(Okeiko)

Viimased kolmkümmend aastat on mind piinanud üks ja sama küsimus: kas filmikunst on tähtsam kui elu?
François Truffaut (1932–1984)


Kreeka, Thessaloniki

Hotelli rõdult näen otse kõrvalmaja katusele. Seal kasvatab üks vanamees tuvisid. Hommikuti teeb ta puuriuksed lahti ja laseb linnukesed tiibu sirutama – parv plagistab kuulekalt lähimate kvartalite kohal ja kiirustab tagasi turvalisse keskkonda. Aga vanamees ei luba neid puhkama, ehmatab ikka ja uuesti lendu ja lehvitab mulle ning karjub midagi keeles, millest ma midagi ei mõista.

Filmiajakirjanike turvaline keskkond festivali ajal on muidugi kinosaal – sealt välja tulevad nad vastu puiklemata vaid selleks, et natukene keha kinnitada ning mõni tund oma isiklikke unenägusid nautida. Ka lõunat sööma minnakse parves, sest siis saab üksteisega nähtu üle muljeid vahetada, kalambuure lendu lasta, oma faktiteadmistega edvistada, võrreldamatuid meistriteoseid omavahel võrrelda jne.

Kuna lähedaste suhete loomiseks on peamised tingimused – ühised huvid ja jututeemad ning terve nädal ninapidi koos – täidetud, siis peab filmiajakirjanikul ikka iseäranisti tugev süda olema, et ta seda igal festivalil ära ei murraks. Filmiajakirjaniku võrdlemine meremehega, kel igas sadamas pruut, pole päris laest võetud.

Olen seekord alateadlikult kaasa pakkinud kaks halli kampsunit, mustad teksad, halli salli ja mütsi, ja ikkagi ei õnnestu mul jääda nähtamatuks. Ebaõnnestumised on elu parimad õppetunnid – ning elunäinud saksa kolleeg peab mulle päris mitmel õhtul meelde tuletama, mida ma talle esimesel päeval ütlesin: et ma käin festivalidel osalt ka selleks, et oma hirmudest vabaneda, saades seeläbi paremaks inimeseks.

Itaalia, Bari

Oleme ilmselt restoraniga eksinud, aga jumal temaga. Mõni tund hiljem, olles end minestamiseni täis õginud, mõmiseme rahulolevalt, et see oli ikka üks õnnelik eksitus ja tegu on kahtlemata parima restoraniga linnas. Need tunnid on mööda lennanud šarmantse prantsuse vanahärra seltsis, keda ootab kodus minuvanune tütar. Väikese linna jaoks on filmifestival suursündmus ning kelneritele paistame me ilmselt noore filmistaari ja küpse režissöörina. Üksteise järel kantakse lauale Apulia hinnatuimad antipastid, nagu burrata (uskuge mind, see on peotäis paradiisi – jumaliku kreemise sisuga, samal päeval valmistatud hõrk mozzarella), siis veel tollesama burrata täitmiseks kasutatud stracciatella, marineeritud kaheksajalad, kalmaarid, artišokid, baklažaanid, röstitud paprikad... Pillavaid maitseid seob joovastavaks tervikuks kohalik kuldne oliiviõli.

Põhiroaks mereannipasta, magustoiduks sidrunisorbett, ja – laia naertuse saatel saabub köögist, tervitustega peakokalt, noorele daamile veel üks šokolaadikook. Kelner pilgutab silma ja ulatab kiusatuste letist veel vaagnatäie värvilise glasuuriga küpsiseid kohvi kõrvale. “Sa ei pea kõikeära sööma,” muigab Itaalia toidunaudingutega juba sina peale saanud kaaslane. Niisugustes olukordades ilmselt tarvitaksegi seda kulunud väljendit – nagu filmis.

Ja need veinid! Ma naudin kodumaale naastes veel mitu kuud üht Apulia sangioveset, mida Solarise keskuse toidupoes mõnda aega soodushinnaga müüakse.

