Millest uluvad hundid?
Milline ja kui suur on huntide populatsioon Eestis?
Kui räägime üldarvust, siis Eestis on ligikaudu paarsada hunti. Seda on just parasjagu. Eelduseks muidugi see, et see hulk on üle Eesti enam-vähem ühtlaselt jaotatud, et hunte oleks rohkem loodusmaastikes ja vähem põllumajanduspiirkondades. Aga kui populatsioon hakkab kontsentreeruma nii, et mõnes piirkonnas on huntide tihedus liiga suur, siis tekivad probleemid. Nagu praegu saartel. Saarte mure on ka see, et seal on rohkem lambakasvatust. Loodus kannataks hunte märksa rohkem välja, aga inimene mitte. Sotsiaalne taluvuspiir on kordi madalam kui keskkonna kandevõime...
Saartel on poollooduslikud kooslused, hooldatavad rannakarjamaad ja sinna ei saa ümberringi kaitseaedu rajada. Aga ega hundid lollid pole – kui neil on lihtsamini kättesaadav toit, siis nad võtavad selle. Lammas ei jookse ära ega hakka vastu, erinevalt metsloomadest.
Ilvest hunt vist kardab?
Ei karda. Pigem vastupidi – ta võib isegi ilveselt tema saagi ära võtta. Pealegi, hunt on ju karjaloom, ilves aga üksiku eluviisiga.
Aga põder?
Suurele põdrale hunt üldiselt kallale ei lähe, kuna see võib talle halvasti lõppeda. Meil on metsades piisavalt palju väiksemaid saakloomi: kitsed, metssead, koprad, hirved jne. Aga põdravasikaid võib ta püüda küll. Põdravasikas on suuremale hundikarjale paras kogus toitu, kitsest või metsseapõrsast jääb väheks.
Sügisel õpivad hundikutsikad jahipidamise ja murdmise kunsti. Kui nüüd metssigu nõnda hoogsalt notitakse, siis kuidas selline olukord hunte mõjutab? Mida see endaga kaasa toob?
Sigade suurem küttimine toimub praegu seakatku pärast. Nii on lootus, et katk ei levi edasi. Jahimees kindlasti ei taha sea arvukust väga alla võtta, aga katk võtab sead täiesti ära. Nii et tegemist on justkui katku ennetusmeetmega. Pigem võiksime rääkida sellest, et kui seakatk hoogsalt üle Eesti levib ja sea populatsiooni väga madalaks võtab, mis siis hundist saab. Kindlasti on see hundile probleem. Tema juurdekasv väheneb ja teiste loomade, sealhulgas ka lammaste murdmine suureneb. Praegusel hetkel on metssiga hundile põhitoit.
Vaata, 2010. ja 2011. aastal olid väga rasked talved. Enne seda oli metsades palju metskitsi. Siis oli hundi põhitoit metskits. Kuna aga karmid talved andsid kitsede populatsioonile tugeva põntsu, sai hundi peamiseks toiduks metssiga. Kusjuures, kui nii kitsi kui sigu oleks palju, eelistaks hunt kitsi. See on talle parem saak. Seda ilmselt nii maitseomaduste kui ka saagipüüdmise keerukuse tõttu. Kui võrdluseks tuua jahikoerad, siis toorest metssealiha nemad ei söö. Küll aga maiustavad nad hea meelega nii toore kitse- kui ka põdralihaga. Ka võivad suured sead olla hundile ohtlikud, mistõttu nad eriti ei julge suuri sigu rünnata. Susi eelistab põrsaid, kuid tugev emis võib neid kaitsta. Kuigi kits jookseb kiiremini eest ära, on ta siiski ohutum saak. Kiiruseprobleemi on hunt lahendanud mitmesuguste jahitaktikatega, kus kits võetakse „lõksu“. Hundikarjas toimib tööjaotus väga hästi.
Hundid on väga sotsiaalsed loomad, elavad kambakesi koos. Juhtpaar, ema ja isa, elavad nii kaua koos, kuni üks neist hukka saab. Nii pika aja peale õpitakse ühiselt jahti pidama ja koostööd tegema. Mis puudutab kutsikate õpetamist, siis tõepoolest räägitakse, et sügisel kutsikaid õpetatakse. Tegelikult aga õpivad kutsikad pikema aja jooksul. Ega neid eriti jahile kaasa ei võeta. Praegu sügisel on hoopis niimoodi, et kutsikad on suhteliselt väikesed ja abitud. Jahil osalemine on nende jaoks suur risk. Neil pole ei jahiks vajalikku koordinatsiooni ega reaktsiooni. Suus on neil piimahambad. Lapsed ikka jäetakse natuke eemale jahi ajal ja hiljem kutsutakse nad sööma. Kui kutsikad on väga väikesed, siis söövad vanemad kõhu täis ja oksendavad kutsikate jaoks liha välja. Kui aga kutsikad juba pisut suuremad on, toovad vanemad nad pärast jahti söögiplatsile. Aga aktiivsest jahist nad praegu osa ei võta. Kutsikad liituvad jahiseltskonnaga pigem alles talvel.
