Mineviku lehad ja lõhnad
Dagmar Normeti esimest mälestusteraamatut ma oma riiulitelt ei leia. Ei otsigi, sest see raamat on mul pidevalt laenutuses. Olen seda andnud lugeda neile, kes on teadnud seda minult küsida ja soovitanud neile, kellele selle ilmumine kahe silma vahele jäänud. Ning raamatust võlutud tagastajaid lohutanud: kuuldavasti kirjutab autor järge. Sest Dagmar Normeti mälestuste esimene lugu oli nii südamlikult ja ausalt kirja pandud, tema nägemisnurk oma lapsepõlvele ja noorusele selles “eilses maailmas” nii värske ja eriline, et lihtsalt nõudis järge. Nüüd on see pealkirja all “… ainult võti taskus” ilmunudki.
Nooruke Tartu tudeng Dagmar põgenes läheneva sõjamasina eest üle Peipsi, seljakotis lisaks tarbeesemetele ka lukustatud päevik ning mahajäänud sõbra, armastatu, kingitud Tagore “Gitandžali” ja “Aednik”, raamat, mis pakkus neiule raskel ajal hingetuge.
See toob noore Dagmari otsekohe mitmetele lugejapõlvedele väga lähedale, sest hingetuge on see punases kalingurköites raamatuke pakkunud paljudele meist.
Jah, ühel ilusal suvepäeval sai tüdrukust, kes nii väga armastas oma väikest kodumaad Eestit ja elas täiel rinnal kaasa selle saatusele, sõjapõgenik, võõras. Ning kui ta kirjeldab esimeste sõjanädalate lõhna kui kirbet ja ähvardavat, siis tundub just see julm sõjalehk saatvat teda neil pagulasaastatel üsna sageli. On palju võõrast ja harjumatut, jõhkrust ja kehvust, suurt kurbust ja leina. Ja on ka rõõmsaid ootamatuid kohtumisi, häid sõpru, õnnestumisi. Ent peaasi – ollakse noor.
Küll on hea, et meil ilmub nii palju erinevate inimeste mälestusteraamatuid, lisaks veel paksud köited eestlaste elulugusid ja hulk vastavat käsikirjalist materjali Kirjandusmuuseumis. Iga pilk minevikule on erinev, iga mälu selekteerib asju omamoodi ja samas on palju puutepunkte, millest saab kokku sõlmida ühe väikese rahva saatuse loo. Samas avab ka iga kirjutaja oma loo läbi oma isiksuse.
Nooruke tudengineiu Dagmar on otsija, ma ei tea miks tuletab ta mulle meelde Marie Underi luule naistegelast. Ehk mingi, ma ütleksin, helge iseseisvuse pärast, tragiduse ja sõnaosavuse pärast. Dagmari austus sõna vastu on väga suur, peaaegu sama tugev kui ta austus inimese ees. Muidugi ei ole kõik inimesed austusväärsed ja kõike ning kõiki ei ole lihtsalt võimalik õigustada. Aga harva kohtab praegusaja kirjanduses, veel harvem, paraku, elus, siirast imetlust kauni, targa või muudmoodi erilise inimese vastu. Dagmar Normeti raamatust kumab see läbi õrna, rahustava taustana.
Paari stseeni tahaks esile tuua – need iseloomustavad nii aega kui ka autorit. Väikese Ruth Rubini lugu, paraku ju üks paljudest omataolistest. Ent paari joonega visandab autor meile noore, ujeda, veel puhkemata tüdruku kuju, kes otsekui oma saatust aimates ja kartes püüdis pääseda, aga langes ometi reetmise ja koleda sõjamasina ohvriks. Ning samas kirjeldab Dagmar Normet n-ö õigluse nimel teist juhtumit, kus inimene tänu teda varjanute vaprusele ja eetilisusele pääses eluga. Salapärane, vahel vaevu märgatav joon elu ja surma vahel aimub raamatu mitmetelt lehekülgedelt…
Ja siis omamoodi vapustavad detailid: Soir de Paris’ lõhn, mis oma ootamatu ilmumisega paneb minestama naise, kellele see on liiga vapustav tervitus minevikust.
Või koduselt ja soojalt mõjuvad ühise perekondliku raamatulugemise stseenid, kus autor võrdleb Turgenevi jutustusi Chopini valssidega ja kandes lugeja selle, otsekui möödaminnes pakutud kõrvutuse sunnil nende kahe geeniuse maailma. Nagu ilmselt kandusid oma nukrast argipäevast ka Dagmar Normeti mälestusteraamatu kangelased. Köidab ka see meeldiv, mitte ülepakutud soojus, millega autor kirjeldab oma kasuõde või kaastudengeid Moskvast.
Normeti raamat on paratamatult pilguheit raskesse aega, sõda, räpasus, Eestist tulnutele võõras ja võigas maailm, nälg, surm, ülekohus, ebavõrdsus… Ja ometi – kordub sama efekt, mis Krossi “Kallite kaasteelistega” – ka Dagmar Normeti “… ainult võti taskus” on helge ja optimistlik raamat, kõigele vaatamata. Nagu värske tuulepuhang hetke üldises läbimurdmise ja allapoole vööd löömise õhustikus, kus läbi sajandite ihaletud kolmainus usk, lootus ja armastus on saanud neljanda kaaslase – shopping.
