Pärast paari tundi hakkan üle keha kihelema. See ei ole ju fiktiivne karakter, isegi mitte prototüüp, see on ju päris-inimene. Inimene, kellega sa oled mitu aastat koos elanud. Kes on su laste ema! Inimene, kelle perekonnanime kannab sinu uus naine!

Kõigil meil on ju pahad päevad, kus tahaks kogu maailma taga kiruda. Kõik me oleme pillanud ülekohtuseid sõnu isegi oma sõprade kohta. Kõik me tunneme aeg-ajalt kadedust ja kahjurõõmu ning irvitame irooniliselt mõne tuttava seltskondliku kohmakuse üle. Aga see toimub koduseinte privaatse mulli sees. Ja nüüd on ühest kodust müüripurustajaga üle käidud.

Võib-olla tõesti ei ole Ingrid kõige parem ülemus ja kõige kergemini suheldav inimene. Võib-olla kiusas Ingrid vaest Innot nõnda kõvasti, et isegi aastate pärast on mehe suurim obsessioon eksile kätte maksta. Inno ise väidab, et ilma Kroonikata oleks Ingrid nagu Evelin ilma Ilveseta.

Kui suur peab olema aga neimahimu, et võtta elu sisuks enda laste ema professionaalse
karjääri hävitamine? Ja mitte ainult karjääri hävitamine, vaid ka tema süstemaatiline häbistamine inimesena, naisena ja emana? Kuidas juhtus nii, et endisest tugevast majandusajakirjanikust, Bonnieri preemia laureaadist, on saanud latsutav klatšimoor?

Neim neimaks, aga kõike siin elus saab teha šikilt ja ebašikilt. Inno on valinud kõige ebaseksikama viisi. Ta kirjutab Ingridi voolustest ning sellest, kuidas Ingrid ei andnud kätte.

Nuuks-nuuks. Ta lubab 1000 krooni peo peale sellele, kes oskab kirjeldada Mart Kadastiku (Ingridi hüpoteetiline armuke) peenise pikkust ja läbimõõtu. Härrased vannutatud mehed, see on ju ­NILBE! Siinkohal tuleb eristada nilbust roppusest. Roppus on cool, roppus on eluline.

Paljud minu lemmiksarjad, "Green Wing" ja "Curb Your Enthusiasm" on supernaljakad tänu roppuse oskuslikule serveerimisele. Oskamatult serveeritud roppus muutub aga rõvedaks. Kui võtta roppuselt eluenergia, muutub see piinlikuks kiibitsemiseks ümber augu, julgemata sisse sutsata. Nilbus on roppuse tädilik versioon, eba-cool, kahe suure UU-ga.

Lisaks Postimehe vastutava väljaandja suguorganile on blogis analüüsitud ka teiste prominentide genitaalide suurust ja kuju. Siin on üleval ka videosalvestis, kus Inno intervjueerib lõkke ääres istuvaid tüdrukuid, et nood paljastaks sentimeetri pealt oma peeniseideaali. Tüdrukud lähevad järjest kohmetumaks, aga Inno ei jäta jonni. Mis kuradi värk nende pikkade peenistega on? Kas mehed peaks sama "kompleksivabalt" jaurata eesti naise vulva keskmisest sügavusest? Läheb ju rõvedaks?

Ei tohiks olla ülekohtune, peategelane Inno dekameronis on ikkagi tema ise. Et lugeda lõpuni kõik need pihtimused kiimast, eneserahuldamisest, peenisemäärdest, enneaegsest paugust, anaalrusikast, litsidest ja loomariigi saadetest, on tarvilik evida korras närvisüsteemi ning rõõmsameelset ellusuhtumist. Naturalism ei ole nõrkadele ja kurbadele! Kusjuures ma saan täiesti aru Inno ambitsioonist totaalsele enesepaljastusele. Respect! Beat generation! Aga Inno teab, et tema blogi on sensatsiooniline ning et populaarsust hoida, peab magusat materjali pidevalt juurde produtseerima. Nõndaviisi saab kargest aususest edev ekshibitsionism. Lugege mind, vaadake mind, näppige mind. Kannatage koos minuga, oi kui mõnus!

Lugejal kerkib kindlasti küsimus, et miks ma sest Innost nõnda palju jahun. Arvestades riski, et pärast käesolevat pamfletti kutsutakse rahvast üles paljastama minu peenise pikkust ja läbimõõtu. Aga sellepärast jahun, et Inno blogi on kogu bloginduse substants. Suur ja demokraatlik internet avab enneolematud perspektiivid laotada oma olmet igaüheni. Isegi siis, kui selles elus ei olegi midagi talletamisväärset. Miks peaks kedagi, peale paari lähituttava, huvitama raport stiilis, et kell viis läksime sõpradega kinno, hiljem võtsime klubis paar õlut, kohtasime Siimu ja Allarit, kes vaidlesid selle üle, kumb on parem, kas Schumacher või Räikkönen? Aga näe, huvitab. Bloosfäär on täiskasvanute rate.ee, kus eksponeerida oma vaimseid võimeid/võimetusi. Blogi muudab logorröa massimeediaks. See rehabiliteerib grafomaania. Edevus ja vuajerism kütavad üles. Teise pilk. Võimalus piiluda kellegi privaatsfääri. Võimalus saada piilutuks. Peeglike seina peal, kes on kõige unikaalsem inimene ilma peal? Surro­gaatelu. Sa elad selleks, et oleks, millest pidada blogi. Umbes nagu jaapani turist pildistab üles kõik olulised hetked, ilma neid tegelikult läbi elamata.

Muidu võiks ju Inno pidada intiimset padjaraamatut, aga näe, kui sul on tasuta võimalus tiražeerida massimeedia ulatuses oma isiklikku paska, siis ei saa lihtsalt kiusatusele vastu.

PS Innole rahustuseks. Pika peenise kultus on maailmaajaloos üsna hiline nähtus, ameerika postindustriaalse ühiskonna leiutis. Nagu ka suured tissid, suured autod, suured majad, suured toidud, mis peaksid sümboliseerima küllust ja ülemvõimu. Kui vaadata vana-kreeka amforatel kujutatud imikunokudega atleete või kas või kolada TÜ muuseumi antiikkujude vahel, siis saab peatselt selgeks, kuivõrd erineb Cosmopolitani propageeritud hiigelkürva fetiš sellest ideaalist, mida vanad kultuurrahvad hindasid.