Minu peenis!
Täpselt kaks nädalat tagasi tabas meid
pommsõnum – Kroonika pikaajaline peatoimetaja Ingrid Tähismaa
lasti lahti! Naisele sai saatuslikuks blogi, mida tema eksmees peab. Inno
Tähismaa on pedantse järjekindlusega kokku korjanud kõik
klatšijutud, mida Ingrid kolleegide kohta kõneles.
Olen jõudumööda blogosfääri eiranud, kuid
pärast sellist nätakat ei ole võimalik eesti kurikuulsaimat
netipäevikut vältida. Alguses on mõnus – paljastused,
paljastused, paljastused. Nagu veedaks Britney seltsis kvaliteetaega.
Pärast paari tundi hakkan üle keha kihelema. See ei ole ju
fiktiivne karakter, isegi mitte prototüüp, see on ju
päris-inimene. Inimene, kellega sa oled mitu aastat koos elanud. Kes on su
laste ema! Inimene, kelle perekonnanime kannab sinu uus naine!
Kõigil meil on ju pahad päevad, kus tahaks kogu maailma taga
kiruda. Kõik me oleme pillanud ülekohtuseid sõnu isegi oma
sõprade kohta. Kõik me tunneme aeg-ajalt kadedust ja
kahjurõõmu ning irvitame irooniliselt mõne tuttava
seltskondliku kohmakuse üle. Aga see toimub koduseinte privaatse mulli
sees. Ja nüüd on ühest kodust müüripurustajaga
üle käidud.
Võib-olla tõesti ei ole Ingrid
kõige parem ülemus ja kõige kergemini suheldav inimene.
Võib-olla kiusas Ingrid vaest Innot nõnda kõvasti, et
isegi aastate pärast on mehe suurim obsessioon eksile kätte maksta.
Inno ise väidab, et ilma Kroonikata oleks Ingrid nagu Evelin ilma
Ilveseta.
Kui suur peab olema aga neimahimu, et võtta elu
sisuks enda laste ema professionaalse
karjääri hävitamine?
Ja mitte ainult karjääri hävitamine, vaid ka tema
süstemaatiline häbistamine inimesena, naisena ja emana? Kuidas juhtus
nii, et endisest tugevast majandusajakirjanikust, Bonnieri preemia laureaadist,
on saanud latsutav klatšimoor?
Neim neimaks, aga kõike
siin elus saab teha šikilt ja ebašikilt. Inno on valinud
kõige ebaseksikama viisi. Ta kirjutab Ingridi voolustest ning sellest,
kuidas Ingrid ei andnud kätte.
Nuuks-nuuks. Ta lubab 1000
krooni peo peale sellele, kes oskab kirjeldada Mart Kadastiku (Ingridi
hüpoteetiline armuke) peenise pikkust ja läbimõõtu.
Härrased vannutatud mehed, see on ju NILBE! Siinkohal tuleb eristada
nilbust roppusest. Roppus on cool, roppus on eluline.
Paljud minu
lemmiksarjad, “Green Wing” ja “Curb Your Enthusiasm” on
supernaljakad tänu roppuse oskuslikule serveerimisele. Oskamatult
serveeritud roppus muutub aga rõvedaks. Kui võtta roppuselt
eluenergia, muutub see piinlikuks kiibitsemiseks ümber augu, julgemata
sisse sutsata. Nilbus on roppuse tädilik versioon, eba-cool, kahe suure
UU-ga.
Lisaks Postimehe vastutava väljaandja suguorganile on
blogis analüüsitud ka teiste prominentide genitaalide suurust ja
kuju. Siin on üleval ka videosalvestis, kus Inno intervjueerib
lõkke ääres istuvaid tüdrukuid, et nood paljastaks
sentimeetri pealt oma peeniseideaali. Tüdrukud lähevad järjest
kohmetumaks, aga Inno ei jäta jonni. Mis kuradi värk nende pikkade
peenistega on? Kas mehed peaks sama “kompleksivabalt” jaurata eesti
naise vulva keskmisest sügavusest? Läheb ju rõvedaks?
Ei tohiks olla ülekohtune, peategelane Inno dekameronis on ikkagi tema
ise. Et lugeda lõpuni kõik need pihtimused kiimast,
eneserahuldamisest, peenisemäärdest, enneaegsest paugust,
anaalrusikast, litsidest ja loomariigi saadetest, on tarvilik evida korras
närvisüsteemi ning rõõmsameelset
ellusuhtumist. Naturalism ei ole nõrkadele ja kurbadele! Kusjuures ma
saan täiesti aru Inno ambitsioonist totaalsele enesepaljastusele. Respect!
Beat generation! Aga Inno teab, et tema blogi on sensatsiooniline ning et
populaarsust hoida, peab magusat materjali pidevalt juurde produtseerima.
Nõndaviisi saab kargest aususest edev ekshibitsionism. Lugege mind,
vaadake mind, näppige mind. Kannatage koos minuga, oi kui mõnus!
Lugejal kerkib kindlasti küsimus, et miks ma sest Innost
nõnda palju jahun. Arvestades riski, et pärast käesolevat
pamfletti kutsutakse rahvast üles paljastama minu peenise pikkust ja
läbimõõtu. Aga sellepärast jahun, et Inno blogi on kogu
bloginduse substants. Suur ja demokraatlik internet avab enneolematud
perspektiivid laotada oma olmet igaüheni. Isegi siis, kui selles elus ei
olegi midagi talletamisväärset. Miks peaks kedagi, peale paari
lähituttava, huvitama raport stiilis, et kell viis läksime
sõpradega kinno, hiljem võtsime klubis paar õlut,
kohtasime Siimu ja Allarit, kes vaidlesid selle üle, kumb on parem, kas
Schumacher või Räikkönen? Aga näe, huvitab.
Bloosfäär on täiskasvanute rate.ee, kus eksponeerida oma
vaimseid võimeid/võimetusi. Blogi muudab logorröa
massimeediaks. See rehabiliteerib grafomaania. Edevus ja vuajerism kütavad
üles. Teise pilk. Võimalus piiluda kellegi privaatsfääri.
Võimalus saada piilutuks. Peeglike seina peal, kes on kõige
unikaalsem inimene ilma peal? Surrogaatelu. Sa elad selleks, et oleks,
millest pidada blogi. Umbes nagu jaapani turist pildistab üles kõik
olulised hetked, ilma neid tegelikult läbi elamata.
Muidu
võiks ju Inno pidada intiimset padjaraamatut, aga näe, kui sul on
tasuta võimalus tiražeerida massimeedia ulatuses oma isiklikku paska,
siis ei saa lihtsalt kiusatusele vastu.
PS Innole rahustuseks. Pika
peenise kultus on maailmaajaloos üsna hiline nähtus, ameerika
postindustriaalse ühiskonna leiutis. Nagu ka suured tissid, suured autod,
suured majad, suured toidud, mis peaksid sümboliseerima küllust ja
ülemvõimu. Kui vaadata vana-kreeka amforatel kujutatud
imikunokudega atleete või kas või kolada TÜ muuseumi
antiikkujude vahel, siis saab peatselt selgeks, kuivõrd erineb
Cosmopolitani propageeritud hiigelkürva fetiš sellest ideaalist,
mida vanad kultuurrahvad hindasid.