Kas ma mäletan kümne aasta pärast filme, mida ma ühel või teisel festivalil nägin? Ilmselt mitte. Küll aga on võimatu unustada inimesi. Ma tõesti imetlen teid, Istanbuli tüdrukud, kes te suudate ka kõige suurema küüniku oma elurõõmuga lahti muukida. Teil on suurepärane intuitsioon ja empaatia, aga kui vaja, tormate nõrgemaid kaitsma nagu emalõvid. Ma kummardan teile, vanad härrad torisejad, kes te olete juba rohkem kui 50 aastat filmidest kirjutanud ning teid ei üllata enam miski. Ja ma naudin teie seltskonda, te õnneotsijatest galantsed kamraadid, kes te peegeldate mulle mind ennast.

Ja muidugi teie, põhimõtteliselt vaid prantsuse keeles – sest see on ometigi tõeline kino keel – kõnelevad vanaprouad, kes te olete kirjutanud nii palju raamatuid, mida keegi veel pole lugenud, sest nad on kirjutatud bulgaaria, kreeka või poola keeles, te olete uskumatult kihvtid. Teie eruditsiooni juures ei mahu teile muidugi pähe, kuidas on ülepea võimalik, et teile ei jää otsuste tegemisel viimane sõna. Et üldse valitseb veel demokraatia, kui peaks valitsema valgustatud monarhia!

Kas võtame selle peale veel ühed limoncello’d, enne kui restoran suletakse?

Portugal, Troia

Juuli on siin põrgulikult kuum. Nii kuum, et tänava varjuküljel käimise õpib põhjamaalane esimesel päeval ära. Lõunastan vahelduseks üksinda, ühes kõige kaugemas peatänavaäärses restoranis, kus festivali toidutalongid veel kehtivad. Vaba lauda pole lihtne leida, ja see on harilikult hea märk – tunglemine toimub parimate uste taga. Kus on, sinna tuleb juurde. Aga kulub veel mõni aasta, enne kui mõistan, et nii on paljude asjadega – ja luban endale, et hakkan rahasse lugupidavamalt suhtuma, ehk hakkab siis tema minust ka rohkem lugu pidama.

Ettekandja soovitatud sardiinid pole teab mis, kuid magustoit paneb tänulikkusest nutma. Ma ei mäletagi, millal ma viimati kinosaalis taskuräti järele küünitasin. Ükski film selle festivali programmis ei liigutanud mind nii kui see täiuslik, sulava sisuga šokolaadikook võrratu jäätiseassortiiga. Rääkimata siis värskusest pakatavast Vinho Verdest, mis talumatut leitsakut pisutki kergendab. Need pisarad olid magusad.

Tšehhi, Karlovy Vary

Spaa-hotelli restoranis hommikusöögilauas ei ole suurt valikut – kas siniseks keedetud muna ja singivõileib või siniseks keedetud muna ja juustuvõileib. Aga see ei suuda mind endast välja ajada. Olen nii ehk naa paastuma tulnud ja pärastlõunane mineraalvesi ning maasikad kompenseerivad askeetliku päeva-alguse.

Tean, et elust põgenemiseks on filmiajakirjaniku elukutse parim võimalikest – milline vaheldusrikkus, millised kired ja draamad, milline keskpärasus ja geniaalsus, õudusest ja ilust rääkimata. Olen seda passiivset eskapismi nüüd ligi kümme aastat harrastanud ja tasapisi hakkab see ära tüütama. Eneseõigustus, et tark õpib teiste vigadest, ei tööta enam, filmid ei õpeta kedagi elama. Elu õpetab. Aga elu jääb elamata neil tundidel, mille ma veedan pimedas saalis. Päike tõuseb ja läheb looja, aga mina jälgin, käsi põse all, teiste elusid, vormistades põgusaid äratundmishetki ajalehelugudeks. Aga mida ma ära tunnen, kui ma enam iseennastki ei tunne?

Karlovy Vary tervisevetel, kainena, rohelise tee ja mineraalvee peal, pikkade jalutuskäikude, päikese ja äikese tulemusena hakkab elu minus jälle voolama. Mul ei ole kahju raisatud ajast. Aga järelejäänu hind on tänu sellele kõvasti tõusnud. Aeg on taastumatu vara.

See oli minu elu parim festival.