Hundid on väga territoriaalsed. Nad märgistavad oma territooriumi, kaitstes seda nõnda teiste huntide sissetungi eest. Uriiniga tähistatud piirialadele tekib seetõttu justkui lõhnaaed, mida võõrad hundid aktsepteerivad ja sealt eemale hoiavad.
Hundi suurim vaenlane on inimene. Inimene on hundi väljasurevaks liigiks küttinud. Huntidega on inimestel vist selline armastuse-vihkamise suhe: ühest küljest on nad meie jaoks müstilised metsaelukad, keda austatakse, ja teisalt tüütud ja ohtlikud konkurendid. Need on väga stereotüüpsed arusaamad huntidest. Millised on need huntide küljed, mida inimene ei tea või millest piisavalt ei räägita? Millised on müüdid, mida peaksime kindlasti ümber lükkama? Millised on hundid tegelikult?
Tead, huntidega on niimoodi, et mida rohkem sa neid tundma õpid, seda rohkem saad aru, kui vähe sa neist õieti tead. Ses suhtes on su küsimusele, millised on hundid tegelikult, raske vastata. Aga täpselt nagu ütlesid, nad on läbi ajaloo olnud inimesele peaaegu ainsad tõsiseltvõetavad konkurendid, seda nii jahimeestele kui ka karjakasvatajatele. Ja samas on nad ka müstilised olevused, keda näiteks meie esivanemad väga austasid. Ja seda seni, kuni nad veel „paganad“ olid, kui neid veel polnud pööratud ristiusku. Piibli järgi pole hunt ikkagi jumala, vaid saatana loodud elukas. Ka teised kiskjad loodi kuradi poolt, et jumala loodud olevusi kiusata. Ristiusk tõi kaasa hundi vihkamise. Vanad eestlased ei julgenud tegelikult hundile liiga teha. Levisid legendid, et kui hundile halba teed, siis tema teeb sulle halba vastu. Ristiusklikud seda ei uskunud ja püüdsid kõikide vahenditega hunti hävitada, lausa hundisõjaks on seda nimetatud. Põhjuseks oli peamiselt kariloomade murdmine. Hunt suutis aga siiski selles sõjas ellu jääda, kuna on ülimalt hea õppimisvõimega ja intelligentne.
Kas hundiviha võis tekitada ka inimeste murdmine ja marutõbi?
Just. Marutõbi väljendus huntidel eriti tugevalt, hunt muutus väga agressiivseks, ründas inimest ja võis tekitada raskeid vigastusi.
Vanades kirikuraamatutes on kirja pandud, kus hundid inimesi murdsid. Teadaolevalt murdis hunt Eestis viimati inimese vist aastal 1876. Praegu on metsad saakliike täis ja olukord täiesti teine. Hundil on metsas palju süüa. Ta ei peaks tegelikult ka lambaid võtma, aga lammaste võtmine on tema jaoks lihtsalt niivõrd lihtne. Inimest näeb hunt endast palju tugevamana tänu tema kasutuses olevatele tulirelvadele ja seetõttu kardab teda väga. Võib öelda, et hunt suhtub praegu meisse samamoodi kui meie esivanemad hunti – hirmu, kuid aupaklikkusega.
Lammaste puhul aga hunt ei tea, et need on inimese omad. Tema jaoks on lambad lihtsalt üks vähese tööga kättesaadav toit, justkui sotsiaalabi.
Hunt on laisk?
Kergema vastupanu teed minemine on kõigile omane. Seda nimetatakse oportunismiks. Tuleb kõik pakutavad soodsad võimalused ära kasutada. See on tarkus.
Mis oleks halvem, kui hunte poleks?
Ainult linnas elavale inimesele, kes metsas ei käi, on täiesti ükskõik, kas meil on hundid, põdrad või metssead. Aga hunt on tippkiskja. Ja tippkiskja olemasolu looduses näitab seda, et loodus on terve. Kui tippkiskjad saavad oma funktsiooni täita ja olla osa ökosüsteemist, siis on süsteem oluliselt rikkam ja tal on tugevam vastupanu ka mitmesugustele välistele muutustele. Kui liigirikkus on väike, on süsteem nõrgem. Nõrk organism peab aga halvemini vastu välistele mõjudele, ökosüsteemi puhul näiteks kliimamuutustele.
