Minu rollide areng on ka minu areng

Veiko Märka vestles näitlejanna Elisabet Tammega, kelle suvetöödeks on üdini õilis prints Jennaro ning samuti suhteliselt õilis uurija Rita Leitpalu.

Linnateatri näitleja Elisabet Tamm (31) on suvel vägagi hõivatud. Koduteatri viimaseks jäävas lavaaugu suvelavastuses “Ronk” on tal kandev roll uhke ja ennastohverdava prints Jennarona. ETV lõbusas politseisarjas “Ohtlik lend” käib tihe võtteperiood. Intervjuule tuleb ta vanemate suvekodust Andineemelt, järgmisel hommikul sõidab Tartusse, kuhu seriaalikangelased Rita ja Västrik autorite tahtel satuvad.

*

Tamm on Eesti levinuim perekonnanimi. On teid mõne samanimelisega segi aetud?
On aetud näitleja Katariina Lauk-Tammega ja saadetud tema honorar minu pangaarvele. Mingi reklaami lugemise eest vist. Päris samanimelisi ma ei tunne, aga Tartus Raadi kalmistul olen omanimelist hauaplaati näinud – ükskord ammu, väikese tüdrukuna. Üsna kõhe tunne oli.

Teie isa on Tamm ja ema Lill. Mis taimed teile endale kõige rohkem meeldivad?
Ei oska niimoodi vastata. Kõik looduses kasvav ja lõhnav on ühteviisi ilus ja inspireeriv.
Teie kaks viimase aja suurt rolli – Jennaro “Rongas” ja Rita “Ohtlikus lennus” – on mingis mõttes sarnased. Mõlemas peate olema väga tõsine isik suhteliselt naljakas keskkonnas.

Kuidas te suudate laval või kaamera ees tõsiseks jääda?
“Rongas” ei tule nii lihtsalt naer peale. Aga seriaali tegemisel saab küll väga palju nalja tänu hästi toredale meeskonnale.
Ma isegi tunnistan, et olen mõnikord režissöör Ain Prosa ära tüüdanud oma naljade ja lollitamisega. Aga muidu läheb pinge liiga kõrgeks, sest töötempo on väga kiire. Siis hakkabki tööle lapselik mängumootor ning naljakad situatsioonid aitavad edasises töös ehedust säilitada. Muidugi peab siis inimene, kes kõike koos hoiab ja juhib, mind alatasa korrale kutsuma: “Elisabet, võta nüüd ennast kokku!”

Mõni konkreetne näide ehk?
Viimati filmisime telemajas. Tegin kõverat häält ja karjusin. Prosa palus mul ruttu lõpetada, sest eelmine kord oli Mati Talvik kõvasti pahandanud Jaan Rekkori peale, kes samuti häält tõstis. Tegu olevat ikkagi kohaga, kus inimesed tööd teevad.
Ühes kabinetis sealsamas telemajas pugesin kappi, kuigi see polnud stsenaariumis ette nähtud. Tõmbasin lükandukse enda järel kinni ja teised ei lasknud mind enam välja. Seal kapis hakkas mul endal ka natuke piinlik, et täiskasvanud inimene selliste lollustega tegeleb.

Kas teil enne Jennarot on tulnud meherolle mängida?
Ei. Välja arvatud diplomilavastuses “Burattino”, kus ma kehastasin politseiülemat, suure paksu kõhuga ja vuntsidega meest. Aga see oli episoodiline sketš.

Kas te ise teate, miks lavastaja Elmo Nüganen just teid Jennaroks valis?
Ma arvan küll. Esiteks selleks, et rõhutada kõikides inimestes peituvat nii naiselikku kui mehelikku alget. Teiseks selleks, et anda mulle huvitav tööalane väl­jakutse. Nii kõrge tõsiduse astmega meherolli mulle vaevalt kunagi enam osaks saab. Puhastverd prints Jennaro pole ju võrreldav näiteks sellega, kui Ita Ever taksojuhti mängib.

Millegipärast ei sega keskmist teatripublikut kuigivõrd, kui mees mängib naise osa – kas või Priit Võigemast sealsamas “Rongas”. Vastupidine häirib rohkem.
Arvan, et koomilisi vanamehi, kes meenutavad oma olemuselt eidekesi, võib eluski märgata. Nii pole seda ka lavalt raske v astu võtta. Naise, eriti noore naise kuvand käib mehe omale ikka väga vastu. Inimestel tekib tõrge.

