Näidendi kirjutas 30 aastat tagasi Hans Christian Anderseni muinasjuttude põhjal Mati Unt. Uued laulud mõtles välja Rein Rannap, laulusõnad lavakooli 2004. aastal lavastajana lõpetanud Laur Kaunissaare. Kui lisada, et suvel mängiti näidendit juba mitmel pool Eestis Rändteatri tuuril ning selle käigus laulsid tudengid kontserdil koos ansambliga Genialistid samu laule, saame nii mahult kui territoriaalselt väärika multikultuurisündmuse.

Näidendit on korra varemgi lavastatud. Noorsooteatris 1976, samal ajal, kui Unt seal kirjandusala juhatajaks oli. Autor on ära kasutatud kuus Anderseni muinasjuttu, nende seas ka ilmselt tema kõige absurdsemad, teatraalsemad ja muus mõttes undilähedasemad "Keisri uued rõivad" ja "Hoiupõrsas, kes ei suutnud kõliseda".

Ingo Normeti sõnul on Undi maailmanägemine ja kirjanikukäekiri aja jooksul üha paremaks muutunud. "Tinasõdur..." tundub olevat diplomitööks ideaalne näidend. Palju ümberkehastumisi. Vähe sõnu, palju etüüde. Palju allteksti. Näiteks Kunstööbik (Maarja Mitt), kellel pole teksti järgi suurt midagi teha, aga see ei sega tal meelde jäämast. Samuti Rott (Mart Kase), kes on enamjaolt Undi väljamõeldis ja tegutseb omamoodi suhtekorraldajana inimeste ja nukkude vahel.

Näidend siksakitab nagu tuulelohe kord laste, kord täiskasvanute mõttemaailmades. Vähe süžeed, seda rohkem meeleolude varieerimist. Väga lihtsad, aga väga eredad kujundid. Tundub, et Unt on Anderseni narratiivide katkestamisest ja segipaiskamisest lausa lõbu tundnud.

"Tinasõduri..." tugevus seisneb selle autorite vaimses suveräänsuses. Esiteks pole Unt suuremat hoolinud Anderseni tekstide vaimumaailmast. Teiseks pole Normet hoolinud näidendile mingi kindla ideelise põhja andmisest (mis Undi ajal, kui kultuur oli vaimse vastupanu teenistuses, oli kindlasti olemas). Kolmandaks ei hoolinud Rannap laule tehes üldse näidendi muudest komponentidest.

Lavastuse lauludel on omaette väärtus. Kas või sellepärast, et muud teksti pole palju. Kõigepealt pidid tudengid ise laulusõnad välja mõtlema. Ei saanud hakkama. Ägasid muude tööde ja ajanappuse käes. Ühel heal päeval astus Kaunissaare vana kooli kateedrist läbi. Talle näidend meeldis, esimesed paar lugu sündisid ruttu.

Heliloojaks kutsus Rein Rannapi Ingo Normet. Näidendis Siga mängiv Uku Uusberg täheldab: "Ingo on üldse kõikidest geeniustest vaimustuses. See ongi tema suurus." 

Rannap ei lugenud meelega näidendit, vaid lähtus üksnes laulutekstidest, mis olid tema arvates täiesti iseseisvad: "See oleks piiranud inspiratsiooni. Alles peaproovil nägin tükki esmakordselt."

Lavamuusikat on Rannap vähe kirjutanud: laule ainult kolmele näidendile ja sedagi kaugetel seitsmekümnendatel. Esimene oli kummalisel kombel samuti Undi näidend "Kolm põrsakest ja hea hunt". Siis veel "Naksitrallid" ja 1975. aastal tollases Noorsooteatris mängitud "Protsess", kus laval oli terve Ruja, sest "siis oli proge moes".

See, et mõned laulusõnad on väga iroonilised, mõned väga lüürilised, heliloojat ei häirinud. "Neis sõnades oli selge meeleolu ja laulupärane rütm. Taotlesin kõige lihtsamat lahendust. Ma ju tean, mis näidendis lauludega tehakse - muudetakse nende kohti, mõni tehakse tükkideks. Näidendi muusikat tehes ei saa kõiki tundevarjundeid jälgida. Kuidas Juhan Viiding oma laule tegi? Muusika oli õige lihtne, 30ndate aastate kupleede laadis. Kõik see iroonia ja valu, mis neis leidub, tuli esituse nüanssides."

Sõnadega oli varem Vikerkaares avaldamist leidnud, kuid ennast luuletajaks mitte pidav Kaunissaare aga tõsiselt hädas. Täpsemalt viimase, "Lõpulaulu" omadega. Lavastaja poolt seatud (järjekordne) tähtaeg lähenes. "Läksin Raadi kalmistule, et rahulikult istuda ja mõelda. Käisin ringi, mõtted olid otsas. Istusin siis ühele hauapingile ja hakkasin kirjutama - ega see ei olene ju enda tahtest. Tundus, et on täitsa hea. Tõstsin siis pilgu, tahtsin näha, kelle haud on. Vaatab mulle otsa üks vuntsidega mees, all kiri: August Kitzberg."

