Erakogu

Sel õhtul Glastonburys esines Kanye West, kes aastal 2009 hüppas kollektiivsesse mällu ja MTV Video Music Awards’i lavale, kui Taylor Swift oli parasjagu saanud kätte parima naisartisti muusikavideo auhinna. Ta teatas, et laseb Swiftil küll lõpetada, aga tema meelest oli Beyoncé’l olnud kõigi aegade parim video. Turvalise 200 kilomeetri kaugusel Hyde’i pargis Londonis sai Taylor Swift astuda 65 000 inimese ette ja oma kontserdi sekeldusteta lõpuni laulda. Erinevalt Westist, kelle esinemise katkestas ajakirjanduse andmetel üks kohalik koomik, kes lavale hüppas ja Kanyele „Kanyet“ tegi.

Paar päeva enne kontserti saadab sõber mulle sõnumi Luksemburgi suunas sõitvast rongist: „Minu ees istuvad kaks ema, õed, ameeriklased, ja nende kõrval 3 tütart. Nad on tagasiteel Taylor Swifti kontserdilt Kölnis. Lisaks neile ka 3 t-särki, 3 plakatit, 3 paari „1989“ -kirjaga päikeseprille, 3 lauluhäält poppide lugudega ja selline messiat näinud õhkkond. Ühesõnaga, tuleb hea shou.“ Sõber tabab märki – Hyde’i pargis annavad tooni eelteismelised ja teismelised tütarlapsed, punaste huultega, kitsastes kleitides, klassikalise väljanägemisega, teate küll. Selles mõttes on ka Taylor Swift märki tabanud – edu võti muusikatööstuses näib olevat võita võimalikult palju noori fänne.

Kui kõrvale jätta mõni must luik nagu Susan Boyle, kes saates „Britain’s Got Talent“ ootamatult välja ujus ja pigem eakama publiku südamed võitis, siis kui palju te teate staare, kes oleks tulnud turule vaimustama keskealisi muusikasõpru? Valdav osa muusikatarbimisest on ikkagi seotud sellega, kes võlus meid ära teismelistena, ja kes, nagu mölakas mees, meid pidevalt noorema pruudi vastu vahetades, asub paari aasta pärast võluma järgmist teismelist põlvkonda. Ja meie, mökud, jääme ikkagi edasi tema muusikat kuulama, nüüd juba Sky Plusi asemel peatselt Star FMi, ja seejärel juba Retro FMi ja Vikerraadio sagedustel. Me ostame edasi tema „Greatest Hits“- plaate, ja vanemaks saades juba ka kontsertide DVD-sid, kuna me ise ei jaksa enam kaua seista, ning tellime diskorilt oma 25. pulma-aastapäeval ikka tema vanu häid palasid. Me avastame mõne uue artisti ehk ainult juhul, kui meie lapsepõlveiidol on otsustanud oma imago värskendamiseks mõne uue tegijaga duetti laulda või lasknud moodsal noorel dj-l oma hitti tuunida, uude nišši sisenemiseks tuntud räpparil oma lugu kaverdada.

Selles mõttes on Swift märki tabanud. Mu kõrval on tubli isa oma umbes 10aastase tütre kukile võtnud (mu lootus, et publik on madala keskmise vanuse tõttu must paarkümmend sentimeetrit lühem ja see võimaldab hea vaate, päriselt siiski ei täitu). Tüdrukul voolavad mööda põski pisarad alla, kui Swift ühes oma laulude vahele pikitud pikkadest jutustustest parasjagu räägib sellest, kuidas ei tohi lasta ebaõnnestumisel defineerida seda, kes sa oled (sissejuhatus laulule „Clean“, mis räägib sellest, kuidas peategelane oma minevikust vabaneb). Mis minevikust see 10aastane oma isa kukil täpselt vabaneda soovib, ma küll ette kujutada ei oska.

Selle lauluga, mille Swift kirjutas koos Imogen Heapiga möödunud aasta veebruaris, olevatki muide sündinud tema otsus jätta kõik senine selja taha, kolida New Yorki ja alustada värskelt lehelt. Seni n-ö kantripoppi kirjutanud ja laulnud Swift tegi kannapöörde. Ka Hyde’i pargi kontserdil esitas ta vaid kolm varasema perioodi lugu, ja ka need uue töötlusega. Olgu, ta võttis kitarri kätte (ja mängis klaverit, ja, tõepoolest, ta kirjutab oma laulud ka suuresti ise ja on üldse, kuidas nüüd öelda, andekas), aga ei mingit kantrit enam, mille mõju alla mina õrnas eas sattusin – ja ikkagi seisan minagi publiku hulgas, päike kaela kõrvetamas, veider käevõru, mis Swifti pilli järgi erinevates toonides valgussähvatusi plingib, randme ümber. Nüüd on käes tema New Yorgi periood, mida rõhutab ka nii plaadi kui ka tuuri „1989“ avalugu „Welcome to New York“. New York on Swifti uues loomingus äratuntav muidugi sama palju, kui Swift tunneb lavalt alla vaadates publikus ära oma Twitteri- ja Instagrami-jälgijate avatare - hoolimata tema vastavasisulistest deklaratsioonidest laval. „1989“-s on täna sama palju New Yorki kui Getter Jaani „Rockefeller Street“-is või „NYC Taxi“-s. Erinevus on selles, et Taylor Swifti senist võimekust hinnates ei oleks eriti ootamatu, kui kümne aasta pärast seostukski New York meile tema muusikaga umbes samamoodi nagu Woody Alleni või Holden Caulfieldiga.

Swifti kontsert kestis kaks tundi, mille jooksul ta esitas vaid 18 lugu – lauludevahelise aja täitsid eneseabi-monoloogid, mis olid aga sama pretensioonitud ja mitte-piinlikud nagu ta laulutekstidki. Ja laval oli tänapäeva standardite järgi vähe tsirkust. Ja lava ees ekstaatiline õhkkond. Swift on staar, kes sundis mõne päeva eest lühikese avaliku kirjaga maailma kõige suurema turuväärtusega ettevõtte Apple Inc tegema kiire kannapöörde artistide tasustamise küsimuses. Ja kes esmaspäevase ajakirja Fortune andmetel tõusis maailma enimteenivaks meelelahutajate paariks koos uue boyfriend’i Calvin Harrisega, raputades maha Beyoncé ja Jay Z (Kanye West ja Kim Kardashian edetabelisse ei mahtunud). Swift meenutas ühes oma järjekordses vahetekstis, kuidas tal kaheksa aastat tagasi esimest korda Londonis esinedes õnnestus välja müüa paarsada inimest mahutav King’s College’i saal. Küsimus on, mida Swift nüüd, mil ta on näinud oma võimu Apple’i miljonite dollarite ja kogu maailma miljonite muusikasõprade üle, selle võimuga järgmisena pihta hakkab. Ootan Hyde’i pargis suurejoonelist avaldust. Paneks Tsiprase ümber mõtlema? Kehtestaks immigrandikvoodid? Laulaks mõne riigi vabaks? Clintoni presidendiks? Keeraks majutusasutuste käibemaksutõusu tagasi? Palju häid valikuid, aga paistab, et ta keskendub siiski järgmise põlvkonna äravõlumisele. Ta ei kavatse kunagi moest minna, tuletage meelde. Laseme tal siis pealegi lõpetada. Alaselg annab ka pikast püstiasendist tunda, järgmine kord peaks ikkagi pigem kontserdi-DVD tellima.