatorkav kompleks, mis kannab nime WJC ehk World Jewellery Center (maailma ehtekunsti keskus). Selle hoone fassaadil on kasutatud erilist klaasi, mis on lausa kunsti staatuses – tark, päevavalguse ja –soojuse mõjul elektriliselt oma omadusi muutev. Kompleks koosneb kaarduvast kõrgosast (71 m), kus on juveliiride kool, uurimislaborid, asutused, mis tegelevad väikesemõõduliste firmade arengu toetamise ja – teenindamisega ning madalast, väljaku mõõtmetes (3500 m²) keskosast, milles on kaubanduspinnad ja suhtlemisalad.

Linna planeerimisse ja hoonestusse on kaasatud ohtralt kuulsaid arhitekte. Sir Norman Foster on linna põhjaossa planeerinud Santa Giulia elamu- ja teeninduskvartali, Renzo Piano vastutab aga endise Falcki tehase ala ümberkujundamise eest. Need on vaid paar näidet.

Näha on, et linn on võtnud totaalset muutumist tõsiselt, kaasates oma silueti ümberkujundamisse maailma arhitektuurimaastiku parimaid tegijaid.