Milorad Pavi?

“Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest”

Tõlkinud Maiga Varik. Loomingu Raamatukogu 2008/37–39. 52 + 58 lk.


Möödunud aasta lõpul ilmus eesti keeles teine tõlketeos serblase Milorad Pavi?i loomevaramust.


Pavi? on viimaste aastakümnete maailmakirjanduses üks lennukamaid fantasööre, kellel juba raamatu ülesehitus on ebakonventsionaalne; tema tuntuim teos, eesti keeles 2005. aastal ilmunud “Kasaari sõnastik” ongi sõnastik, mille kannete järjekord erinevais tõlgetes mõnevõrra varieerub, ning lisaks ilmusid tollest raamatust eraldi mees- ja naisversioon, mis erinesid küll vaid ühe lause poolest. “Tuule sisemine pool” on aga tireltrükis – mõlemad kaaned on esikaaned, Hero lugu hakkab jooksma ühe tagant ja Leandrose lugu teise tagant ning lugeja valib, kummalt poolt alustada (ma alustasin Herost, mu elukaaslane Leandrosest).


Tõlkija viitab eessõnas Pavi?i taotlusele vabastada kirjandus müütidele ja unenägudele tuginemise abil lineaarsusest ja see iseloomustab mingil määral ka “Tuule sisemist poolt”, ehkki romaanis on ka üsna pikki lineaarselt arenevaid jutulõike. Ent ehkki Pavi? on tõepoolest kütkestav jutustaja, on tema proosa keskmes siiski kummastav kujundiloome, milles segunevad kehalised toimingud ja abstraktsioonid: Heroks nimetatu “oskas vaikida duuris ja mollis” ning “oli nii nobe, et oleks võinud endal kõrva küljest hammustada”, kui teda aga hirm valdab, hakkavad tal küüned kohutava kiirusega kasvama; ­Leandroseks kutsutu aga tunneb hirmu nii: “Tema süda liikus vasakult poolt ära paremale ning unenäod muutusid selle hirmu tõttu nakkavaks, ja kui Leandros nägi unes, et vares oli nokaga ta hamba pihta löönud, sest ta oli varest naernud, siis kõik, keda ta juhtus järgmisel päeval puudutama, nägid unes, kuidas vares lööb neile nokaga hamba pihta.”


Tegu pole antiiklegendi ümberjutustusega; kauge lugu Herost ja Leandrosest on pigem taustsüsteemiks, millelt mõtiskleda aja, keele, muusika ja surma paradokside üle. Pavi?it näib kütkestavat määratult erinevate inimeste teineteisesse heidetus ületamatu vahemaa kiuste ja see iseloomustab mitte ainult ta raamatu(te) tegevustikku, vaid ka tema suhet kirjutamisse ja lugejasse; paljugi ta jutustatust on võimalik just ainult raamatus, ette kujutatav just ainult sõnadena, ning nõnda kirjutatut vaimusilmas või psühhosomaatiliseltki läbi elada on seda raskem.


Ent ka seda põnevam.