Kui sattusin argiõhtuti Vabaduse väljaku ääres asuvasse KuKusse ehk Kujutavate Kunstnikkude Klubisse, oli seal rahvast sageli vähevõitu. Võis juhtuda, et külastajaid oli ainult kaks. Või neli. Leti taga oli tuttav nägu. Separeedes istusid inimesed, keda olin seal näinud aastaid.