Millal sõda lõpeb?

Nüüd on ka USA juhid tunnistanud, et sõda Iraagis võib kesta veel 10–12 aastat. Kuigi lihtinimesele (kirjutasin sellest Luubis) oli enne sõja algust selge, et Saddami armee ei suuda ega ka taha ameeriklastega sõdida. Kuid sama selge oli ka, et Iraagi ühiskonda ei saa “amerikaniseerida” isegi mitte kümne aastaga. Realistlikumalt mõtlevad poliitikud oleksid pidanud meenutama varasemaid sõdu ja nendest kas või natuke õppima. Kui otsustamine jääb sõjaväelaste hoolde, siis on puru taga, sõjaväelane ei mõtle, vaid tegutseb “ognjom, štõkom i prikladom”, nagu meid punaarmees õpetati. Ega Ameerika sõduritelegi muud ei ole õpetatud. Arvestades tänapäeva sõjatehnika võimalusi, teevad nad seda maksimaalse tõhususega. Inimesed saavad surma ja sandistuvad.

Iraagi seniseid poliitilisi struktuure ameeriklased ei tahtnud ja ka alternatiivsed – usulised – struktuurid ei kõlvanud, et nendega koostööd teha. Kõlaval häälel teatati, et mingit islami riiki Iraagis ei tohi tekkida. Kolmandal jõul, läänemeelsel väikekodanlusel, on aga liiga vähe jõudu võimu võtmiseks. Võib olla on väikekodanlus kümne aasta pärast tugevamaks saanud. Okupatsiooniväed ei saa riigist enne lahkuda. Kuid metsavennad on võimelised neid pidevalt ohustama. Eestiski võitlesid metsavennad ameeriklastest palju tõhusamalt tegutseva punaarmee vastu enam kui kümme aastat. Seejärel jäi punaarmee peale, kuid 50 aastat hiljem pidi ikkagi Eestist lahkuma.

Mida rohkem on maad purustatud ja inimesi tapetud, seda raskem on kokkulepet saavutada. Peaksime veel küsima, kas USA okupatsioon on iraaklasi õnnelikumaks teinud, kui nad seda enne olid. Muidugi, paljudel on ameeriklaste tulekust kasu olnud. Bagdadi režiimil pole enam hambaid suus. Iraagi kurdid ei pea enam kartma araablasi ega ši’iidid sunniite. Kuid sunniidid kardavad nüüd ši’iite ja araablased, kelle jaoks on kõige olulisem hõimusolidaarsus, ei ole suutelised tegutsema üheskoos nii, nagu seda teevad lääne rahvad, kes on unustanud oma hõimukuuluvuse. Et rajada demokraatlikku ühiskonda, on vaja demokraatlikku inimest. Kus niisugust ei ole, ei tule ka demokraatiat. Kuid lääneriigid, mis on araablaste üle valitsenud enam kui sajandi vältel, ei ole kunagi olnud huvitatud araablaste ega teiste asiaatide rahvuslikust liikumisest ega nende harimisest demokraatia vaimus, sest diktaatorite abil on olnud kolooniaid hõlpsam valitseda.

Seetõttu ei ole araabia maades ka selgepiirilisi rahvuslikke liikumisi ega rahvusriike, mis ainsana suudaksid tagada ühiskonna stabiilsuse. Ei ole võimalik moodustada ühtset riiki rahvastest ja rühmitustest, mis üksteist silmaotsaski ei salli. On vaid kaks teed: kas diktatuur, mis seda riiki vägivalla abil koos hoiab, või demokraatia, mille oludes riik paratamatult hajub eri ühiskondadeks.

Kuna diktatuurid sünnitavad vaid vägivalda ja kodusõdu, siis oleks ilmselt õigem lasta seda laadi soerdlikel riikidel hajuda ja lasta rahvastel otsida mingeid orgaanilisemaid kooseluvorme. Kuid Iraagi puhul tähendaks see kurdide riiki põhjas ja ši’iitide riiki lõunas. Esimese tekkimist ei taluks Türgi, teine hakkaks lähenema Iraanile. USA-le ei sobi kumbki.

Üha olulisemaks muutub ajategur. Kümne aasta pärast on maailm hoopis teistsugune. USAs on võimul hoopis teised presidendid ja riigi prioriteedid on muutunud. Keegi ei mäleta enam, miks seda sõda oli vaja alustada. Samuti nagu Vietnami sõda, mille mõtet sõja lõppedes enam keegi ei mäletanud. Või siis Afganistani sõda, mis muutus mõttetuks ja millega uued poliitikud Kremlis ei osanud midagi peale hakata. Kui sõda lõpeb eimillegagi või veel suuremate probleemidega kui alguses, siis milleks seda üldse pidada? Tuleks otsida poliitilist kompromissi ja ära minna. Maailmarevolutsiooni hegemooni Nõukogude Liitu enam ei ole ja araabia maad ei kujuta endast USA-le mingit sõjalist ohtu. Terroristid on nõrk ettekääne, need on kogusummas vähem ohtlikud kui liiklushuligaanid. Viimased tapavad rohkem inimesi. Vastuseta jääb aga küsimus, kuidas on terroristid seotud riikide salateenistustega. Eesti kogemusest teame, et metsavendlust organiseeris ja juhtis muuhulgas ka NKVD oma Londoni residentide kaudu. Päris kindlasti on teada, et Palestiina terroristid said abi KGB-lt. Analoogia põhjal võib arvata, et ka islamiste juhib mõni kõrgem huvi. Noored enesetapjad ei pruugi seda teadvustada. Võib isegi küsida, mis oli enne: kas plaan terrorismivastase sõja alustamiseks või 9.11. Sõdu on alustatud sageli mingi propagandistliku lavastusega.

Iraagi sõja mõttetust kinnitab veel USA poliitikute lapsik valetamine enne sõja alustamist. Saddam oli vanaks jäänud ja pärast Lahesõda ei olnud tal enam jõudu uueks rünnakuks. Ta oleks hääbunud sama moodi nagu Castro Kuubal. Kõige parem võimalus Saddami režiimi likvideerimiseks oli olemas Lahesõja ajal. Kuid siis USA ei vajanud vaba Iraaki, Saddam oli USA-le vajalik kui kuri koer, kes oma naabreid, eeskätt Iraani, pidi vaos hoidma. USA toetas Saddami ka sõjas Iraani vastu. Seetõttu näeme, kuidas ühe diktaatori turuväärtus sõltub tema rollist suurriikide poliitikamängudes. Diktatuur, mis on meelepärane suurriigis võimul olevale režiimile, sobib demokraatlikku süsteemi, kuid sõltumatut poliitikat ajavad rahvuslased paraku mitte. Seega ka demokraatia pole eesmärk omaette, vaid on sõltuvuses muudest huvidest.

Kas meil on ilmtingimata ja pimesi vaja toetada USA neocon’ide põikpäiseid juhte? Tuginemine valele nii suurtes asjades laostab ühiskonda kõlbeliselt. Kui meil on kohustusi USA vastu – nagu vasallil oma senjööri vastu –, siis võiksime teha selles seoses midagi arukamat kui üheskoos mõttetut sõda pidada.