Hundid kontrollivad väiksemate kiskjaliikide arvukust ja on evolutsiooni käigus tugevdanud saakloomade populatsioone. Samal põhjusel, miks nad lambaid murravad, ehk siis „laiskusest“, murravad nad ka looduslike saakloomade puhul neid, kes on nõrgemad kui teised liigikaaslased. Neid, kes ei saa vastu hakata, kes jooksevad aeglasemalt, on vigastatud jne. Tugevamad jäävad aga ellu. Evolutsiooni käigus on hundid seega neid tugevdanud. Tänu sellele on näiteks põdrad meil suured ja tugevad. Kiskjad on põdrad selliseks kujundanud.
Millest hundid uluvad? Kas sa oskad hundi kombel ulguda? Kui ma ulgumise ära õpin ja metsa ulguma lähen, kas hunt vastab mulle?
Ma olen kindel, et iga inimene, kel on vähegi laulusoont, nagu sul, suudab ära õppida hundi ulgumise. Võib-olla mõnel väga peene häälega naisterahval see väga ei õnnestu, kuigi emahundid teevad ka isastest kõrgemat häält. Muidugi tuleks selleks enne metsas käia ja päris huntide ulgumist kuulata. Aga millest nad uluvad? Tõenäoliselt on neil väga palju sõnumeid, mida nad kommunikeerivad ja teineteisega vahetavad. Ega me täpselt ei tea, aga kindlasti annavad nad märku kutsikatele, et on aeg sööma tulla, edastavad hoiatusi, otsivad partnerit, teisi karjaliikmeid.
Kuna huntidel on väga suur territoorium, siis ulgumisega suhtlevad nad peamiselt teiste oma karja liikmetega. Suhtlemine naaberkarjadega toimub ikkagi just lõhnamärgiste abil.
Aga inimesele vastab hunt küll. Põhjus, miks ta inimesele vastab, on eelkõige uudishimu, et kas nende territooriumil on mõni võõras hunt. Siis peavad nad märku andma, et see ala on juba okupeeritud. Kui ulguda kutsikate läheduses, siis nemad hakkavad peaaegu alati vastu ulguma, kui vanemaid läheduses pole. Aga kui neil vanemad juures on, siis nemad võivad käskida lastel vait olla, sest üsna sageli saab hunt ikka aru, et ulguja pole päris hunt.
Isegi siis, kui inimene on ulgunud ja huntidega suhelnud ning ta on lõhna järgi ära tuntud, vastab hunt talle järgmine kord ikkagi. On üsna tõenäoline, et neile meeldib suhelda. Ilmselt ei ole nad tuttava ulgumise peale enam kuigi närvis, nad teavad, et see on üks konkreetne ohutu tegelane, kes nendega rääkimas käib.
Samas on liigne ulgumine inimese poolt ikkagi häirimine, mis segab huntide normaalset elurütmi. Seetõttu ei poolda ma seda, kui näiteks loodusturistide jaoks hakatakse hunte peibutama, et nende ulgumist kuulda.
Kas sulle on hundid vastanud?
Jah, on ikka. Kuigi ma ei ole väga kogenud peibutaja.
Kui hunt oleks inimene, siis milline ta oleks?
Ta oleks kindlasti abikaasana väga truu. On küll uuringuid, et iga kord see nii pole, kuid valdavalt ollakse siiski oma kaasale truud. Üldiselt on nii, et karjas sigivad ainult üks isa ja ema. Kord paari moodustanud isane ja emane elavad koos kuni ühe poole surmani.
See inimene oleks kindlasti väga tugev. Ta ei oleks taimetoitlane. Ta oleks osav jahimees ja kütiks ise oma saagi. Ta oleks väga hea pere eest hoolitseja. Hoiaks hästi lapsi, toidaks neid ja kasvataks nad suureks. Kui talle vähegi võimalust antaks, siis kasvataks ta neid nii kaua, kuni nad saavad iseseisvalt hakkama.
Ta oleks väga õppimisvõimeline, õpiks kogu elu.
Hunt oleks sõjaväelasena puhas kuld?
Jah. Hundi rind on rasvane. Ta oleks kindlasti hea sõdur ja oma kodu valvur. Levinud väljend „kuri hunt“ on tegelikult õige vaid juhul, kui ta teiste liigikaaslaste eest ennast, oma kodu ja poegi kaitseb. Muul puhul hunt kuri ei ole ning kellegi peale viha ei pea. Hunt ei lähe kunagi närvi. Kui ta närvi läheks, siis oleks temaga lõpp. Ta ei saa endale lubada endast välja minekut ning peab olukordi täiesti külmalt lahendama. Inimene üritab viha ja kurjust hundile omistada ainult sellepärast, et too on kiskja. Sellised omadused nagu kurjus, vihkamine, ahnus, aplus ja kadedus on tegelikult loomariigis omased ainult inimesele.