Suvelavastusi mängitakse meil iga aastaga ikka rohkem. Mina ei saa enam paljude tükkide puhul aru, miks neid üldse vaja oli välja tuua.
Tõesti – just nagu tuleks iga mätta otsas ja künka peal teha lavastus. Lagi on ammu saavutatud. Arvasin juba eelmisel suvel, et tipp on käes, aga ei. Lisaks möödunud aastast kavva jäänud etendustele tulid veel uued juurde. Mulle tundub, et eesti rahvas lihtsalt on teatrihull. Armastab teatrit ja oma näitlejaid. Nii et meil pole siin midagi viriseda.

Õppisite enne kõrgemasse teat­ri­kooli astumist pedas meediat ja reklaami. Mis teid selle juurde tõmbas?
Kui keskkooli lõpetasin, siis eriti ema töökaaslased, aga ka teatriga üldse mitte seotud inimesed aina keelitasid: mine, mine lavakunstikooli! Aga ma olen jonnaka ja trotsi täis iseloomuga. Ei tahtnud kusagile minna lihtsalt sellepärast, et keegi nii ütleb. Tõrjusin seda mõtet endast eemale, kuni suutsin, aga lõpuks siiski ei saanud loomusunni vastu.
Reklaam tundus mulle ametina, mis toidab. 1996. aastal oli see parasjagu uus ja huvitav ala. Linnar Priimägi oli ka väga põnev õpetaja.
Pärast lavakooli lõpetamist ei tulnud mulle tükk aega ühtegi pakkumist, kuigi kaaslased said neid igaüks mitu. Olin juba kergelt hämmingus, kuni lõpuks kutsuti Linnateatrisse. Kuna mu elu keerleb Tallinna ümber, siis näiteks Viljandisse või Rakveresse ma vaevalt läinud oleksingi.

Kas professionaalne huvi reklaamide vastu on säilinud?
Kas just nii, aga visuaalne huvi hästi tehtud asjade vastu on mul küll. Ehkki see on rohkem vist koduse kasvatusega seotud – juba väiksena armastasin kunstiraamatutest ilusaid pilte vaadata.
Aga telekast vaatan kõrgendatud huviga pigem balletietendusi, mitte reklaame. Ma olen ju balletikoolis ka käinud. Alles hiljuti vaatasin noorte balletiartistide konkurssi Lausanne’ist.

Teie varasematest intervjuudest jääb mulje, et olete väga sihikindel inimene – kui midagi pähe võtate, teete selle ka teoks.
Olen jah selline sitke loom. Võin suurt ja rasket koormat kanda. Ja vaeva näha kui vaja.
Mille kallal olete kõige rohkem vaeva näinud?
Eks ikka lavakunstikoolis õppimisega. Pean olema väga tänulik, et pole pidanud näitlejana tegema ühtegi halba tööd. Näitleja ei saa ju ise endale rolle valida. Pärast Catherine osa “Tõestuses” polegi ma ennast pidanud enam tõestama – sõna otseses mõttes.

Missuguses vahekorras on teis enesekindlus ja kahtlused enda võimetes?
Uut tööd tegema hakates valdab mind alateadlik ärevus, et satun saatuslike mõjude keskele. See tekitab ebakindluse momente – aga ilma sellise rahutuseta ei saagi minu meelest midagi luua.
Enesekindlus peab loomulikult ka olema. Kuigi tänapäeval on sellega teise äärmusse jõutud: “Ma olen omapärane! Ma võin kõike saavutada! Ma osale­sin superstaari-võistluses!” Enamik sellel võistlusel osalenud noortest kasutas umbes selliseid lauseid: “Minus on see kõik olemas! Minu omapära hinnatakse!” Kui sa oled 18–19aastane, siis sa tegelikult ei teagi, kes sa oled. Sinu olemus seisab veel väga nõrkadel jalgadel.

Anna Altleisist kirjutatakse, et ta pidi pärast iga etendust garderoobis tükk aega ulguma ja kisendama, et ennast rollist välja elada. Kuidas teie sellega hakk ama saate?
Nii ekstreemne ma pole. Aga nii ka ei saa, et lähen pärast etendust koju, viskan jalad seinale ja kuulutan rolli olematuks. Adrenaliinitase on veres kõrge, tahaksin suhelda, inimestega kokku saada.
Mees ütleb, et ta saab kohe mu hääletoonist aru, kas mul läks hästi või halvasti. Tavaliselt on mul etenduse järel ka tohutu nälg, sest keha on laval toitained ära andnud. Väiksema rolli puhul see kõik muidugi nii ei ole.
Tööst rääkimine on minu jaoks üldse kahtlane asi. Minu jaoks on töö ja elu üks ja seesama. Minu rollide areng on ka minu kui inimese areng. Pole mingit eraldi teatri-Elisabetti, kodu-Elisabetti ja seriaali-Elisabetti.

