Mineviku varjud
Meie ajaloolised kogemused N. Liiduga on teistsugused kui lääneeurooplastel ja ameeriklastel. Viimastele oli N. Liit küllalt ebamugav, kuid ikkagi liitlane II maailmasõjas. Paljud inimesed käsitlesid teda vabastajana ja natsismi purustajana. Ohu allikaks muutus ta alles “külma sõja” perioodil, kui tuumasõda oli mitu korda puhkemas. Põhjuseks soov kehtestada uut ühiskonnakorda demokraatlikes riikides, seda kasvõi sõjalise vägivallaga. Viimane kujund langes läänlaste teadvuses väga viljakale pinnale, sest äsja olid natsid just püüdnud “uut korda” luua. Seepärast leidis “külm sõda” oma endise liitlase ja ühe Euroopa vabastaja vastu Läänes nii kiiresti laialdase kandepinna. Sarnasus natside taotlustega oli liiga suur, kuigi poliitkorrektsuse huvides neid otse natsidega ei võrreldud.
Meie jaoks oli N. Liit Lenini-Stalini ajal samasugune repressiooni allikas, kui natsi-Saksamaa. Nende taotlused olid kahtlaselt sarnased. Natsid hävitasid terveid rahvaid rassipuhtuse nimel, bolševikud hävitasid terveid klasse klassipuhtuse nimel. Oma tõde peame aga läänemaailmale selgitama neile arusaadavate kujundites. Vastasel juhul meid lihtsalt ei mõisteta.
Võtame lihtsa näite. Lääneeurooplaste hulgas võib rahulikult esineda järgneva avaldusega. “Lenin (Uljanov) ja tema käsilased Trotski (Bronštein), Zinovjev (Radomõsliski), Kamenev (Rosenfeld), Stalin (Džugašvili) jne. jne. lõid riikliku repressiivsüsteemi oma ideedega mittenõustunute hävitamiseks, rajasid ulatusliku koonduslaagrite võrgu, milles hukkus kümneid miljoneid süütuid inimesi, keda jälitati sageli ainult oma päritolu tõttu. Kuid jättes kõrvale kuritarvidused oli nende taotluseks luua kogu maailmas uus ühiskonnakord, mis tooks inimkonnale õnne”. Püüdke samas seltskonnas öelda sama lause, kus Lenin on asendatud Hitleriga ja tema käsilasteks nimetage näiteks Göringit, Himmlerit, ja Kaltenbrunnerit ning te osutute kuulajate silmis metslasteks, antisemiitideks, vaimseks koletiseks jne…
Asi on selles Lääne-Euroopa demokraatiad on kokku puutunud eelkõige salongi- või eurokommunismiga. Seal on kümned miljonid inimesed hääletanud kommunistide poolt ilma välise surve ja mausri ähvarduseta. Nad on mingil perioodil parema tuleviku lootuses uskunud sotsialismi ja kommunismi ideedesse. Peaaegu pooled valijatest on hääletanud sotsiaaldemokraatide poolt. Viimased aga on omakorda ajalooliselt välja kasvanud kommunistidega samast marksismi ideelisest kännust.
Tagatipuks on Lääne-Euroopa demokraatiatele valulik teema natsiparteide tegutsemine sõjaeelsel ja aegsel perioodil. Neid oli paljude riikides Vahemerest Põhja-Jäämereni. Natslik põrandaalusus ei kadunud sugugi kohe peale liitlasvägede saabumist, see valmistas võimudele peavalu veel mitu sõjajärgset aastat. Nii ongi rahva teadvuses natsid toonud häda paljudele Lääne-Euroopa rahvastele samas kui kommunistid ei suutnud ühiskonnale arvestatavat kahju tekitada. Seetõttu on kõik natsismiga seotu Lääne-Euroopas üsna tabuline ja selle välistesse ilmingutesse suhtutakse tundlikult, samas kui kommunismi suhtutakse mööndustega.
Eesti ühiskond on mõlema suhtes üsna immuunne, suhtudes rahulikult Saksa sõjaväes teeninute kokkutulekutesse, sest valdava enamiku silmis puudub neil ühiskonnaohtlikus. Poliitikud peavad meie eriolukorra selgitamiseks leidma teiste rahvaste jaoks lihtsalt arusaadavaid kujundeid. Neid aga jagub küllaga.
Näiteks kui Venemaa keeleküsimuslikke taotlusi asuda tegelikkuses ellu viima, tooks see Euroopale kaela araablaste, türklaste jne… immigrantide järeltulijate keelenõudmised. Seda ei taluta ega taheta. Venelased omakorda lõpetavad keelejutu kiirelt ära, kui paluda neid endid võtta eeskuju Soome keelepoliitikast. Seal on riigikeeleks ka rootsi keel, mille kõnelejaid emakeelena on vaevu 5%. Venemaal on tatarlasi 7%. Võite kindel olla, et teie vestluskaaslane viib jutu üsna kiirelt üle “rahvusliku jahi või kalapüügi eripäradele”
Keerulisem lugu on Lääne-Euroopal aru saada meie kodakondsuspoliitikast. Siin on oluline arvestada mitmete riikide koloniaalset tausta. Kolooniate iseseisvumisel olid nad probleemi ees, kuidas kaitsta kolonistide ja nende järeltulijate õigusi iseseisvunud riikides. Nemad on omamoodi kodakondsuse nullvarianti taotlenud nii Aasias kui Aafrika. Eriti see õnnestunud ei ole, sest ainuüksi Alžeeriast lahkus mõne nädalaga miljon prantslast. Vähemal või suurema määral on see probleemiks olnud ka portugaallastele, hollandlastele, belglastele jne… Neile muutub meie olukord palju arusaadavamaks kui juhtida tähelepanu, et me ei olnud Venemaa-N. Liidu koloonia. Seejärel piisab kui küsida, mida nad ise teeksid, kui natslik okupatsioon oleks Prantsusmaal või Hollandis kestnud 50 aastat. Tänu režiimi liberaliseerumisele, oleks neil tekkinud võimalus oma iseseisvus taastada. Sõjavägede väljaviimise üle oleks veel mitu aastat vägikaigast veetud. Iseseisvuse vastu oleks visalt punninud okupatsiooni pärandina maha jäänud saksa kogukond, keda on üle veerandi elanikkonnast. Nüüd aga tõstataks Saksamaa igal võimalikul ja võimatul juhtumil saksakeelsete õiguste küsimust rahvusvahelistes organisatsioonides. Kohe kogete oma prantslasest või hollandlasest vestluskaaslase tõsist sallimatust.
Sama lugu on Venemaa sooviga kaitsta venekeelsete õigusi endise N. Liidu ruumis. Venemaa pole eriti huvitatud venekeelsete õiguste kaitsmisest Berliinis, Pariisis või New Yorgis. Tegelikult noritakse Läänega tüli Eesti ja Läti kaudu. Paljudele muutub asi kohe arusaadavaks, kui juhtida tähelepanu asjaolule, et tüli noritakse kahe NATO liitlase kallal. Kunagi noris Hitleri-Saksamaa Entent´i liitlaste Tšehhoslovakkia ja Poola kallal, teemaks põhiliselt saksakeelsete olukord. Kõigile on teada, mis sellest sündis. Meie probleemikäsitlus aga muutub teistele üsna arusaadavaks.
Minevikust pärit probleeme aitavad mõista minevikust pärit võrdlused.
; & nbsp;
Väljatõste
Poliitikud peavad meie eriolukorra selgitamiseks leidma teiste rahvaste jaoks lihtsalt arusaadavaid kujundeid.