Ma ei usu, et hunt toimetab ainult instinktide mõjul. Huntide mõttemaailm toimib teistel alustel kui inimese oma. Ilmselt ei tee hunt n-ö loogilisi järeldusi, aga nende õppimisvõime annab lõpuks sama tulemuse. Ehk siis katse-eksitusmeetodil jõuavad nad sama tulemuseni, milleni inimene jõuab loogikaga.
Hunt õpib oma vigadest kiiresti ja neid enam ei korda.
Need omadused kehtivad nii emaste kui isaste puhul?
Jah, ikka. Huntidel on nõnda, et kes on paarist tugevam ja kogenum kütt, see juhib ka karja ja jahte. Hunt on võrdõiguslik loom. Perekonna pea on see, kes on kogenum. Teine partner õpib vanemalt ja kogenenumalt ning allub juhile.
Ütle ausalt, kas libahundid on olemas?
Noh, eks ta üks müüt ole. Müüt on tekkinud sellepärast, et hundid on hästi õppimisvõimelised. Aastasadade jooksul olid hundid ja inimesed tõsised konkurendid. Eelkõige just kariloomade pärast. Samal ajal, kui inimene õppis oma karja hundi eest kaitsma, õppis hunt aina paremaid meetodeid inimestelt kariloomade kättesaamiseks. Tõenäoliselt läksid hundi kavalused selliseks, et inimene ei suutnud enam uskuda, et üks loom nii kaval ja tark on. Selline ülekavaldaja peab ilmselt olema ikkagi teine inimene, kes hundinaha selga paneb. Siis karistati inimesi hunditegude eest. Võib-olla olid libahundid ka lihtsalt hea väljamõeldud põhjus, et „näidispoomiste“ kaudu jumalakartmatuid hirmutada. Meie esivanemad ei teadnud libahuntidest midagi, see on taas üks kristlaste toode.
Metsatöllu muusikat hakkasin ka kirjutama läbi hundi silmade. Mul oli väga lihtne emotsioone läbi hundi suunata.
Ma ei kujuta küll ette, et mõni teine loom sellist inspiratsiooni suudaks anda. Kunagi omal ajal tegime kooliga punkbändi Ajutine Valitsus ja tegime ka hundilaulu. Mis puutub Metsatöllu, siis sai 2013. aastal olnud hundiaasta auks kirjutatud ka raamat „Susi, kriimsilm, metsatöll…“. Metsatöll on selline hea nimi. Vanad eestlased ei kutsunud kunagi hunti õige nimega.
Kujutame ette, et kogu Eesti on mets. Metsas elavad eestlased huntidena. Nüüd tuleb sisse võõrliik. Kuidas eestlased käituvad?
Kui tuleks mõni selline võõrliik, kes on otsene konkurent, siis looduses sõltub palju sellest, kui konkurentsivõimeline see võõrliik on. Kui võõrliik on elujõulisem ja saab siin paremini hakkama, nii et suudab isegi hundi välja tõrjuda, siis ta seda tasapisi teebki. Kui ta aga pole nii hea kohanemisvõimega, siis hundid tõrjuvad ta välja. Mida lähedasemad on liigid, seda teravamad on konfliktid. Sellistel suurtel kiskjatel nagu hunt, karu ja ilves on mõneti erinevad nišid – elupaik ja toit. Aga kui kaks liiki on hästi lähedased, siis nad kasutavad sama nišši ja konkurents on terav. Näiteks ilvese suhtes ei teki hundil konflikti, ilves on küll tema territooriumil, kuid hunt ei näe temas otsest konkurenti. Aga kui näiteks šaakaliperekond elaks hundi territooriumil, siis hakkaksid hundid šaakalile väga pinda käima. Hunt tõrjuks šaakali välja, sest hunt on tugevam. Praegu hundist tugevamat lähedast liiki pole ning teda suudab välja tõrjuda vaid inimene.
Kui eestlased elaksid nagu hundid, käituksid nad täpselt samamoodi. Sissetungijate mittesallimine on loomulik, sest instinktiivselt kaitstakse oma territooriumi, mis pakub perele toitu ja varjupaika. Kõikide loomade elu eesmärk on oma geenide võimalikult efektiivne edasiandmine. Ainult ühel loomaliigil, inimesel, on see põhiline elu edasiviiv instinkt hääbumas.
Homme, 15. oktoobril kell 19 toimub Rock Cafes kontsert „Hundi süda sees“, kus esinevad Metsatöll, J.M.K.E. ning SABO.
