Milleks seda filosoofiat veel vaja on?

Viimasel ajal olen olen tööga seoses kokku puutunud igat sorti haridusbürokraatide ja koolikorraldajatega alates ülikooli lugematutes nurgatagustes kohvi järele lõhnavates kontorites istuvatest tädidest kuni ministeeriumi tähtsate onudeni välja.  (Paraku on meil Eestis ikka veel nii, et mida kõrgemale minna, seda väiksemaks jääb tädide osakaal).  Kui neile filosoofia õpetamisest rääkida, siis tõmbuvad ametnike ninad kirtsu.  Ainult mõni üksik naeratab heldinult ja andestavalt.  „Ei tasu ära,“ nendivad erakoolide rahalugejad.  „Ei tea, kellele seda filosoofiat vaja on?“ imestavad riiklikud spetsialistid.  Ja küsivad: „Öelge Teie, kes Te neid filosoofe koolitate, mitmele haritud filosoofile on Eestis olemas töökoht?“

Olen proovinud neile filosoofiat kasulikuks seletada.  Bürokraatidele olen öelnud, et filosoofiaharidus on piisavalt universaalne, et võimaldada tööd ükskõik millisel erialal.  Filosoofiaüliõpilane omandab loogilise ja kriitilise mõtlemise võimed ning suudab seda hiljem ükskõik millises valdkonnas ära kasutada.  Tema õpivõime on tänu mõtlemisvõimele teistest kõrgem, mistõttu ta omandab kergesti ükskõik millised oskusteadmised nagu näiteks raamatupidamine või ajakirjandus.  Loetlen oma rikkaks saanud kursusekaaslaseid... ja näen, et minu jutt ametnikku ei vaimusta.  Tema tahaks, et ajakirjanikuna töötaks ikkagi vastava kraadi saanud inimene. 

Poliitikutele olen rääkinud, kuidas demokraatia vajab mõtlevaid kodanikke ja kuidas mõtlemine kui niisugune juba aastatuhandeid filosoofia uurimisobjektiks on olnud.  Ja kes teab, võib-olla polnud see juhuslik, et filosoofia ja demokraatia ühes kohas sündisid.  Üks poliitik meenutas mulle selle peale, mida demokraatlik Ateena Sokratesega tegi.  Aga üldiselt jäid poliitikud seisukohale, et kodanikud võiksid mõtelda juhul kui on selge, kes selle mõtlemise kinni maksab.

Tõdesin, et olen filosoofia vajalikkust valesti seletanud.  Üritasin seda sobitada taustsüsteemi, kus ülikooliharidust võetakse kui ühte rahvamajanduse haru, mille funktsioon on erialaspetsialistide ettevalmistamine.  Kõik algab sellest, et majandus ja riiklus vajavad teatud oskusteabega spetsialiste.  Ministeeriumis istub ametnik, kes võtab ühiskonna vajadused kokku ja koostab vastavalt sellele riikliku koolitustellimustabeli.  Ülikoolid lasevad viie aasta pärast välja õige arvu kõrgekvaliteedilisi erialaspetsialiste, kelle töölerakendamisel tõuseb Eesti heaolu ja omariiklus järgmistele kõrgustele.  Kõik on lihtne ja selge nagu Orwelli „1984“-s või nagu nõukaaegses plaanimajanduses!  Filosoofiat ja muid humanitaarteadusi on küll tarvis, kuid marginaalsetes suurustes; täpselt niipalju kui vastavate erialade õpetajate kohtade täiteks inimressurssi kulub.

Alles hiljem meenus mulle elementaarne tõsiasi, et filosoofiat pole vist keegi kunagi selleks õppinud, et sulanduda süsteemi.  Ning filosoofiat pole kunagi sellepärast õpetatud, et sotsiaal-majanduslik süsteem veelgi libedamalt töötaks.  Filosoofia vajalikkus saab kummalisel kombel märgatavaks alles siis kui me loobume mõtlemast ühiskondliku kasu peale ja suuname oma tähelepanu inimesele endale.  Mida on ühele inimesele eluks vaja arvestamata tema sotsiaalset keskkonda ja materiaalseid vajadusi?  Filosoofid on juba kaks ja pool tuhat aastat rääkinud, et:

            Inimene elab mitte selleks, et olla kasulik, vaid selleks, et õnnelik olla. 

            Et õnnelik olla, on vaja teada, mida on õnne jaoks tarvis. 

            Niisuguseid teadmisi kutsutakse tarkuseks.

            Ülikoolis õpitakse selleks, et targaks saada. 

Haridusbürokraatide seltskonnas hakkab selliste truismide lausujal piinlik – nii kohatud tunduvad tema sõnad.  Kohatud nii otseses kui ka kaudses mõttes; nad kõlavad ebasündsalt, ja nad ei kuulu selle arutluse koha juurde – ei kuulu samasse taustsüsteemi.  „Kas te võtate siis endale vastutuse nende vabamõtlejate ees, kes pärast näljasena mööda Eestimaa teid ringi hulguvad?“ heitis mulle keegi ette.  Mõistsin, et tegelik hariduspoliitiline küsimus on järelikult selles, kas kellelgi on õigus õppida seda, mida ta tahab, arvestamata sotsiaal-majandusliku süsteemi vajadusi.  Kas ühes demokraatlikus ühiskonnas on inimesel õigus lihtsalt iseeendast lähtuda?  Ja kas kellelgi on õigus selliseid inimesi õpetada?  Ja veel küsimus, mida demokraatlikus ühiskonnas poliitiliseks peetakse: kes peab sellise hariduse eest maksma?

Kõige sõgedam variant oleks see kui riiklik koolitustellimus koostataks ainult majandussüsteemi huvisid silmas pidades ning õpetataks vaid neid erialasid, mille oskusteavet vajavad sellised õitsvad majandusharud nagu pangandus või ehitus.  Huvitatud majandusharud oleksid võimelised vastava oskusteabe ise kinni maksma.  Aga on meil siis tarvis mingisuguseid metafüüsika järele lõhnavaid arutlusi õnnest?  Kas meil on vaja inimest, kes selliste tarbetute mõtetega ringi hulguks?  Süsteemi toimimise seisukohalt neid tõepoolest vaja ei ole.  Vastus sõltub aga jällegi sellest, millises süsteemis mõtelda.  Kas noor inimene on süsteemi toormaterjal või räägime me jälle mingist iganenud metafüüsilisest vabaduse aatest?  Ja kas ülikool on süsteemi kaadrit ettevalmistav osa või täidab ta oma ülesande alles siis kui ta on ennast süsteemist vabaks võidelnud?  Sellised erinevad kuid kõik kahtlaselt „tarbetud“ inimesed nagu Immanuel Kant, Noam Chomsky ja Jacques Derrida on kirjutanud, et hariduse väärtus on pöördvõrdeline sõltuvusega süsteemist.

Hariduse väärtus on pöördvõrdeline sõltuvusega süsteemist.