"Minu meelest on Kuku inimene, kes ei tohiks võtta tilkagi"
Mille üle sa kõige rohkem piinlikkust tunned, mille üle uhke oled?
Kuku: Piinlikkust tunnen joomise pärast. Ma olen joonud umbes rongitsisternitäie viina. Ja kõige uhkem olen selle üle, et sõbrad ei ole mind hüljanud.
Sõber Peeter Simm: On üks grupp inimesi, kes veab Kukut nagu sitta pilpa peal. Tema puhul kehtib fenomen, et sa peaaegu saad aru, et ta petab, aga lähed sellega ometi kaasa nagu mustlase või teatrietendusega. Mina, Ivo Felt, Heino Seljamaa, Toomas Raudam, Guido Kangur ja Raivo E. Tamm - me oleme aastaid talle põetajad olnud. Mina alati usun, et nüüd on viimane kord. Et ta ei joo kunagi enam. Ta vist ise ka usub.
Headel päevadel on Kukul mingi harukordne sarm, nagu on ahvil loomaaias oma hurm. Seetõttu inimesed ongi ahvipuuri ees, mitte ei vaata igavlevat pulstunud tagumikuga lindu. Viimane kord, kui ma teda nägin, siis oli tal hea päev, ta säras nagu Mick Jagger, kes paneb miljon inimest korraga kargama.
Kui Kuku on kaine ja heas vormis, siis on ta üliaktiivne. Siis ta ehitab ja aitab. Ta teeb tõepoolest igasugu asju oma kätega valmis ja rabeleb nagu tumm leilis.
Kui ta on niisuguses eleveeritud seisundis - kõrgendatud, üliheas, üliemotsionaalses seisundis -, siis tuleb karta hullemat. Tragöödia on selles kohutavas erinevuses, milline ta on siis, kui tal on hea hoog sees, ja siis, kui seda kahjuks ei ole. Selle tulemusena on Kuku elus ainult kaks seisundit: patt ja patukahetsus. Rohkem värve ei ole, mitte ühtegi. Kas sa kahetsed pattu ja püüad heastada kõike, mida sa oled teinud, või sa teed parajasti pattu.
Viimase aja uudis on, et tsüklis olles on ta teatud mööndustega võimeline püsima tagajäsemetel. Enne oli ta lihtsalt lääbakil maas ja talle tuli auk pähe rääkida, et saaks ta Wismarisse viia. Viimasel ajal ta päris oimetu ei ole, aga see ei tähenda, et seis oleks parem.
Ma olen talle kümneid kordi Wismarisse autoga järele läinud. Viid ta koju, ta läheb trepikotta suitsetama. Hakkad mõtlema, miks ta nii kaua suitsetab, püüad ta all kinni ja juba on tal kaks õlut ära joodud.
Kukuga koos võtsime napsi 25 aastat tagasi. Siis olid olümpiamängud, Tallinna linn oli tühi, käisime ringi, jõime odavat kuiva veini, puhkasime, kõik oli lahe, ei olnud mingeid süümepiinu. Kellelgi ei olnud paha olla, lihtsalt tavaline värk. See ei olnud joomine selles jubedas mõttes. Nüüd on see muutunud nii jubedaks. Selles ei ole mingit originaalsust, aastatega läheb see kõigiga niimoodi. Siis tulebki aru saada, mis see on, mis krigiseb - põrguvärav!
Ja siis tuleb öelda: stopp!
Minu meelest on Kuku inimene, kes ei tohiks võtta tilkagi. Geneetiliselt samasuguseid inimesi on meie ümber väga palju. Alkohol tuli Eestisse hilja.
Vahemere rahvaste puhul on neil põlvkondadel, kes jõid nii nagu meie, juba ammu käed ristis ja nad ei ole andnud järeltulijaid. Järele jäid niisugused vesipead nagu Lõuna-Prantsusmaal, kes on võimelised veini larpima.
Meil on raskem olukord, küllalt paljude inimeste puhul on ainult kaks võimalust: kas ei või jaa, nad ei saa natuke napsitada.
Mina kuulun nende hulka, kes ei võta tilkagi. 11 aastat olen olnud täiesti kaine. Kui ma veel võtsin, siis oli Kuku see, kes mind raskest pohmellist välja aitas. Helistasin. Ta tuli oma presendist portfelliga, mille sees oli pudel viina ja mingid tabletid, mis olid tal jäänud alles eelmisest korrast hullumajas. Lendas peale ja hoolitses mu eest nagu kanaema.
Sõber Meelis Asi, Tallink Grupi pearaamatupidaja asetäitja:
Kui Kuku on olnud pikemalt kaine ja kõik on jälle hästi ja ta saab mingid head rollid ja kõik on rõõmsad, et Kuku on rea peal, siis kaob tal jalgealune ja läheb jälle lahti.
