"Minu elu valgus" - kui maailmas pole enam naisi
Casey Affleckil pole olnud lihtne elu. Ta on oma vanemast vennast Benist vähem kuulus, vähem populaarne, vähem rikas, ent samas temast palju andekam ja huvitavam. Mõlemad vennaksed on kätt proovinud nii näitleja kui lavastajana, üks suuremate ja hollywoodikamate asjade juures, teine näiteks eksperimentaalse, ent väga armastusväärse hulluse „Ma olen ikka veel siin“ peal.
Nüüd on mitu aastakest vett jõkke voolanud ja skandaalidki vaibunud. Afflecki uut filmi „Minu elu valgus“ võib käsitleda patukahetsusena kõige eelneva eest, mis vastassoo suunal noorema ja lollimana tehtud (vahepeal on luhta läinud ka ta abielu). Oma uues filmis on Affleck nii stsenarist, lavastaja kui ka peaosaline. Ja filmi teemaks on ta valinud midagi päris ootamatut – nimelt leiab see aset lähitulevikus, kui kohutav pandeemia on maailmast pühkinud kõik naised. Tema enda kehastatud peategelasel on vastutusrikas ülesanne. Ta peab selle kõleda, koleda ja habetunud maailma eest kaitsma oma tapjaviirusest imekombel puutumata jäänud tütart, kelle ta on turvalisuse huvides poisiks maskeerinud. Neid ootab enne talve saabumist ees ohtlik teekond mägedesse.
Kas tegu on siira sooviga head filmi teha või maineparandusprojektiga enda heroilise ja naisi armastava külje esitlemiseks, ma ei tea. Fakt on see, et selles filmis on sutsu liiga palju Casey Affleckit. Ent kui ma endas peituva küüniku korraks kujuteldava kuvaldaga oimetuks löön, siis tuleb tunnistada, et üldjoontes on „Minu elu valgus“ siiski täitsa hästi õnnestunud – minimalistlik ja sünge, aga mõnusa pingega lavastatud. Ja varateismelist tütart Ragi mängiv nooruke Anna Pniowsky on erakordselt tubli.
Kinodes alates 23. augustist.