Kitzbergi mõju oli suurepärane, nii Baleriini osatäitja Agnes Aaliste kui Uku Uusberg tunnistavad just selle oma lemmiklauluks. Aaliste pihib: "Mul on seda lauldes paar korda pisarad silmis olnud."

Ingo Normet valis tudengitele esimeseks diplomitööks lastenäidendi meelega: "On lapsi, kellele meeldib väga tähelepanelikult laval toimuvat tegevust jälgida, ja on lapsi, kes ei suuda viieks minutikski keskenduda. Muidugi on see raske - sellepärast ma lastenäidendi valisingi."

Uusberg lisab, et see oli tõesti väga riskantne lasteetendus. "Ilma tudengite energia ja särata näeks see laval välja nagu üks selge lugu. Mida see näidend aga tegelikult pole. Eks Ingo arvestas, et me tuleme täie auruga ja paneme ära."

"Tinasõdur..." pani teda mõtlema, mis asi on üldse näidend. "Siin on peidus palju ilusaid asju. Näiteks mälestuste tähtsus. Kui õnnelikud on inimesed, kellel on mälestusi." Samuti lavastajaks õppiv ja ansamblis Chupacabra laulev Robert Annus (Tinasõdur) arvab: "Nii palju kui on näidendis muinasjutte, on ka lugusid. Ja igas loos on oma põnev ja ilus sõnum."

Mööda Eestit rännates nähti üpris erinevat publikut. Uusberg ja Annus meenutavad, et kõige parem publik oli neis kohtades, kus on oma teater. Näiteks Rakveres ja Pärnus. Aga ka Saaremaal ja Hiiumaal. Ka Kehtna väikeses saalis oli väga soe publik. Aga näiteks Valgas ja Jõhvis jalutasid lapsed saalis ringi või ka ustest välja. "Ega korraldajad ka ei saanud eriti aru, mida me teeme. Halb oli ka väga suurtes saalides, näiteks Põlvas. Mida lähemal rahvale, seda parem, sest see on külma atmosfääriga tükk."

Suvetuur oli lavakooli tudengitele karmiks kooliks. "Mõnel ööl saime viis tundi magada," meenutab Uusberg. "Ja need, kes tahtsid õhtul veel paar-kolm tundi üleval tiksuda, ei saanud peaaegu üldse. Tunnetasime üksteist palju rohkem kui koolis. Psühholoogilised suhted olid kriisis - kuigi me harjumusest armastame üksteist niikuinii. Oleks Normet kaine mõistusega arutlenud, kui raske see on, ta poleks meid tuurile lasknud. Koolis oli isegi raske, oleksime tahtnud end suvel välja lülitada. Aga me ei tunnetanud j u raskust ette."

Draamateatri esietenduseni on veel aega. Mida vahepeal tehakse? Normet: "Konkretiseerime ja täpsustame. Pluss muusikaproovid. Aga peamiselt hakkame uue diplomilavastuse, Tšehhovi "Kajakaga" proove tegema."

Elu maitseb hästi

"Maailm on jutt. Ta räägib, aga räägib - millest?" kõlavad näidendi lõpulaulu viimased read. Kui vastust otsida, siis räägib "Tinasõdur, baleriin ja siga" väga lihtsatest asjadest. Et elus on paljud asjad halvasti. Aga kui väga loodad, läheb siiski hästi. Või peaaegu hästi. Tinasõdur kukub tulle ja sulab ära. Iseenesest kurb. Aga kas tal aastakümneid kapi taga virelda parem oli? Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

"Maailm polegi nii paha paik, kui võtta kõike nii, nagu see tegelikult on," leiab põrnikas ühes Anderseni muinasjutus. Või nagu laulavad kelmid rätsepad "Tinasõduris...": "Oh, küll elu möödub ruttu, kuid ta maitseb hea." Aga võib ka lausa Sea kombel maailmaga suhestuda: "Sõbrad, elu on lihtne / ja minu sõnum on napp - / kõige tähtsam on elus - / olgem nüüd ausad - papp. Mina armastan raha, / raha armastab mind. / Muud mina teada ei taha - / ütle, mis on sinu hind."

Kaunissaare võtab näidendi idee kokku: ""Tinasõdur..." on väike kujundite nägemise käsiraamat. Muinasjutud on ju mõistulood. Meie asjases maailmas - vähemalt selle maailma kajastamine meedias on asjane - läheb paratamatult kaotsi oskus näha kujundeid ja oskus asju lihtsalt sõnastada. "On vahel nukker küll, et kõik on liiga päris," nagu "Lõpulaul" ütleb. Näidend näitab, et skeemid on tegelikult lihtsad, ning paneb need asjamaailmale päitseks pähe."

Ingo Normet: "Nagu kõik head näidendid, räägib see elust ja surmast. Millegipärast on head muinasjutud ühtlasi ka väga julmad." Anderseni melanhoolia ja sentimentaalsus ning noore Mati Undi iroonia ja kujunditega mängimise lust põimuvad "Tinasõduris" avara elutunnetusega tervikuks. Superlatiive võiks kuhjata palju: lavastusele, näitlejatele, autorile, heliloojale.