Minnalaskmine mööda valgustamata rada

Sõitsin suvilasse, seal oli üht-teist asjalikku vaja teha. Eks ma siis üht-teist tegin ka. Aga õhtul läks peoks. Täitsa ootamatult. Nimelt selgus, et üle hulga aja olid sealkandis lapsepõlve kambajõmmid koos. Peaaegu täies koosseisus, tõepoolest. See oli neli aastat tagasi.

Küllase koosviibimise käigus sai paari­kümne inimese peale ära joodud nii viisteist pudelit viina ja sekka veel muidugi õlut ja siidrit. Ülevoolav sõbralikkus läks vahepeal üle lapsepõlvearvete klaarimiseks – et kes oli tollal rohkem jobu ja kes vähem. Lennutati üksteise suunas toole ja pudeleid, minagi sain kulmu kergelt marraskile. Aga kohe lepiti ära ka ja oleng kulges lõbusalt edasi. Umbes nagu arhetüüpne soome või vene pidu, tekkisid assotsiatsioonid takkajärele.

Järgmiseks õhtuks oli suurem osa sõpradest juba laiali sõitnud, istusime sealsamas naabrimehe terrassil nii umbes nelja-viiekesi ja libistasime valget veini kergemalt kui muid jooke tol eelmisel rajul ööl. Millest polnud just pikka aega möödunud, nii et päris täis jäin ma ikkagi.

Pimedaks läks varakult. Valgustamata jalgrajad on maakohas kottpimedad. Oma suvilasse ööbima minekuks samme seades tundsin äkitselt, et olen millegi märja sisse astunud. Mõtlesin esmalt, et arvatavasti miski vihmaga kogunenud veelomp. Vahel ju koguneb.

Tegelikult oli see muidugi jõgi. Mitte mingisugune ojakene, sealkandis voolab täismõõdus jõgi. Selle asemel et tagasi astuda, sammusin edasi ja olin kohe vööst saadik vees. Kottpimedas ei näe ju mitte kottigi. Visuaalne suunataju on kustunud.

Jõe keskel oli vesi kurguni. Jõud hakkas raugema ja tekkis mõnus minnalaskmismeeleolu. Külm vesi tegi olemise soojaks. Üsna turvaline tunne oli, et lööks muule lihtsalt käega. Sekund hiljem tekkis aga omamoodi protestivaim, trots, vastupanumeeleolu. Otsustasin, et maksku mis maksab, sellest oota­matust supist peaks kuidagiviisi ikka välja ujuma.

Kogu vaimset ja füüsilist jõudu kokku võttes ujusingi – üle jõe. Sealpool porimülkas paanikas kükitades karjusin täiest kõrist sõpru appi, lihtsalt ei osanud endaga ise midagi mõistlikku peale hakata. Varsti nad tulid ja valgustasid taskulambiga mu tagasiteed kodusele kaldale.

Tollal tõstis pääsemine mu eluisu ja suurendas kindlasti tegudetahet mingil määral. Kuid ühtlasi sain uuesti aru, et ka minnalaskmine võib olla ääretult mõnus. Ja samas, et turvalisem oleks minna lasta ikkagi mööda valgustatud rada. Minnalaskmine kottpimeduses võib osutuda fataalseks. Taskulampi ei maksa rajal olles alahinnata. Olgu see varuks siis enese või sõprade taskus.