Siis ei suhtle me kuude viisi. Sõpradega aeg-ajalt omavahel helistame ja uurime, kas keegi on kuulnud, kuidas Kukul läheb. Kui keegi temast midagi ei tea, siis ta ilmselt joob.
Tunnen Kukut kaheksa aastat, ühise tuttava Riho Sibula kaudu. Leidsime kohe ühise keele, kuna oleme ühest kandist pärit. Mina olen Võrust, Kuku on Setu juurtega. Suhtleme küllalt palju võru keeles, see on setu keelega üpris sarnane.
Meil on ka ühised vead, mis meid seovad. Eks minagi olen oma elu jooksul kõvasti viina joonud. Praegu küll vähem. Minu viinavõtmised kahvatuvad võrreldes Kuku omadega.
Kord oli meie ühine tuttav neli päeva viina võtnud ja helistas Kukule, et tal on väga halb olla. Kuku lendas kohale, pudel viina kaasas, kallas ühe pitsi. Sõber võttis pitsi ära.
Kuku küsis: "Noh, kui om? Nakass paremp?"
Sõber: "Eei."
Kuku valas teise pitsi, sõber võttis selle ära.
Kuku: "Noh, lätt joba parempas?"
Sõber: "Ei."
Kuku valas kolmandagi pitsi ja kui sõber selle ära võttis, siis ütles: "Noh, läheb paremaks."
Kuku: "Noh, mitu päivä jõit?
Sõber: "Neli."
Kuku: "Neli päivä! Sa olet ullis läinnü vai! Joo 40 päivä, sis näet, mis elu om. Sul kõik vahtse kängä reah, tare koristatu. Neli päivä! Ull olt!"
Neli päeva ei laasta Kukul veel üldse tervist, see pole tema jaoks mingi jooming. Mind laastaks see hullusti. Aga Kuku ei joogi neli päeva, tema joob ikka 40 päeva või veel rohkem.
Meie tutvuse jooksul olen teinud korra selle vea, et jõin koos Kukuga.
Kaks päeva jõime ühise tuttava juures Pärnus. Mina sain Pärnust tulema, läksin veel Helsingisse kontserdile. Sain omadega hakkama, tsüklist välja. Aga minu teada Kuku jõi siis jälle väga pikalt.
Rohkem ma ei ole sellist viga teinud. Me suhtleme ja oleme sõbrad, aga alkohol on üks teema, mida me koos ei pruugi. Küll olen tal aidanud tsüklist välja tulla. Eks neid inimesi ole palju, kes on püüdnud teda aidata.
Tema setu jonnakus on kujuteldamatu. See on midagi jubedat, kui jonnakas ta tsüklis on, ta ei kuula sõprade nõuandeid. Tihti on mitme sõbra veenmisjõud see, mis aitab. Üks sõber ei suuda teda veenda, et Wismarisse minna. Ta on ju tahtnud Wismarisse soki sees viina kaasa viia, saime selle enne kätte. Kuku on selles haiglas väga tuntud kuju.
Pärast meie tutvumist oli ta peaaegu kaks aastat klaar. Kuku säras nagu päike. Pärast seda oli tal pooleaastane tsükkel, see oli päris räige. Võib-olla nädalase vahega või nelja-viiepäevase Wismaris käimise vahega. Siis tundus küll, et Kukukene käis Wismaris energiat ammutamas, et saaks edasi juua.
Kõige hullem ongi, et mida pikemalt ta kaine on, seda räigem tsükkel tuleb. Mida väiksem on tsüklite vahe, seda lühem tsükkel. Mulle tundub, et tsüklite pikkused ja kainuseperioodid on mingis matemaatilises korrelatsioonis.
Kui ta on kaine, siis on ta energiapomm. Kukelauluga üles ja kohe toimetama. Kohtume tihti, ajame juttu, helistame. Kui Kuku tsüklis on, siis ta väldib sõpru. Joob üksinda või võhivõõrastega. Ta teab, et kõik sõbrad on negatiivselt häälestatud tema joomise suhtes. Tema puhul on täiesti selge: kas mitte tilkagi või täielik enesepurgatoorium, täielik põletamine. Meditsiiniline juhtum. Aga ta on kuradi vintske sell. Ma arvan, et 99 protsenti Eesti elanikkonnast oleks ammu maha surnud selliste joomiste peale. Tema mitte.
Kuku: Alkoholi joomine, lisaks suitsetamine, nii kaks-kolm pakki päevas... Ma olen oma keha karastanud. Nagu sõber Riho Sibul ütleb: mul on kapronist siseorganid. Käisin hiljuti põhjalikul terviseuuringul ja kõik nagu toimib. Ainuke asi, mis mind vaevab, on aju. Ei lase mul magada. Mul oleks õudselt hea meel, kui saaksin magada pikalt-pikalt, 12 tundi jutti.
