"'Minu esimene entsüklopeedia"'
Mulle meeldiks kangesti, kui Eestis ilmuks kohalike jõududega tehtud samalaadne lasteentsüklopeedia, kui see kirju ja hubane Larousse’i tõlketeos. Mitte et siin midagi viltu oleks: prantsuse ja eesti laste maailmapildis ei paista suurt erinevust. Lihtsalt oma on ikka oma, olgu kasvõi veidi kodukootud. Sellise raamatu koostamine poleks muidugi mingi probleem, omal ajal ilmus ju koguni kopsakas ENEKE. Kui trükihind ja tehnilised probleemid kõrvale jätta, jääb peamine takistus: meil leiduks heal juhul ehk vaid paar-kolm illustraatorit, kes lehekülgede kaupa niisugust põnevat lastepärast kribu-krabu joonistada viitsiks/jaksaks/oskaks (Navitrolla ja Heiki Ernits on esimesed, kes pähe kargavad). Prantsusmaal näikse lugu teisiti olevat: hoogsat pildipudi paiskub sellest raamatust suurel kiirusel ja hulgakaupa, nagu Kadriorus öeldakse.
Muide, see tõlkeraamat jätab ikkagi otsast lõpuni väga koduse mulje ja suurema töö teevad siin ära needsamad vesivärvid, pastellid ja värvipliiatsid. Üheksa peatüki jaoks on pilte joonistanud ühtekokku 17 kunstnikku. Teksti on juures parasjagu, et kõik, mis näha, 4-7aastasele lugejale arusaadavaks teha. Ka teemad liiguvad lähemalt kaugemale, väikeselt suurele: lapse sünnist ja inimkeha ehitusest looduse, ilma, maakera ja universumi alusteni.
Kõige põnevam on aga raamat lihtsalt juhuslikust kohast lahti lüüa ja lehekülgedel askeldavaid tegelasi lähemalt uurida. Kõik nad on osatud paari napi joonega isikupäraseks maalida. Ja kaane siseküljel on täpselt 320 värvilist piktogrammi, mille kokkulugemine enne uinumist on asendamatu unerohi.