Kas “Ohtliku lennu” uued osad erinevad eelmistest põhimõtteliselt?
Ei. Uurijad Leitpalu ja Västrik tegelevad ikka oma juhtumitega ja ajavad selle kõrval igapäevaasju. Väga palju ma telgitaguseid avada ei taha, ehkki olen kõik osad kätte saanud. 5. septembril on viimane võttepäev.

Kui te siiski saaksite endale rolli valida, millise ampluaa võtaksite?
Tahaksin kunagi mängida üdini negatiivset tegelast – kes on juba eos läbinisti paha. Silmade ette tuleb TV-seriaalist “Raamatupood” poeomanik Simon, kes alati on juua täis, suitsetab ja toriseb oma alluvatega. Mitte ühtegi positiivse varjundiga lauset.

Mille peale te elus solvute?
Mida aeg edasi, seda vähem solvun. Üldiselt püüan olla nii heatujuline kui võimalik, eriti töö juures.
Ümbritsevas elus vihastun kõige rohkem rumaluse, lolluse ja labasuse peale. Hiljuti sattusin reede õhtul kella 11 ajal Viru tänavale lilli ostma. Olin koos ühe väliseestlasega, kes oli minuga nõus, et me asume just nagu mingis loomakarjas. Need inimesed ja näod, kes seal vastu jalutasid, nägid välja, nagu oleksid kolooniast välja lastud.
Siis vihastab mind selline lihtne asi nagu prahi loodusesse loopimine. Olen ise rannast väga palju purke, pudeleid, kommipabereid ja muud prahti üles korjanud.
“Kuritöös ja karistuses” on tegelaskuju, kes väidab: kas olete tähele pannud, et enamik inimesi, eriti naised, tegelevadki sellega, et nad solvuvad?
Tegelikult pole asi ju seda väärt. Isegi kui keegi on mulle tahtlikult või tahtmatult liiga teinud.

Ühe mu kolleegi tillukesed tütar ja poeg mängivad koos Ritat ja Västrikku. Kas olete samasugustest lugudest kuulnud?
Ei ole. Aga väiksed tüdrukud kihistavad naerda küll, kui mu tänaval ära tunnevad. Ma ei arva, et oleksin väga tuntud tegelane. Hullud mind ei piina, tänaval kinni ei peeta ja haiglaseid sõnumeid ka ei saadeta.

Sihikindel inimene nagu te olete – mida te praegu kõige rohkem tahaksite ära teha?
Kodus on palju vaja ära teha. Mõned graafilised lehed, mida ma tahaksin seinale panna, tuleks ära raamida. Üks Vive Tolli, üks Silvi Liiva ja üks Reti Saksa oma.

Seda on nagu vähe.
Ma tahaksin puhata. Maakodus kõpitseda.
Aga tegelikult lähevad kohe hooaja alguses lahti proovid Elmo Nüganeni lavastatava J. B. Priestley näidendiga “Aeg ja Conwayd”.

Millisena te kujutate ette oma elu kolme­kümne aasta pärast?
Katsuksin astuda oma esivanemate, eelkõige ema jälgedes, kes on praegu väga tegus pensionär. Arvan, et olen samasugune, tahaksin mingit lisaväärtust elus lisaks teatrile. Söögitegemine pakub mulle juba praegu suurt naudingut, ilmselt paneksin sii s oma restorani püsti.

Mis selle firmaroog võiks olla?
Selline veiselihamuhedik või -hautis – tüümianiga, basiilikuga, rosmariiniga Vahemere laadis. Lisandiks igasugused juurikad – suvikõrvits, baklažaan, ohtralt sibulat.

Mida te juua armastate?
Kohvi. Olen suur kohvisõltlane, vahepeal jõin isegi nii palju, et keha hakkas selle vastu tõrkuma.

Eesti naisnäitlejad reeglina ei armasta edvistada oma igapäevariietusega. Kuidas teie?
Minu kolleegid heatahtlikult isegi naeravad mu üle, sest ma armastan väga naiselikult riides käia – kingadega, saabastega, kleidikestega, seelikuga. Eelistan seelikut ja kleiti iga kell pükstele. Võib-olla ma olen siis erand.

