Alustan sellest, et olen kõnealusel näitusel käinud mitmeid kordi. Õigupoolest ei ole selles midagi imelikku, kuna viimasel ajal on suuremate näituste puhul ikka nii olnud, et hästi läheb siis, kui jõuad kõik eksponeeritud tööd – peaasjalikult on see tingitud pikkadest videotest – algusest lõpuni ära vaadata ühe tööpäeva jooksul. Sageli läheb aga aega rohkem. Kui seda jätkub ja tahtmist on, siis ei ole see probleem. Küll jäin ma mõtlema sellele, miks kohtasin neil kordadel vaid mõnd üksikut näitusesaalis ringi uitavat inimest. Ilmselt ei ole paljudel piisavalt vaba aega ega ka suuremat huvi selle vastu, mida Tallinna Kunstihoone eksponeerib. Või on küsimus hoopis milleski muus?

Kunstnik – ühiskondlike protsesside uurija?

Möödunud aasta oli idabloki kokkuvarisemise 20. aastapäevale pühendatud aasta. Seda tähistati ka kunstimaailmas. Kõige suurejoonelisemalt ehk Massimiliano Gioni kureeritud näitusega “Ostalgia” New Yorgis. Samasse ritta peaks mahtuma ka Eve Kase kureeritud märksa tagasihoidlikum väljapanek “Mälestusi külmast utoopiast”, mis oli enne Kunstihoonesse jõudmist üleval Londonis.

Aga eks kõigi selliste poliitiliste sündmuste tähtpäevadele pühendatud näitustega ole üks igavene häda – selliste väljapanekute kõrgemad (olgu need siis ideoloogilised või unistuslikud) eesmärgid jäävad kunstile paratamatult kättesaamatuks ( kui ei taheta olla just otseselt illustreeriv), kuna kunstil endal ju mingit otsest eesmärki ei olegi. Seda vastuolu üritavad ületada kuraatorid, kes sõnastavad näituse lähtekohad jne. Nii saame ka Kunstihoone näituse kohta teada, et sellele “on koondatud kunstnikud, kelle looming rakendab regiooni ajalooliste, ühiskondlike ja poliitiliste küsimuste uurimisel kaasaegseid kunstistrateegiaid”. Olen olnud alati kimbatuses, kui väidetakse, et kunstnikud “uurivad” ühiskonna sotsiaalpoliitilisi või globaalseid protsesse. Mis mõttes nad uurivad? Milliseid meetodeid nad oma uurimistöös kasutavad? Kuidas on kaasaegsed kunstistrateegiad kvalifitseeritavad uurimismeetoditena? Kuna enamasti ei oska ma neile küsimustele rahuldavat vastust leida, siis ei haihtu ka mu nõutus kuhugi. On ju ilmselge, et kui ka mina, kel ei ole vastavat haridust ega ettevalmistustki, “uurin” näiteks mingeid putukaid, ei saa ma end veel entomoloogiks pidada. Ka inimühiskonnas toimunud/toimuvate protsesside uurimine eeldab natuke rohkemat kui lihtsalt selle liikmeks olemist.

Personaalsed kogemused. Fragmentaarne pilt

Nii arvan, et ka kunstnikud, kes mineviku ning sotsiaalpoliitiliste küsimustega rinda pistavad, edastavad ennekõike oma personaalseid kogemusi, oma subjektiivseid arusaamu ning tõlgendusi, lähtudes paratamatult fragmentaarsest pildist, mis neil käsutada on. “Mälestusi külmast utoopiast” võiks olla sellele kinnituseks.

Kęstutis Grigaliūnase “Surmapäevikud” (2010), mis on pühendatud nõukogude võimu poolt hukatud 367 leedukale, käsitleb ehk kõige traagilisemat teemat. Üks mu juudist sõber, kellega koos näitusel käisin – delikaatse inimesena ei viinud ta juttu Vilniuse geto peale –, küsis, miks me seostame kurjust alati idaga ning väldime selle nägemist endas, oma minevikus? Tõesti, miks? Tinglikult võiks siin kõrval nimetada ka Zbigniew Libera omal ajal meedias suurt vastukaja leidnud tööd “Lego koonduslaager” (1996). Kahjuks on sellest eksponeeritud vaid mõned fotod, mis ei edasta päriselt kunstniku ettevõtmise kogu mastaapsust.

Mitmed tööd kajastavad seda pettumust, mille osalisteks saadi siis, kui rõõmu ning ootusega vastu võetud kapitalism oma tõelise näo paljastas. Aga kõik sellega seonduv (piirdudes meie kunstnike tööde nimetamisega), olgu siis sundüürnike küsimus (Anu Juurak, Marko Mäetamm “Verised majad”, 2008), inimestevahelise solidaarsuse kadu (Reimo Võsa-Tangsoo “Demokraatia”, 2010), paljude heitlused oma identiteediga uues riigis (Kristina Kivirand “Aeg, edasi!”, 2010) jne, on niigi teada. Kas need tööd avavad meile selles uusi tahke?

Väljapaneku kõige huvitavamateks töödeks olid mulle Józef Robakowski film “Minu aknast” (1978–1999), mis dokumenteeris sellest aknast paistvaid sündmusi enam kui paarikümne aasta vältel, ning Edmunds Jansonsi animatsioon “Väikese linnukese päevik” (2007), mis tugines 1927. aastal sündinud Irina Piļke päevikutele. (Ka seintel välja pandud koopiad päeviku sissekannetest on väga huvitavad.) Muide, Jansonsi teos pälvis möödunud aastal Tallinna XV graafikatriennaali Grand Prix’.

Näitus masohhistidele ja friikidele

Kokkuvõtvalt – näitusel eksponeeritud tööd puudutavad nii sotsialistlikku minevikku kui kapitalistlikku olevikku, kuid valdavalt vaid teatud negatiivseid fragmente sellest. Negatiivsed kogemused, mida üks või teine aeg endaga kaasa tõi, ei ole meie publikule midagi nii enneolematut, et neid uuesti läbi elada ning ummisjalu näitusele tormata. Paraku ei kanna tänapäeva kriitiline kunst endas midagi positiivset, mistõttu peavad siinsed seda eksponeerivad näitusesaalid leppima enamasti friikide ja masohhistidega. Kahjuks on nii esimesi kui teisi meil väga vähe.