Kas teil lemmiklooma on?
Praegu ei ole. Aga lapsepõlves oli vanaisal üks eriti karm tegelane – hundikoer Ragan, kes põlvnes Jaan Krossi koera perekonnast. See oli kohutavalt ablas loom. Ta sõi näiteks ära vanaisa 70. sünnipäevaks tehtud kringlitaigna – terve suure silmapesukausi täie. Vanaisa, kes oli kohvikuomaniku poeg, oli selle veel ise teinud. Siis sõi ta ära vanaema tulikuuma pardiprae, mis oli praeahju uksele jahtuma pandud.

Millises ajastus te tahaksite elada või töötada?
Kahe maailmasõja vaheline periood tundub mulle väga huvitav. Inimkond oli tohutust kataklüsmist välja tulnud, moes, muusikas, maalikunstis avaldus väga viljakalt uus lootus.
Just täna öösel nägin unes, et olime Andineemel. Sinna saabus sinise Saabiga Rootsi ajalooprofessorite delegatsioon, kes tulid mu õde eksamineerima. Tema pidi neile esitama oma teema, mille vastu oponendid väidelda saaksid. Pakkusin talle küsimuse: “Kas Teine maailmasõda oleks saanud ära jääda ja kui jah, siis millistel tingimustel?”

See tõestab, et globaal­pro­bleemid ei ole teile võõrad.
Ei ole. Mulle on oluline, millises keskkonnas me elame. Kuigi ma tean, et muretsemisega midagi ei paranda.

 

Piret Kalda
(kolleeg ja toanaaber Linnateatris)
“Elisabet on väga töökas, üpris enesekriitiline, hea huumorimeelega. Minust erineb eelkõige selle tõttu, et on hästi korralik ja naiselik. Mina olen rohkem selline kossakas.
Mäletan teda juba tükk aega varasemast ajast, kui kolleegideks ja toakaaslasteks saime. Oli üks lavaka erialaeksam, mida vaatasin. Elisabet jäi sealt hästi meelde – tüdruk, kellele looduse poolt kõik antud, et heaks näitlejaks saada. Tal oli julge eneseväljendus, hea välimus, naljameel. Tudengid pidid parodeerima võõrkeelseid inimesi, Elisabet mängis rootslast ja tegi seda väga meeldejäävalt.”

Jaanuse ja õnne “ohtliku lennu” mäng
Tahtmine kehastada oma teleseriaalikangelasi pani viieaastaste kaksikute Jaanuse ja Õnne pead tööle ning nad mõtlesid välja uue mängu. Selle põhiidee seisneb mängijate samastumises politseiuurijate Rita Leitpalu ja Andres Västrikuga. Erinevalt filmist pole tähtis mitte sündmustik, vaid lihtsalt olemine. Minnakse koos kusagile, uuritakse asju ja asitõendeid. Surnute kujutamiseks sobivad mänguasjad. Kõik põhineb fantaasial.
Olulisel kohal on mängus pättide püüdmine. Neiks kõlbavad eelkõige isa ja ema.
Kuna mäng pakub üha uusi väljakutseid, mängitakse seda sageli.
Jaanuse ja Õnne arvates on tädi Rita ka väga ilus.
Allikas: Karin Paulus

Elisabet Tamm
on sündinud 21. aprillil 1976 näitlejate Mari Lille ja Tõnu Tamme teise lapsena. Kolm aastat vanem õde Katariina on arst.
Esimene meeldejääv sõnateatrikogemus oli Jaan Kruusvalli “Pilvede värvid”, kus ema kaasa mängis ja tütred ringreisile kaasa võttis. Mäletab sellest Ita Everi fraasi “See haige kõhuga kana on siis terveks saanud”.
Lõpetanud Õismäe Humanitaarkeskkooli (endine 9. keskkool). Paneelelamute keskkonnast põgenes igal suvel koos perega esimesel võimalusel Andineemele ema suvekodusse.
Kõrghariduse omandas EMA kõrgemas lavakunstikoolis, mille lõpetas 2002. Pärast seda Linnateatri näitleja. Elukaaslane Ardo Reinsalu on ettevõtja. Peres tütar Nora (3). Elab Pelgulinnas, kust jõuab jalgsi tööle kuue minutiga.